Idakuusk
Idakuusk (Picea orientalis) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
| Idakuusk | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Kuusk Picea |
| Liik |
Idakuusk |
| Binaarne nimetus | |
|
Picea orientalis (Linnaeus) Link (1847) | |
 | |
| Sünonüümid | |
| |
Botaanikutest avastas idakuuse esimesena prantslane Joseph Pitton de Tournefort (1656–1708) 1702. aastal Põhja-Anatoolia mägedest. Puu lühikirjeldus ilmus tema 1717 avaldatud reisikirjades.[3]
Teaduslikult kirjeldas idakuuske esimesena Carl Linné 1763 nime Pinus orientalis all. Tänapäevast ladinakeelset nime kasutas esimesena 1847 Heinrich Friedrich Link, kes eraldas kuused mändidest eraldi perekonda.
Botaanilised tunnused muuda
Puu kasvab 35–40 (65) m kõrguseks. Võra on kuhikja kujuga. Puu eluiga on 400–500 aastat.
Tüve läbimõõt on 0,8–1,4 (2) m. Puukoor on hallikaspruun ja eraldub väikeste soomustena.
Juurestik on maapinnalähedane (suurem osa juurtest ulatub kuni 20 cm sügavusele), mille tõttu esineb sageli tormiheidet.
Noored võrsed on punakad või kollakashallid ja kaetud tiheda udeja karvkattega.
Okkad on tömbi tipuga, 5–8 (10) mm pikkused, seega lühemad kui teistel kuuskedel, tumerohelised, tugevalt läikivad, jäigad, sirged ja ristlõikes veidi rombjad. Õhulõhed asuvad okka igal tahul.
Pungad on punakad, munajad, teritunud tipuga, ca 3 mm pikkused ja vaiguta.
Käbid on 6–10 cm pikkused ja läbimõõduga kuni 2 cm, noorelt punakad, küpselt helepruunid, piklikud ja värtnakujulised. Käbid valmivad 5–7 kuud pärast tolmlemist. Seemnesoomused on äraspidimunajad, jäigad, terve serva ja pealt läikiva äärisega. Seemned on kuni 4 mm pikad, tumepruunid, munajad ja 10–14 mm pikkuse tiivakesega. Seemned on üldjuhul hea idanevusega.
Idakuusk on noores eas väga aeglase kasvuga ja varjulembene. Ta on nõudlik õhuniiskuse suhtes, kuid kasvab ka väheviljakatel kivistel pinnastel.
Levila muuda
Idakuusk kasvab mägedes tavaliselt 1000–2500 m kõrgusel merepinnast, esinedes suurematel kõrgustel metsapiiril. Levila ulatub Kaukasuse lääneosast (Venemaa ja Gruusia territooriumil) Väike-Aasia poolsaare mägedeni Türgi kirdeosas. Ainult niisketes ja varjulistes orgudes võib laskuda ka kuni 200 m kõrgusele.
Levila kliima on pehme ja sademeterohke, aastas esinevate sademete hulk on kuni 2400 mm[4]. Külmatemperatuure talub puu talvel kuni –19...–23 °C[5].
Idakuusk moodustab puhtpuistuid või segametsi, milles on esindatud järgmised puuliigid: kaukaasia nulg (Abies nordmanniana), harilik mänd (Pinus sylvestris), idapöök (Fagus orientalis), ida-valgepöök (Carpinus orientalis) jt.
Kasutamine muuda
Idakuusk on Türgi kirdeosas ja Kaukasuse läänepiirkonnas tähtis puu. Tema puit on väga vaigurikas ning hinnatud toormaterjal ehitusmaterjalide, mööbli, tselluloosi, muusikariistade jm valmistamisel. Koorest saadakse tanniini (keskmine sisaldus 8%)[6]. Puidu saamiseks kultiveeritakse idakuuske vähesel määral Euroopas ja samuti kasvatatakse mõnel määral tema kultivare ilupuuna[7]. Lääne-Euroopa pehmemas kliimas kasutatakse idakuuske sageli haljastuses. Varjutaluva puuliigina on tema puhtpuistu väga tihe ja puidutagavara selles on 800–1000, harva kuni 1560 m³/ha.[4]
Idakuuse kultivar Aurea (ladina keeles 'kuldne') kirjeldati aastal 1873. See kasvab kuni 10 m kõrgeks ja selle noortel võrsetel on mais-juunis väga helerohelised okkad, nii et neid lausa kuldseteks nimetatakse. Suve jooksul muutuvad okkad roheliseks, nagu need kuusel ikka on.
Idakuuse laialdast kasvatamist istandustes ja puukoolides takistab puu aeglane kasv.
Kasvatamine Eestis muuda
Idakuuse esmast esinemist täheldas Tallinna ja Tartu lähedal Johann Cristoph Klinge 1883. Praegu leidub meil seda kuuseliiki väga harva, kuna ta on meil külmaõrn. Tallinna Botaanikaaias, Luual, Järvseljal kasvavatel puudel esineb sageli külmakahjustusi ja nad pole eriti elujõulised. Kõige suuremad puud (kuni 8 m) kasvavad Harku-Järvel[4]. Samuti ei kannata idakuusk põuda. Kuigi puu on väga dekoratiivne oma ererohelise tiheda võra tõttu, tasub temaga edaspidi katsetada vaid Lääne-Eesti saartel, värsketel ja viljakatel muldadel.
Viited muuda
- ↑ "Conifer database: "Picea orientalis"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 28.10.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Picea orientalis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ H. Kayacik. "The distribution of Picea orientalis L. (Carr)", Kew Bulletin, 1955
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0
- ↑ Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
- ↑ "Picea orientalis - (L.)Link". www.pfaf.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 17.12.2021. Vaadatud 28.10.2010.
Kirjandus muuda
- Vaike Hainla ja Uno Valk. "Eestis kasvavad kuused". Abiks loodusevaatlejale nr 45. Tartu 1961.
- FLORANIMAL - растения и животные: "ЕЛЬ ВОСТОЧНАЯ"
- "Деревья и кустарники СССР", т. 1, 1949
Välislingid muuda
- Idakuusk andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Picea orientalis |