Friedrich Kõlli
Friedrich Kõlli (9. märts 1901 Orava vald, Võrumaa – 29. juuni 1978 Tallinn) oli eesti tõlkija, ajakirjanik ja kirjastustegelane.
Friedrich Kõlli sündis Orava vallas Pääväkese külas. Õppis Petseri algkoolis, Pihkva maamõõtjate koolis ja Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis tehnilise keemia osakonnas, mis jäi lõpetamata [1].
Tallinnas õppimise ajal (1919–1923) töötas põllutööministeeriumis joonestaja ja maamõõtjana, pärast seda kodutalus ning Orava raudteejaamas teemeistri ja raudteeametnikuna.
1940. aastal määrati Kõlli Orava vallavanemaks[2]. Uuel ametikohal näis Orava Pearule, et mõned peremehed ei mõtlegi talivilja maha teha. Kiiresti moodustati raudteetöölistest agitbrigaad, mis käis talust talusse ja soovitas peremeestel külvama hakata. Vallavanema abi Nurme Kuka käis isiklikult talud läbi ja pani suurnikud tööle, teda nad kartsid. Isegi endine vallavanem Richard Järg ("ta oli kaval mees") tegi kontrollijate suureks imestuseks talivilja maha. Ainult nisuplaan jäi vallas täitmata.[3] Kui taliviljad maas olid, edutati Kõlli Võru ajalehe Töörahva Elu vastutavaks toimetajaks, 1941. aastal läks ta hävituspataljoni koosseisus rindele.
1945. aastal astus kommunistlikku parteisse. Pärast sõda töötas kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst, kirjastuste reorganiseerimise järel Eesti Riiklikus Kirjastuses ilukirjanduse toimetajana.
Alates 1934. aastast avaldas Kõlli Postimehes vesteid Pearu Orava nime all. 1936. aastal ilmus Pearu Orava raamat «Humoreske ja lühijutte». Pärast sõda jätkas ta kirjutamist, tema lühiproosat ilmus ajakirjas Looming, eraldi raamatuna Priit Kajari pseudonüümi all pikem kolhoosiaineline jutustus "Uus Tee". Kõlli vesteloomingut, mälestusi ja lühiproosat koondab 1976. aastal ilmunud "Meenutused naeratusega".
Tõlkeid muuda
- Valentin Katajev, "Polgu poeg" (1947)
- Mihhail Šolohhov, "Ülesküntud uudismaa" I (1947)
- Lev Tolstoi, "Kasakad" (1948), "Jutustused 1857-1863" (1956), "Holstomer: hobuse elulugu" (1978)
- Ivan Turgenev, "Aadlipesa"(1948) ja "Rudin" (1950)
- Nikolai Gogol, "Õhtud külas Dikanka lähedal" (1952, koos Paul Viidinguga)
- Leonid Andrejev, "Bargamot ja Garaska" (1959)
- Nikolai Leskov, "Ühe naise elukäik" (1965)
- Aleksei Pissemski "Õlekubu" (1974)
Lisaks sellele tõlkis Kõlli vene keele kaudu teiste liiduvabariikide kirjanike loomingut ja vene nõukogude autoreid.
Viited muuda
- ↑ Eerik Teder. Friedrich Kõlli mälestuseks. Keel ja Kirjandus nr 10 1978, lk 639-640
- ↑ Kuidas ma vallavanemaks sain. Friedrich Kõlli. Mälestused naeratusega. Eesti Raamat, Tallinn. Lk. 149–154.
- ↑ Kuidas ma vallavanemaks sain. Friedrich Kõlli. Mälestused naeratusega. Eesti Raamat, Tallinn. Lk. 154.
Välislingid muuda
- In memoriam Friedrich Kõlli. Sirp ja Vasar, 7. juuli 1978