Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei võimlemisrühmad

Eesti Sotsialistlike Tööliste Partei võimlemisrühmad olid Eesti sotsialistide sõjaväeliselt korraldatud organisatsioon 1930. aastail.

Võimlemisrühmad asutati vastukaaluks "kodanlisele kaitseliidule" ja pidid olema korrapidajaiks Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei poolt korraldatavail koosolekuil. Võimlemisrühmad kandsid mundrit (tumedad püksid, sinine pluus, nokkmüts) ja olid relvastatud sportpüssidega. Võimlemisrühmadesse kuulus üle 1700 väljaõpetatud mehe[1]. Võimlemisrühmad kasutasid tervitusena ülestõstetud rusikat ("teise internatsionaali tervitus")[2]. Võimlemisrühmi nimetati ka punakaardiks[3].

Võimlemisrühmade üldjuht oli Erich Joonas.

Kuna võimlemisrühmad kippusid vapsidega kohtudes nendega koos võimlema, mille juures isegi luumurde ette tuli, pidas Jaan Tõnissoni kolmas valitsus 11. augustil 1933 vajalikuks mõlemad organisatsioonid sulgeda. Samaaegselt suleti Sisekaitseülema otsusega ka teiste erakondade löökrühmad, kuna need võisid saada siserahule kardetavaks. Keelati ka nende vormi- ja eristusmärkide kandmine.

Konkureeriv Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei Tallinna 2. Ühing asutas oma lööksalgad, mida nimetati aktivistideks. Ka see organisatsioon suleti 1933. aastal.

ViitedRedigeeri

  1. Eesti punane kaardivägi. Rahvaleht, 11. august 1932, nr. 94, lk. 4.
  2. Tervitus rusikaga. Rahvaleht, 10. november 1932, nr. 133, lk. 3.
  3. 1. mai telgitagused. Rahvaleht, 4. mai 1933, nr. 52, lk. 4.