Jaan Tõnissoni neljas valitsus
Jaan Tõnissoni neljas valitsus oli ametis 18. maist 1933 kuni 21. oktoobrini 1933.
 Jaan Tonisson 1928. aastal | |
| Asutatud | 1933 |
|---|---|
| Peakorter | Tallinn |
| Asukoht | Toompea loss, Lossi plats 1a Tallinn |
| Juhtkond | Riigivanem, Jaan Tonisson |
Valitsuse moodustamine muuda
26. aprillil 1933 astus Konstantin Pätsi valitsus astus tagasi, kuna Rahvusliku Keskerakonna ministrid lahkusid valitsusest majanduspoliitiliste erimeelsuste tõttu.
Uue valitsuse moodustamiseks tegi Riigikogu esimees Jaan Tõnisson ettepaneku iseendale ja võttis selle ka vastu. 18. mail 1933 astus ametisse Jaan Tõnissoni juhitud valitsus. Valitsus valiti ametisse 51 poolt- ja 40 vastuhäälega.
Jaan Teemant ütles enne hääletamist: "Uut valitsust moodustati saladuskatte all. Must mask kattis neid vaateid, mida nüüd teostada tahab praegune valitsus. Musta mantli mehed pidid valitsust moodustama, kes nad olid, seda keegi ei teadnud. See seisukord on vastolus riigikorraga, mille esindajad teie siin olete. Demokraatlik kord ei tunne sarnast valitsuse moodustamist, demokraatliku korra juure[s?] lähevad valitsuse ja tulevad valitsused, aga teatades ühtlasi, missuguseid vaateid valitsus pooldab ja milliste vaadete teostamisele ta asub[1]."
Valitsuse koosseis muuda
- Riigivanem – Jaan Tõnisson
- Välisminister – Ants Piip
- Kohtu- ja siseminister – Vladimir Rooberg kuni 3. oktoobrini 1933
- Kohtu- ja siseminister – Ernst Ein, alates 4. oktoobrist 1933
- Põllutööminister – Johannes Zimmermann
- Haridus- ja sotsiaalminister – Konstantin Konik
- Majandusminister – Peeter Kurvits
- Kaitseminister – August Kerem
- Teedeminister – Oskar Köster
Valitsuse tegevus muuda
2. juuni kuulutas valitsus Tartu linnas ja maakonnas välja 5-kuulise kaitseseisukorra, kuna 1. juunil olid vapsid korraldanud protesti kui valitsusjuht Jaan Tõnisson kutsus „Vanemuise“ teatrihoones rahvast üles hääletama põhiseaduse muutmise seaduseelnõu poolt. 3. juuni suleti kohtu- ja siseministri korraldusel Tartumaa vabadussõjalaste organisatsioonid.
10.–12. juunini toimus teine põhiseaduse muutmise seaduseelnõu rahvahääletus. Eelnõu nägi ette 100-liikmelise Riigikogu valimise iga nelja aasta järel proportsionaalsuse põhimõttel isikuvalimise võimalusega; presidendile edasilükkava veto õiguse, piiratud dekreediõiguse ja parlamendivalimiste väljakuulutamise õiguse andmise; presidendi ametiajaks viis aastat. 67,3 protsenti hääletanuist oli eelnõu vastu ja eelnõu lükati tagasi.
14. juuni nõudis Rahvuslik Keskerakond Riigikogu laialiminekut ja uusi parlamendivalimisi.
27. juunil devalveeriti Eesti krooni 35%. Kui Karl Ast väitis Riigikogus, et valitsus devalveeris krooni Jaan Tõnissoni eravõlgade pärast, teatas Tõnisson, et tema aias kasvab 700 õunapuud, millega kõik tema võlad tagatud olevat[2].
1. juuli kuulutas valitsus ulatusliku salakaubaveo tõttu maa- ja merepiiril välja kaitseseisukorra.
4. juulil 1933 alustati eeluurimist 1. juulil Rahva Sõnas avaldatud artikli kohta, kus oli nõutud Jaan Tõnissoni valitsuse lahkumist[3].
11. augustil kuulutas valitsus välja üleriigilise kaitseseisukorra ja kehtestas trükiste eelkontrolli ja määras sisekaitseülemaks Gustav Jonsoni. Kaitseseisukorra põhjendamiseks pidas Jaan Tõnisson raadiokõne, kus ta väitis, et riiki on haaranud ärev meeleolu ja viinud meeled tasakaalust 2. oktoobril peetud kõnes väitis ta veel, et rahvast on haaranud rahulolematuse psühhoos[4]. Kuna augustis ei olnud Riigikogu koos, ei kinnitanud Riigikogu kehtimapandud kaitseseisukorda, ka mitte tagantjärele. 11. augustil 1933 sulges sisekaitseülem järgmised organisatsioonid:
- Eesti Noorsotsialistlik Liit
- Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei võimlemisrühmad
- Eesti Vabadussõjalaste Keskliit
- Üleriiklik Vabadussõjalaste Ühendus
- "Põhja Küttide" leegionid
- Demokraatlikude Liinisõdurite Ühendus
12. augustil 1933 avaldas Rootsi ajaleht Aftonbladet esiküljel leheküljesuuruse artikli "Fascistkupp i Estland" (Fašistlik riigipööre Eestis). Artiklis öeldi, et fašistlik riigipöörde kavatsus suruti valitsuse poolt maha suurte pingutustega. Lisatud oli Johan Laidoneri pilt allkirjaga "Fašistlike sõjaorganisatsioonide liider kindral Laidoner". Järgnevail päevil ei vahetanud enam ükski Rootsi pank Eesti raha ja Rootsis tekkis usaldamatus Eesti vastu[5]. Vapse toetavas soome Isamaalise rahvaliikumise ajalehes Ajan Suunta kirjutati: "Eesti 'seaduslik' valitsus ja keskerakonnad on ennast marksistidele ära müünud. Hinnaks olid Eesti Vabadussõjalaste Liit ning Eesti isamaaline rahvas[6]."
19. augustil alustasid ajalehed eeltsensuuri kehtestamise tõttu valitsuse boikoteerimist (informatsiooni asemel valitsuse tegevusest avaldati artikleid tsensuurist Vene keisririigis ja teistes maades, kurkide soolamisest, putukate hingeelust, suurushullustusest, psühhotehnikast jne).
10. septembril 1933 ütles Artur Sirk vastuseks süüdistustele, et vapsid soovivad ja igatsevad diktatuuri, et kus juba diktatuur olemas, seal seda teistkordselt sisse ei saa seada[7].
Valitsus algatas Sõna, koosolekute ja ühinguisse ning liitudesse koondumise vabaduse kurjasti tarvitamise vastu võitlemise seaduse projekti[8].
Kuni 2. oktoobrini 1933 oli Riigikogu vaikivas olekus. 3. oktoobril 1933 ütles Artur Tupits: "Praegune valitsus on kõik põhiseaduses ettenähtud vabadused suurel määral tühistanud. Meie rahvas ja riik saavad püsida ainult demokraatlikul alusel. Aga praegune valitsus on selle rahvavalitsusliku korra täiel määral hävitanud, on asemele seadnud parteipoliitilise diktatuuri[9]." 4. oktoobril muutis Riigikogu valimis-, rahvahääletus- ja rahvaalgatusseadust. Rahvahääletusel oli vaja koguda 50 protsenti (+1) hääli, et põhiseaduse muutmise seadus vastu võtta.
14.-16. oktoobril toimus kolmas rahvahääletus põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu üle. Vabadussõjalaste pakutud põhiseaduse muudatuste poolt hääletas 72,7 protsenti hääletanuist. Eelnõu kohaselt pidi Eestist saama presidentaalne vabariik, 50-liikmelise Riigikogu volitused vähenesid järsult. 17. oktoobril astus Jaan Tõnissoni valitsus tagasi.
19. oktoobril tühistas valitsus üleriigilise kaitseseisukorra, eeltsensuuri ja taastas vabadussõjalaste tegutsemisloa. Kaitseseisukord jäi kehtima Tallinnas, piirivööndis ja raudteede piirkonnas. 21. oktoobril astus ametisse Konstantin Pätsi moodustatud üleminekuajajärguvalitsus.
Vapside ajalehes Võitlus kirjutati 31. oktoobril 1933:
"Kaitseseisukorra maksmapanek ei tähendanud rohkem ega vähem kui Jaan Tõnissoni katset isiklikku-perekondlikku diktatuuri maksma panna[10]."
6. märtsil 1934 tegi Jaan Soots Riigikogus ettepaneku endine Jaan Tõnissoni valitsus kohtuvõimude kätte anda[11].
Viited muuda
- ↑ Uus valitsus valiti ametisse. Vaba Maa, 19. mai 1933, nr. 116, lk. 1.
- ↑ Kuldõunad "Erika" aias. Vaba Maa, 3. august 1933, nr. 179, lk. 2.
- ↑ "Rahva-Sõna" võetakse vastutusele. Rahvaleht, 5. juuli 1933, nr. 154, lk. 1.
- ↑ Riigivanema seletused. Vaba Maa, 4. oktoober 1933, nr. 232, lk. 4.
- ↑ 100 rida Stockholmist. Vaba Maa, 20. august 1933, nr. 194, lk. 5.
- ↑ Soome leht seisukorrast Eestis. Võitlus, 15. august 1933, nr. 68, lk. 3.
- ↑ Sirk kõneles. Sõnumed, 12. september 1933, nr. 189, lk. 1.
- ↑ Sõna- ja koosolekute vabaduse kitsendamise kavatsuse ümber. Vaba Maa, 8. märts 1934, nr. 56, lk. 1.
- ↑ Rooberg läheb ära. Sõnumed, 5. oktoober 1933, nr. 199, lk. 1.
- ↑ Valitseda võib ainult see, kellel rahva usaldus. Võitlus, 31. oktoober 1933, nr. 101, lk. 2.
- ↑ Pisarad riigikogus. Rahvaleht, 8. märts 1934, nr. 28, lk. 3.
Välislingid muuda
- Alo Lõhmus: inimene nimega Konstantin
- s:Kaitseseisukord maksma üle riigi Kaja, 18. august 1933
- s:Koonduse mäng riigi saatusega Kaja, 22. oktoober 1933
- s:Virumaa põllumehed olid koos Kaja, 31. oktoober 1933
| Eelnev Konstantin Pätsi neljas valitsus |
Eesti Vabariigi valitsus 1933–1933 |
Järgnev Konstantin Pätsi viies valitsus |