Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib arhitektuuri mõistest, kirjastiili kohta vaata artiklit Rustika (kirjastiil).

Palazzo Medici-Riccardi, 15. sajand
Marshall Field Warehouse Store, ehitatud 1887 (foto 1910)

Rustika (ladina keelest rusticus 'maalähedane', 'lihtsakoeline') on kivitöötlustehnika, milles müüritisekivide välispind jäetakse tahumata või töödeldakse ühtlaselt koredaks. Tulemuseks on jämedalt tahutud kividest laotud müüritist meenutav pind. Kasutusel vanarooma ja hilisemas orderiarhitektuuris (renessansis, klassitsismis, neostiilides), näiteks soklitel, hoonenurkadel, portaalidel ja risaliitidel[1].

Kasutusel on ka termin bossaaž (prantsuse keeles bossage[2], saksa sõnast Bossenwerk, vanasaksa bozen 'lööma'[3]). Bossenwerk tähendab, et kivi välimine külg jäetakse müüritisse pannes tahumata ja alles hiljem antakse sellele soovitud kuju. Selle definitsiooni kohaselt käsitletakse teemantkvaadrit ühe rustika alaliigina[4]. Mõned arhitektuurisõnastikud nimetavad bossaažiks siiski vaid kivi müürist väljaulatuvat osa rustikas[5][6].

Rustikaga kujundatud pinda nimetatakse rustreeritud pinnaks[7]. Rustikaks nimetatakse ka rustreeritud pinnaga arhitektuuridetaili, näiteks nurgarustika, lintrustika jt, sõltumata sellest, kas on tegu kividetailiga, krohvimitatsiooniga või koguni rustika imitatsiooniga historitsistlikus puitarhitektuuris.

AjaluguRedigeeri

Antiik ja renessanssRedigeeri

Olgugi et rustika on juba mõnel Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ehitisel (hellenistlik tempel Segestas Sitsiilias, Porta Maggiore Roomas), siiski jääb ta esimene suurem populaarsus renessansiperioodi. Rustika antiikarhitektuuris inspireeris kindlasti renessanssarhitekte, nagu Michelozzo, Sebastiano Serlio, Gian Lorenzo Bernini, Giulio Romano, Andrea Palladio jt, ja pani nurgakivi tänaseni kestvale rustika kasutusele arhitektuuris[8]. Renessansspaleede esimese korruse, nn majanduskorruse, seinapind viimistleti sageli sellisel viisil, nii et selle kore töötlus vastandus kõrgemate korruste siledale seinapinnale. Polnud ka haruldane, kui hoone terve fassaad või väliskülg kujundati rustikas. Valdavalt olid rustikaga kujundatud ilmalikud hooned.

Silmapaistvaim ja mõjurikkam näide rustikaga renessansshoonest oli Palazzo Medici-Riccardi Firenzes, mis ehitati 1444–1484, oma kahe erilaadilise rustikaviimistlusega. Enamik esimese korruse rustikast on ebakorrapärane ja näiliselt täiesti töötlemata, kivid eenduvad erineval määral ja pole seinas ühesuurused. Kõige kõrgemal asuvad seinakivid samuti rustreeritud, ent pehmelt silutud pinnaga ja kõik välisküljed asuvad samas tasapinnas. Teised tähelepanuväärsed näited on üleni rustreeritud, samuti Firenzes asuv Palazzo Strozzi, alustatud 1489, oma padijalt silutud piklike seinakividega, mis igal kõrgemal korrusel on vähem eenduvad, ja Palazzo Pitti esikülg, alustatud 1458. Nendes hoonetes elavdavad rustreeritud pinda üksnes akna- ja uksenišid. Palazzo Rucellai (1460. aastad) on üks esimesi hooneid, mille fassaad on kujundatud nii, et vaid kergelt rustreeritud seinapinda liigendavad pilastrid igal korrusel. Teine näide on hiljem Donato Bramante ehitatud Palazzo Caprini Roomas (ca 1510, hävinud), mis kujundas standardlahenduse rustika kombineerimiseks orderitega – rustreeritud (tegelikult stukk) oli vaid petikarkaadiga allkorrus, mille pilastrid andsid jõulise baasi ülakorruse õhulisemale kujundusele aknaid raamivate dooria sammastega siledal seinal. Sarnaselt oli kujundatud esimene suurem renessanssehitis Hispaanias, Karl V palee Alhambras Granadas (1527).

ManerismRedigeeri

Väga entusiastlikult kasutas rustika erinevaid vorme ka maneristlik arhitektuur, selle esindajaist on tuntuim Giulio Romano. Maneristlike ehitiste varaseimad näited on ehitatud vastu tulles patroonide ebatavalisust ihkavale maitsele. Palazzo Stati Maccarani Roomas ja Palazzo Te Mantuas kasutavad rustreeritud kiilkive sillustes ja kaartes, ja kombineerivad kantkivi ja rustikat neid ridadena vaheldades, samuti pannes üksikuid kive teistest rohkem eenduma või paigutades suuremad plokid väikestest kõrgemale, näiteks silluses. Sebastiano Serlio esitab oma arhitektuuriteoreetilistes teostes hulgaliselt ebatavalisi ja mängulisi lahendusi. Fontainebleau lossi ehitasid itaalia ehitusmeistrid ja see ehitus tutvustas stiili Prantsusmaal. Prantsusmaalt levis see tasapisi Saksamaale ja Inglismaale ning 16. sajandi lõpus kasutati rustikat kõikjal Euroopas.

Barokk ja klassitsismRedigeeri

Inigo Jonesi kavandatud Banqueting House Londonis Whitehallis (1619) on traditsiooniliselt rustikaga soklikorrusel, aga et luua ühtset tervikut, paigutas kunstnik rustika ka kahele kõrgemale korrusele nii, et see jääb pilastrite ja sammaste taha. Ka 18. sajandi jooksul palladionismi õitseajal kasutati rustikat laialdaselt eriti sokli- ja allkorruste seinakujunduses ja see traditsioon jätkus ka 19. sajandil. Klassitsistlik suund eelistas mitte robustset ja liiga jõuliselt siledale seinale vastanduvat, vaid siledapinnalist, ainult tugevate v-kujuliste vuukidega markeeritud rustikat. Horisontaalselt laotud kiviplokkide muster rustikas rõhutab horisontaalsuunda, sellele vastukaaluks hakati rustikat kasutama ka suhteliselt kitsastel vertikaalpindadel, näiteks hoone nurkadel, uste ja akende raamidel, isegi pilastritel.

Imiteeritud rustikaRedigeeri

Rustikat imiteeriti stuki või krohviga juba 16. sajandil ja ka hiljem oli see tavaline praktika, mida kasutati kalli kantkivilao odavama alternatiivina. Kindla arhitektuurielemendina leidis see rakendamist hoonete nurkadel, samuti akende ja uste raamidel mitmesugustes materjalides, nii erineva pinnatöötlusega krohvrustikana, tellistest laotuna (ilus tellisrustika näide on Tartu Kunstimuuseumi kunagine hoone Vallikraavi tänav 14) kui ka puulaudadest kokkupanduna historitsistliku ambitsiooniga puumajadel.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri