Martin Christian Luther
Martin Christian Luther (26. aprill 1883 Tallinn – 12. märts 1963 München) oli suurtööstur Eestis.
Elukäik muuda
Lõpetanud Tallinna Reaalkooli, sai Martin Christian Luther Vineeri- ja mööblivabriku AS A. M. Lutheri omanikuks ja direktoriks pärast isa Christian Wilhelm Lutheri surma 1914. aastal ning oli selles ametis kuni 1939. aastani. M. C. Luther osales veel mitmete ettevõtete asutamises (Eestimaa Tööstus- ja Kaubanduspank) ja juhtimises (tubakatööstus AS Laferme, lennuühing AS Aeronaut) ning oli kaua Eesti Vabrikantide Ühisus esimees.
Martin Christian Luther oli ka Riigikogu I, II ja III koosseisu liige. Martin Luther oli Eesti Panga nõukogu liige ja Kaubandus-Tööstuskoja suurtööstuse sektsiooni esimees.[1] Martin Christian Luther oli lisaks AS Tormolen & Ko revisjonikomisjoni liige (1935)[2], Inglismaal asunud Venesta Ltd üks omanikke ja direktor, Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku AS-i juhatuse liige (aastani 1939), AS G. Scheel ja Ko panga nõukogu liige, Eesti Rotary klubi charterliige[3], Eesti Autoklubi liige.
Kolis märtsis 1940 ümberasujana Saksamaale, 1941–1944 oli taas Eestis, 1944. aastal naasis Saksamaale, suri Münchenis.
Päranduse tagastamisprotsess muuda
Martin Lutheri pojanaine Dorothea Luther ning pojapoeg Yens Marsen Luther üritasid Eestis tagasi saada Lutheri vabriku järeltulija Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku kinnistut, mille oli erastanud Pjotr Sedini ja Ülo Pärnitsa firma AS Marlekor. Yens Marsen Luther pakkus erastamishinnast kaks korda kõrgemat hinda, kuid siiski lõppes vaidlus kohtuvälise kokkuleppega, mille kohaselt Sedini ja Pärnitsa AS Marlekor maksis Lutherile kolm miljonit krooni valuraha.
Kuusalu vallas asuva maa tagastamisprotsessis aga esitas Dorothea Luther kaebuse kohtusse Harju maavalitsuse vara tagastamise komisjoni kohta, kes oli keeldunud Kuusalu vallas asuva maa tagastamisest. Oma esindajaks kohtus valis D. Luther Eesti Advokatuuri vandeadvokaat Viktor Kaasiku, vaidlus lõppes Riigikohtus D. Lutheri lüüasaamisega, kuid hiljem selgus, et teda Riigikohtus esindanud Viktor Kaasik sai vaidlusaluse maa endale. Kaasik sai küll selle eest advokatuuri aukohtus noomida, ent maad see Lutheritele tagasi ei toonud. Ka jäid Lutheritel tagasi saamata kinnistud Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänavas, millest ühel asub Ivo Nikkolo kauplus ja teisel, mis hoonestati uuesti Nõukogude ajal, ning kus asub Domina Inn City hotell[4].
Isiklikku muuda
Tema isa oli tööstur Christian Wilhelm Luther, onu Carl Wilhelm Luther oli tööstur, onu Johannes Heinrich Luther oli Kadrina- ja Narva Johannese koguduse õpetaja, onu Ferdinand Justius Luther oli Emmaste Immanueli koguduse esimene õpetaja, Käina Martini koguduse õpetaja ja Tallinna Niguliste koguduse ülemõpetaja. Onupoeg Ralf Johannes Ferdinand Luther oli Kuusalu Laurentsiuse koguduse ja Tartu Ülikooli koguduse (saksa pihtkonna) õpetaja. Vanaisa Aleksander Martin Luther oli kaupmees ja Tallinna raehärra, vanaonu Johann Christian Luther oli Tallinna Niguliste koguduse abiõpetaja.
Viited muuda
- ↑ Voldemar Kures. Martin Luther. Eesti Päevaleht (Rootsi), 1. aprill 1963
- ↑ AS TORMOLEN & KO, 1920–1940 AJALUGU
- ↑ TALLINNA ROTARY KLUBI JA EESTI ROTARY-LIIKUMINE 75
- ↑ Eesti riigi algusaegade 8 mõjuka äriliidri vara ja selle saatus[alaline kõdulink], Äripäev, 22.02.2008
Välislingid muuda
- ID puudub veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"