See artikkel räägib Tallinna väravast, Tartu värava kohta vaata artiklit Karjavärav, Narva värava kohta vaata artiklit Karjavärav (Narva).

Karja värav (saksa keeles Karripforte; Karri-Pforte) oli lõplikult 15. sajandil (1456. aastal) Tallinna linnamüüri osana valminud kaitseehitis, mis asetses Tallinna all-linnast kagus (linnamüüri Harju värava ja Viru väravate vahel), tänapäeva Suur-Karja ja Müürivahe tänava ristumiskohal, ulatudes koos ees- ja Karja valliväravaga peaaegu kuni praeguse Pärnu maanteeni. Linnamüüri väravad asusid linnamüüriga ühel joonel, kuid nende ees- ja valliväravad asusid kaugele etteulatuvalt.

Repro Johannes Hau maalist Karjavärav, Johannes Hau
Suure Rannavärava eesvärava aastatel 15181529 ehitatud suurtükitorn Paks Margareeta, Lurenburgi suurtükitorni analoog

Suurem osa Tallinna keskaegsest Karjavärava kompleksist lammutati seoses muldkindlustuste rekonstrueerimisega 18. sajandi II poolel, Lurenburgi suurtükitorn lammutati 1767. aastal). 18.-19. sajandil nimetati väravat ka vene keeles Михайловскія ворота. Karja värav ise lammutati 1849. aastal, kui avardati Tallinna vanalinna viivaid liiklusteid.

Vaade Suur-Karja tänavale, umbes Karja värava asukohalt 1920. aastal

Karjaväravat on kirjalikes allikates esmamainitud 1365. aastal. Aja jooksul täiendati peaväravatorni ja selle kaitseehitisi, 14. sajandi keskpaiku rajati kõigi kolme all-linna lõuna- ja kagukülje väravate ette vesiveskid, mille käigushoidmiseks juhiti vesi kraavi veejuhtme abil Ülemiste järvest. 14. sajandil rajatud esimese lihtsa eesvärav rekonstrueeriti 15. sajandi keskel kahe ümmarguse nurgatorniga eesväravaks. 1530.–1550. aastatel täiendati kaitseehitisi ja kuhjati väljapoole linnamüüri keskaegse vallikraavi väliskaldale muldvall, millest läbipääsuks ehitati vallivärav, selle kõrvale aga Lurenburgi suurtükitorn.

Karja peaväravatorn oli massiivne neljatahuline ehitis, oma lõplikul kujul neljakorruseline, millest esimesel korrusel oli võlvitud väravakäik ja selle välimine portaal oli suletav langevõrega. Peaväravatorni väravakäigu laiuseks kahe paralleelse loode–kagusuunalise müüri vahel oli 5,25 m. Rein Zobeli andmetel oli Harju värava ja Karjavärava vahelises osas linnamüüri üldpaksus õigus 2,5 m, kuid müüri siseküljele jäetud teravkaarsete niššide kohal 1,3 m.

20. sajandi alguses kasutati venekeelses kirjanduses värava kohta ka nimetust Mihhaili värav (vene k. Михайловские ворота), naabruses asuva Suur-Karja tänav (Mihhailovskoje ulitsa) järgi.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda