Põhjatihane
Põhjatihane (Parus montanus, sünonüüm Poecile montanus) on linnuliik tihaslaste sugukonnast tihase perekonnast.
| Põhjatihane | |
|---|---|
,_%D0%94%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B2%D0%BB%D1%91%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%B8%D0%B9_%D1%80%D1%83%D1%87%D0%B5%D0%B9_%D0%91%D0%B8%D1%82%D1%86%D0%B5%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B3%D0%BE_%D0%BB%D0%B5%D1%81%D0%B0.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Tihaslased Paridae |
| Perekond |
Tihane Parus |
| Liik |
Põhjatihane |
| Binaarne nimetus | |
|
Parus montanus (Baldenstein, 1827) | |
| Sünonüümid | |
|
Poecile montanus | |
Levila muuda
Põhjatihane on laialt levinud pideval areaalil Euraasia parasvöötmes Inglismaast, Šotimaast ja Norrast läbi Siberi taigavööndi kuni Mandžuuria, Jaapani, Sahhalini, Kamtšatka poolsaare ja Korjakimaani. Levila põhjaosades on põhjatihane tavaline, lõunaosades paigutisem. Kesk-Siberis on põhjatihane arvukaim tihaseliik [1]. Eestis on põhjatihase pesitsusaegseks arvukuseks hinnatud 70 000 – 130 000 paari, talviseks arvukuseks 300 000 – 600 000 isendit. [2]
Välimus muuda
Põhjatihane on salutihasega väga sarnane. Tal on salutihasest suurem pea ja kohevam sulestik. Hea eristustunnus salutihase ja põhjatihase vanalindudel on põhjatihase tiiva küünrahoosulgede heledatest välisservadest moodustunud laik. Põhjatihase ja salutihase noorlinde on üksteisest raskem eristada. Kesk- ja Lääne-Euroopa alamliigid on salutihasega märksa sarnasemad. [3] Põhjatihase tunnuslikke häälitsusi on venitatud nasaalne karedakõlaline "däää däää". [3] Põhjatihasel on kaks erinevat laulu. Kevadlaul on heledakõlaline "djüü-djüü-djüü..." või "diü-diü-diü", mis sarnaneb vahel mets-lehelinnu kurvakõlalise lauluga. Teine laul koosneb kurinatest, viledest, vaiksetest sidinatest ja trilleritest.[4]
Toitumine muuda
Põhjatihane eelistab toiduotsingutel põõsa- ja puhmarinnet ning puude alavõra. Toiduks on putukad, ämblikud ja teised selgrootud, talvepoolaastal toitub rohkem seemnetest ja marjadest. Kogub toidutagavarasid.
Elupaik muuda
Eestis on põhjatihane levinud igasugustes okas- ja segametsades, Lääne-Eestis ka lehtmetsades. [4] Skandinaavias, Euroopa idaosas ja Siberis asustab okasmetsi, sageli rabade lähedal asuvaid kuusemetsi. Lääne- ja Kesk-Euroopas eelistab lehtpuistuid. Mägedes leidub teda kuni metsapiirini. [1] Soomes pesitseb ka tundra kasevööndis, teda on seal korduvalt täheldatud polaarjoone taga talvitamas.[4]
Pesitsemine muuda
Põhjatihane rajab pesa pehkinud puutüvesse. Pesaõõne uuristavad mõlemad vanalinnud või kasutavad teiste suluspesitsejate vanu pesaõõsi, neid vajadusel laiemaks uuristades. Pesakastides pesitseb harva. Pesa koosneb kõrtest, niinest, samblast ja samblikust ning selle ehitab valmis emaslind. Täiskurnas on 5–10 muna, need on valged, punakaspruunide tähnidega. Emaslind haub umbes kaks nädalat. Pojad lendavad pesast välja 17–19 päeva vanustena. Pesitseb ühe korra aastas. [4]
Viited muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Põhjatihane |
Välislingid muuda
- Põhjatihane andmebaasis eElurikkus
