Edzard Schaper

Saksamaa kirjanik

Edzard Schaper (kodanikunimi Ernst Edzard Helmuth Schaper; 30. september 1908 Ostrowo, Saksamaa29. jaanuar 1984 Bern, Šveits) oli baltisaksa kirjanik ja tõlkija.

Schaper sündis toonases Preisimaa Poseni provintsis sõjaväeametniku perre. Nooruses töötas nii näitleja kui ka madrusena. 1930. aastal tutvus ta Berliinis oma Eestist pärit tulevase abikaasa Alice Pergelbaumiga. Schaper suundus naise järgi samal aastal Eestisse, kus ta elas põhiliselt Tallinnas, Haapsalus ja Paldiskis kuni 1940. aastani, keeldudes Umsiedlungist ehk baltisakslaste ümberasumisest osa võtmast.m Kirjanik on nimetanud Eestis elamise aega üheks oma elu õnnelikumaks perioodiks ning Eestit ja selle ajalugu oma suurimaks inspiratsiooniallikaks.[1]

1940. aastal tegutses Schaper Eestis viimase lääne korrespondendina USA uudisteagentuuris United Press ning edastas maailmale Balti riikides toimuvaid sündmuseid. Nii Nõukogude kui ka Saksa võim mõistsid kirjaniku surma ja ta põgenes Soome ning võttis Soome poolel osa Jätkusõjast. 1944. aastal põgenes Schaper Nõukogude Liidule väljaandmise eest Rootsi, kust samal põhjusel lahkus 1947. aastal ning asus elama Šveitsi Brigi linna, kuhu ta jäi oma surmani.[2] [3]

Kirjanik oli üks väheseid, kes julges avalikkuse ees sõjajärgselt puudutada Ida-Euroopa ja Baltikumi okupeerimist. Sellega seonduvalt esines ta hiljem kuulsaks saanud kõnega "Ka meie oleme Euroopa" 1952. aastal Berliini raadios. Schaper oli sügavusklik kristlane ja kasutas tihti oma raamatutes kristlikke motiive või temaatikat. Näiteks on ta kirjeldanud sõdadevahelise Eesti kirikuelu teostes „Der Aufruhr des Gerechten" (1963) ja "Die sterbende Kirche" (1935). [2]

Teosed eesti keeles muuda

Kirjandus ja välislingid muuda

Viited muuda

  1. Liina Lukas, Looming 1999, nr 7, lk 1064
  2. 2,0 2,1 Lukas, Liina., Sommerhage, Claus. (1998). Ka meie oleme Euroopa! Auch wir sind Europa! TÜ Kirjastus.
  3. "Interview mit Edzard Schaper". Deutsche Welle. 10. aprill 2007.