Ava peamenüü

Imagined Communities

"Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism" on Benedict Andersoni raamat rahvusluse päritolust ja levikust. Selle esimene trükk ilmus Verso väljaandel 1983, teine, parandatud ja täiendatud trükk 1991 ning kolmas, täiendatud trükk 2006.

Kokkuvõte kolmanda trüki järgiRedigeeri

1 SissejuhatusRedigeeri

Hiljutised sõjad Vietnami, Kambodža ja Hiina vahel märgistavad fundamentaalset teisenemist marksismi ja marksistlike liikumiste ajaloos. Nende maailmaajalooline tähtsus seisneb selles, et need on esimesed sõjad sõltumatute revolutsiooniliste režiimide vahel ning neid pole sisuliselt püütud marksismi seisukohast õigustada. Punaarmee kohalolek Ida-Euroopas on hoidnud ära relvakonflikti sealsete marksistlike režiimide vahel. Teisest maailmasõjast saadik on kõik edukad revolutsioonid määratlenud end rahvuslikult, tuginedes revolutsioonieelsele territoriaalsele ja sotsiaalsele baasile. See, et Nõukogude Liidu ja Suurbritannia nimi ei viita rahvusele, näitab, et tegu ei ole mitte ainult tulevase internatsionalistliku korra eelkäijatega, vaid ka rahvuse-eelsete dünastiliste riikide pärijatega. Eric Hobsbawmil on õigus, et marksistlikud liikumised ja riigid on kippunud olema ka sisult rahvuslikud ning küllap see nii ka jääb. Rahvusluse ajastu ei paista lõppevat ka mujal.

Rahvusluse seletuse üle käivad vaidlused. Rahvuse ja rahvusluse mõistet on väga raske määratleda. Marksismi jaoks on rahvuslus anomaalia, millest on pigem üle libisetud. Pole selgitatud, miks on teoreetiliselt oluline rääkida rahvuslikust kodanlusest. Nii marksismi kui ka liberalismi teooria on takerdunud ad hoc seletustesse ning tarvis on koperniklikku pööret. Rahvus ja rahvuslus on kultuurilised artefaktid. Tuleb vaadata, kuidas need on ajalooliselt tekkinud, kuidas nende tähendused on muutunud ja miks need on tänapäeval emotsionaalselt sügavalt legitiimsed. Nende loomine 18. sajandi lõpus oli ajalooliste jõudude spontaanne destillaat, kuid looduna muutusid need modulaarseteks, vähem või rohkem eneseteadlikult siirdatavateks mitmesugustele sotsiaalsetele maastikele ning poliitilistele ja ideoloogilistele konstellatsioonidele. Anderson püüab ka näidata, miks neisse on nii sügavalt kiindutud.

Mõisted ja definitsioonidRedigeeri

Rahvusluse teoreetikuid teeb nõutuks kolm paradoksi. 1. Rahvused on ajaloolase silmis modernsed, rahvuslase silmis vanad. 2. Rahvuse mõiste on universaalne, nii et igaühel peab olema rahvus, kuid selle konkreetsed ilmingud on partikulaarsed. 3. Rahvuslustel on poliitiline võim, kuid filosoofiliselt on need vaesed ja vastuolulised, neil pole suuri mõtlejaid, mistõttu kosmopoliitsed ja mitmekeelsed intellektuaalid on kippunud neisse üleolevalt suhtuma. Tom Nairni sõnul on rahvuslus sama vältimatu patoloogia nagu neuroos, samamoodi olemuslikult kahemõtteline, sisseehitatud võime dementsusse langeda, selle juured on abituse dilemmades ja see on suuresti ravimatu.

Raskus on osalt selles, et rahvuslust kui sellist kiputakse võtma üheainsa ideoloogiana.

Anderson defineerib rahvuse kujutletava poliitilise kogukonnana, mida kujutletakse olemuslikult piiratuna ning suveräänsena. Rahvuse liikmed ei ole üldiselt omavahel tuttavad, kuid kujutlevad end kokkukuuluvatena. Ernest Renani järgi on rahvuse olemus see, et indiviididel on palju ühist ja nad on palju unustanud. Ernest Gellner ütleb, et rahvuslus ei ole rahvuste eneseteadvustamine, vaid leiutab rahvused seal, kus neid pole. Gellner läheb liiale, rääkides kujutlemise ja loomise asemel võltsimisest, just nagu oleks olemas tõelised kogukonnad. Tegelikult on kõik kogukonnad, kus üksteist ei tunta, ja võib-olla isegi need, kujutletavad. Erinevus on hoopis kujutlemise stiilis. Jaava külaelanikud teadsid, et nad on seotud inimestega, keda nad pole kunagi näinud, kuid neid sidemeid kujutleti suguluse ja kliendisuhete lõputu võrguna. Prantsusmaa aristokraadid ei kujutlenud end klassina, vaid määratlesid üksteist maavalduse, suguluse ja kliendisuhete kaudu.

Rahvust kujutletakse piiratuna, sest ükski rahvus ei kujutle end kogu inimkonnana. Rahvust kujutletakse suveräänsena, sest rahvuslus sündis ajal, mil valgustus ja revolutsioon lõhkusid Jumala määratud hierarhilise dünastilise riigi legitiimsuse. Rahvused küpsesid mitme usundi ajastul ning unistasid vabadusest otse Jumala all, kui üldse. Selle vabaduse embleem on suveräänne riik. Rahvust kujutletakse kogukonnana, sest hoolimata tegelikust ebavõrdsusest ja ekspluateerimisest käsitatakse seda sügava horisontaalse seltsimeeste koguna. Selle vendluse tõttu ongi tapetud ja surdud.

Miks võimaldavad hiljuti loodud kujutlused nii suuri ohvreid? Alustada tuleb rahvusluse kultuurilistest juurtest.

2 Kultuurilised juuredRedigeeri

Tänapäeva rahvusluskultuuri hämmastavad embleemid on tundmatu sõduri kenotaafid ja hauad, mida austatakse just sellepärast, et need on meelega tühjaks jäetud või pole teada, kes sinna on maetud. Varem niisugust asja pole olnud. Kui keegi on avastanud tundmatu sõduri nime või teinud ettepaneku tõepoolest kellegi säilmed sinna matta, peetakse seda pühaduseteotuseks. Need hauad on täis rahvuslikke kujutlusi. Muide, tundmatu sõduri rahvust peetakse enesestmõistetavaks.

Mõeldamatu oleks tundmatu marksisti haud või langenud liberaalide kenotaaf, sest kummalgi ideoloogial ei ole surma ega surematusega suurt pistmist. Rahvuslik kujutlus on suguluses religioosse kujutlusega. Traditsiooniliste religioossete maailmavaadete hea külg on hoolimine inimesest kosmoses, inimesest kui liigiolendist ja elu kontingentsusest. Neil on seletus inimese kannatuse koormale. Evolutsioonilised mõttestiilid, sealhulgas marksism, vastavad neile küsimustele kärsitu vaikimisega. Religioosne mõtlemine räägib surematusest, teisendades fataalsuse edasikestmiseks. Nii tegeleb ta uuestisünni müsteeriumiga, surnute ja sündimata laste sidemetega.

Religioosse usu mõõn ei kaotanud kannatust, mis vajab lohutust, muutis fataalsuse veel absurdsemaks, tegi veel vajalikumaks teistsuguse edasikestmise. Oli tarvis ilmalikku viisi, et muuta saatuslikkus edasikestmiseks, kontingentsus tähenduseks. Rahvuse idee on selleks üks paremaid asju. Kuigi mööndakse, et rahvusriigid on uued ja ajaloolised, omistatakse rahvustele iidsus ja piiritu tulevik. Rahvusluse maagia muudab juhuse saatuseks.

Anderson ei taha öelda, et rahvuslus tekkis religiooni õõnestatuse tõttu (ja viimane vajab ise seletust) või et rahvuslus ületab religiooni, vaid et rahvuslust ei tule kõrvutada mitte poliitiliste ideoloogiatega, mis võetakse omaks eneseteadlikult, vaid eelnevate suurte kultuuriliste süsteemidega, millest ja mille vastu see tekkis. Olulised on siin religioosne kogukond ja dünastiline riik. Need olid kunagi enesestmõistetavad nagu praegu rahvuslus. Mis andis neile sellise usutavuse?

Religioosne kogukondRedigeeri

Suurtes sakraalsetes kultuurides oli arusaam tohutu suurest kogukonnast. See eeldas püha keelt ja kirja. Kõik suured klassikalised kogukonnad pidasid end kosmiliselt keskseks, püha keele kaudu seotuks ülemaise võimukorraga. Mida surnum oli kirjakeel, seda parem, sest kõigil oli põhimõtteliselt ligipääs puhtale märkide maailmale. Rahvustest erinesid need selle poolest, et usuti oma keele ainulaadsesse pühadusse ning hariduse kaudu võeti kogukonda vastu ka barbareid. Märke ei peetud arbitraarseteks, kirja peeti tõeluse emanatsiooniks. Püha keel võimaldas konversiooni alkeemilise absorptsiooni mõttes: inglasest võis saada paavst, mandžust Hiina keiser.

Kirjaoskajad olid adeptid, strateegiline kiht kosmilises hierarhias, mille tipp oli Jumal. Arusaamad sotsiaalsetest rühmadest olid tsentripetaalsed ja hierarhilised, mitte piirikesksed ja horisontaalsed. Paavstluse hämmastavat võimu seletab ainult üleeuroopaline ladina keeles kirjutav vaimulikkond ning peaaegu üldine arusaam, et kakskeelne intelligents on vahendajana rahvakeele ja ladina keele vahel ka vahendaja maa ja taeva vahel.

Pärast hiliskeskaega suurte religioossete kohukondade hiilgus ja võim aina kahanes. Kaks selle põhjust on otseselt seotud ainulaadse pühadusega. Esiteks, geograafilised avastused avardasid arusaama inimese elu võimalikest vormidest. Teiseks, ladina keele tähtsus vähenes.

Dünastiline riikRedigeeri

Kuningriik korraldab kõik kõrge keskme ümber. Selle legitiimsus pärineb jumalikkuselt, mitte elanikelt, kes on alamad, mitte kodanikud. Riikide piirid on auklikud ja ebaselged. Sellepärast oligi võimalik pikka aega valitseda väga heterogeenseid elanikkondi, kes ei pruukinud isegi kõrvuti asetseda. Vanad monarhiad laienesid sõdade ja dünastiliste abielude kaudu. Riikides, kus mitmenaisepidamine oli lubatud, kasutati riikide integreerimiseks keerulist mitmetasandilist konkubiinluse süsteemi. Dünastiate prestiiž tulenes muu hulgas veresegamisest.

17. sajandil hakkas sakraalse monarhia legitiimsus kahanema. Pärast 1789. aastat tuli legitiimsuse printsiipi valjuhäälselt ja eneseteadlikult kaitsta. Monarhiast sai poolstandardiseeritud mudel. Paljud monarhid hakkasid otsima legitiimsust ka rahvusluselt.

AjakäsitusRedigeeri

Pühade kogukondade, keelte ja dünastiate allakäigu taga oli fundamentaalne muutus maailmakäsituses, mis üldse võimaldas rahvust mõelda.

Keskaja kirikute reljeefidel ja mosaiikakendel, varajaste flaami ja itaalia meistrite töödes kannavad Piibli tegelased kaasaegseid riideid. Karjaste kõrval põlvitab sageli kaasaegses riietuses patroon. See tundus loomulik. Kujutletavat reaalsust kujutati sageli visuaalselt ja kuuldeliselt. Kirjaoskamatutele esitati kristlikku sõnumit isiklikult ja konkreetselt. Preester oli Jumala otsene vahendaja kogudusele. Kristlus ilmnes eri kogudustes erinevalt. Maarja kujutamine semiitlike näojoontega või 1. sajandi riietuses oleks olnud mõeldamatu, sest keskaegsed kristlased ei mõistnud ajalugu põhjuste ja tagajärgede lõputu ahelana ega teinud minevikul ja olevikul radikaalselt vahet. Inimesed arvasid elavat lõpuaegadel.

Erich Auerbach ütleb, et kui varasemat sündmust võetakse hilisema ettekuulutuse ja eeltõotusena, siis seos ei ole ajaline ega põhjuslik, mõistus horisontaalses mõttes ei saa seda leida. Selleks on tarvis vertikaalset seost kaitselmusega. Siin ja praegu ei ole ainult seos maise sündmuste ahelaga, vaid samal ajal miski, mis on alati olnud ja täitub tulevikus. Jumala silmis on see igavene, kõikaegne. See on meie omast erinev arusaam üheaegsusest. See on nagu Walter Benjamini messiaanlik aeg, mille puhul minevik ja tulevik on olevikuhetkes üheaegsed. Meie üheaegsuse käsitus on tekkinud seoses ilmalike teaduste arenguga. Ilma selleta ei saa rahvusluse teket mõista. Benjamin ütleb, et meie arusaama järgi on aeg homogeenne ja tühi ning üheaegsus on lihtsalt ajaline kokkulangemine, mida mõõdetakse kella ja kalendriga.

Võrdleme romaani ja ajalehte, mille abil rahvuslust hakati representeerima. Vanamoodsas romaanis kujutatakse samaaegsust tühjas, homogeenses ajas. Tegelased võivad mitte kohtuda, isegi mitte teada üksteise olemasolust, kuid on ikkagi seotud. Selleks on tarvis ühiskonna mõistet ning kõiketeadva lugeja teadvust. See on uudne. Ka rahvust mõistetakse kogukonnana, mis liigub läbi ajaloo kulu, kusjuures igal hetkel on samaaegsed tegevused. Ajaleht on sügavalt fiktiivne, lood on kõrvuti pandud nii, et nendevaheline seos on kujutletav. Ajaleht on nagu romaan, mille autor ei hooli sidusast süžeest. Lood on kõrvuti pandud ajalise kokkulangevuse pärast. Tegelane, kellest parajasti juttu ei ole, eksisteerib edasi ja tulevikus võib temast jälle juttu olla. Ajaleht on raamatu äärmuslik kuju: sel on suur trükiarv ja üürike populaarsus. Ajalehe vananemine samal päeval loob erakordse massitseremoonia: ajalehte kui fiktsiooni tarbitakse ("kujutletakse") peaaegu täpselt üheaegselt. Kuigi see toimub vaikses privaatsuses, on igaüks teab, et sama teevad tuhanded või miljonid, kelle olemasolus ta on kindel, kuigi tal pole aimugi, kes need on. See on ilmaliku ajalooliselt kellaga mõõdetava kujutletava kogukonna elav kujund. Lugejale, kes näeb, et sama lehte mujal loetakse, saab pidevalt kinnitust, et kujutletaval maailmal on nähtavad juured igapäevaelus. Nagu mõne romaani puhulgi, imbub fiktsioon vaikselt ja pidevalt tõelusse, luues kindluse anonüümses kogukonnas, mis on rahvuste tuum.

Võimalus üldse rahvust kujutleda tekkis siis, kui kadus kolme arusaama aksiomaatiline haare. Need olid esiteks arusaam, et üks teatud kirjakeel annab privilegeeritud ligipääsu ontoloogilisele tõele, sest see on selle tõe lahutamatu osa. Teiseks uskumus, et ühiskond on loomupäraselt korraldatud kõrgete keskmete ümber ja alla – monarhid olid erilised inimesed, kellel on valitsemiseks kosmoloogiline (jumalik) voli. Lojaalsus oli hierarhiline ja tsentripetaalne, sest valitseja kaudu pääses olemisele ligi ja valitseja oli olemises. Kolmas oli arusaam ajaloolisusest, milles kosmoloogia ja ajalugu on eristamatud, maailmal ja inimestel on olemuslikult sama päritolu. Nende kolme arusaama järgi olid inimese elu juured kõvasti asjade loomuses, mis annab elu igapäevastele fataalsustele teatud tähenduse ning lunastab nendest. Nende arusaamade mõranemine majanduslike muutuste, avastuste ja side arengu mõjul ajas kosmoloogia ja ajaloo vahele kiilu. Otsiti uut viisi, kuidas vendlus, võim ja aeg tähenduslikult kokku siduda. Seda otsingut soodustas eelkõige trükikapitalism.

3 Rahvusteadvuse päritoluRedigeeri

Miks ilmalikest horisontaalsetest ajaga risti olevatest kogukondadest sai populaarseks just rahvus? Üks teguritest on kapitalismi primaat. Ladinakeelsete raamatute turg ammendus ning välja hakati andma odavaid rahvakeelseid raamatuid. Tänu humanistide pingutustele muutus ladina keel lähedasemaks Cicero keelele ning seega esoteerilisemaks. Reformatsioon soodustas saksa keele levikut trükis ning Martin Lutherist sai esimene bestsellerite autor. Lugejaskonna laienemine ohustas katoliku kirikut ja monarhiaid. Monarhid hakkasid halduses kasutama rahvakeelt. Euroopas ei saanud ükski valitseja ladina keelt riigikeelena monopoliseerida. Rahvakeelte kasutamine halduses hakkas õõnestama sakraalset kujutletavat kogukonda. Halduskeele valik oli järkjärguline, mitteeneseteadlik, pragmaatiline. Seda keelt ei surutud alamatele peale. Ladina keele esoteeriliseks muutumine, reformatsioon ja rahvalikud halduskeeled aitasid ladina keelt troonilt tõugata. Rahvused oleksid võinud tekkida ka ilma nende teguriteta. Nende tekkimise tegi mõeldavaks aga kapitalismi, trükikunsti ja keelelise mitmekesisuse fataalsuse koosmõju.