Ava peamenüü
Gori šarž Artur Tupitsast
Gori šarž Artur Tupitsast

Artur Tupits (8. oktoober 1892 Pikknurme, Puurmani vald, Tartumaa28. oktoober 1941 Ussollag, Solikamsk, Molotovi oblast (nüüd Permi krai), Vene NFSV) oli Eesti ajakirjanik ja poliitik.

ElukäikRedigeeri

Artur Tupits oli I, II, III, IV ja V Riigikogu ning Rahvuskogu ja I Riigivolikogu liige ja põllutööminister neljas valitsuses. Ta esindas Maaliitu, hiljem põllumehi.

Ajalehe Kaja peatoimetaja ning Riigikogu liikmena andis Tupits 1929. aastal Riigikogu vestibüülis kõrvakiilu toonasele töö- ja hoolekande- ning haridusministrile Leopold Johansonile. See oli üheks suuremaks skandaaliks Riigikogu ajaloos ning kõnekeelde tuli väljend "tupitsat tegema"[1], mis hiljem mugandus väljendiks "tuupi tegema".[2] Juhtum lahendati 1932. aastal, kui mõlemad pooled kuulusid koos valitsusse.[3]

Juunis 1940 sooritas Artur Tupits ametiülesannete täitmisel üle-Eestilise ringreisi. Hävinud oli umbes 2 500 000 viljapuud, ligemale 100% pirni- ja ploomipuudest. Kõige raskemalt oli külm kahjustanud õunapuid Tartu-, Võru- ja Petserimaal. Põllutööministeeriumis töötati välja üldjooneline kava puuviljaaianduse ülesehitamiseks, mis nägi ette 10 aasta jooksul 3 400 000 uue viljapuu istutamise[5].

Artur Tupits vahistati 16. novembril 1940 Tallinnas, talle mõisteti 14. mail 1941 tribunali otsusega §58-13 ja §58-2 alusel 10+5 aastat ja ta suri Solikamskis Ussolje laagris 28. oktoobril 1941.[6]

Riik on ainult siis tugev, kui ta rahvas on poliitiliselt hästi organiseeritud. Ainult siis suudab ta tormidele ja katsumisaegadele vastu panna. Seda nägime meie alles hiljuti oma juureski. Keskerakond võttis oma ülesandeid seni väga kergelt ja ei olnud teinud oma seljataguse poliitiliseks kasvatamiseks peaaegu midagi. Esimese tuulepuhangu juures jooksid ta pooldajad laiali ja linnad sattusid väga kergesti vabadussõjalaste mõju alla.

Maal seda ei juhtunud. Maa on tihedalt kaetud põllumeeste kogude võrguga ja põllumeeste kogud on aastate jooksul kasvatanud maainimesi teadlikkudeks kodanikkudeks. Põlluharijad jäid seepärast ka nüüdki oma organisatsioonile truuks. See oli, mis päästis olukorra. Kui põll.-kogud ei oleks nii tugevad olnud, siis oleks vististi küll kõik lootuseta kadunud olnud.

A. Tupits. "Erakonnad on tarvilikud." - Teataja,
14. aprill 1934, nr 43, lk 2.

Meil Eestis oli nagu kombeks saanud kujutada halvana kõike seda, mis meil olemas on ja näidata, et see ei kõlba kuhugi, mis meil iseseisvuse vältel on tehtud ja saavutatud. Meie riik ja kogu meie elamine ning olemine, see pidi allpool igasugust kriitikat olema. Ainult välismail, seal pidi kõik hea ja korras olema.

Kui niiviisi inimestele päevast päeva räägiti ja isegi siis keegi Eesti riigi kaitseks välja ei astunud, kui karikaturistid meie riigijuhte üksteise võidu iga päev naeruvääristasid, siis pole ime, kui lugupidamine Eesti riigist ja tema valitsusest järjest langes.

A. Tupits. "Riikliku propaganda vajadus" - Kaja,
1. juuni 1934, nr 126, lk 2.

ViitedRedigeeri

  1. Meie parlament ja aeg: 1929. Virtuaalnäitus Rahvusraamatukogu lehel
  2. Kähmlus riigikogus tõi rahva sekka ütluse "tuupi tegema" Pealinn, 10. detsember 2018
  3. Tupits Johansoniga ühes lauas. Rahvaleht, 3. november 1932, nr 130, lk 1.
  4. VI RIIGIKOGU (Riigivolikogu ja Riiginõukogu), 07.04.1938-05.07.1940 Eesti Rahvusraamatukogu virtuaalnäitus "Meie parlament ja aeg : fakte, sündmusi, dokumente, inimesi"
  5. Leiba peaksime tänavu saama. Rahvaleht, 15. juuni 1940, nr 139, lk 8.
  6. POLIITILISED ARRETEERIMISED EESTIS 1940–1988 (§58)

VälislingidRedigeeri