Karl Herman

Eesti kunstnik
 See artikkel räägib kunstnikust; samanimelise helilooja, keeleteadlase ja entsüklopedisti kohta vaata lehekülge Karl August Hermann

Karl Herman (Karl-August Hermann; 27. juuni (vkj)/ 10. juuli 1903 Tallinnjuuli 1950) oli eesti maalikunstnik.

Karl Herman
Sünninimi Karl-August Hermann
Sündinud 10. juuli 1903
Tallinn
Surnud juuli 1950
Rahvus eestlane
Haridus Riigi Kunsttööstuskool
Tegevusala maalikunstnik

Karl Herman lõpetas aastal 1921 Keila kõrgema rahvakooli. Õppis aastatel 19211927 Riigi Kunsttööstuskoolis, mille lõpetas dekoratsioonimaali erialal. Läbinud kohustusliku väeteenistuse, täiendas end Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi stipendiaadina aastatel 19291930 Prantsusmaal: Reimsis Institut Spécial de Peinture Décorative de Reimsis, mille lõpetas kuldmedaliga ja Pariisis École Nationale des Arts Décoratifsis, Académie Ransonis ja Conservatoire Nationale des Arts e Métiers's, kus tema võimeid tunnustati prix d'honneur'iga.[1]

Oli 19301940 Riigi Kunsttööstuskooli dekoratsiooni- ja klaasimaali- ning joonistusõppejõud ning tuntud ja hinnatud portreemaalija. Ta maalis näiteks kolm korda Konstantin Pätsi, peaaegu kõiki Eesti kindraleid alates vägede ülemjuhatajast, valmistas mosaiiktehnikas portreed Thomas Alva Edisonist ja USA presidendist Franklin Delano Rooseveltist.[2] Viibis 1930. aastail korduvalt Prantsusmaal, kus maalis üle 20 portree. 1935. saatis ta oma töid Pariisi Salongi näitusele ning oli Kaunite Kunstide Liidu Société Nationale des Beaux-Arts liige.[1]

Oli aastast 1938 tarbekunsti osakonna juhataja, aastatel 19401941 Kunstnike Kooperatiivi kunstnik, aastatel 19411942 Tallinnas vabakunstnik. Aastatel 19421944 oli ta joonistusõpetaja (sealhulgas Jakob Westholmi Gümnaasiumis). Aastast 1944 oli ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud, aastast 1949 dotsent. Juulis 1950 jäi ta teadmata kadunuks.

Isiklikku

muuda

Tema ristiisa oli tuntud helilooja ja ärkamisaja tegelane Karl August Hermann, kelle järgi pandigi poisile nimeks Karl-August.

Tema õde oli arhivaar ja ajaloolane Magda Hermat.[3]

Viited

muuda

Kirjandus

muuda