Albaania kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

	Mbretnija Shqiptare ; Albaania kuningriik
	[[Fail:\|125px\|ääris]] [[Fail:\|75px]] Albaania lipp Albaania vapp
Valitsusvorm	konstitutsiooniline monarhia (de jure); absoluutne monarhia üheparteilise sõjalise diktatuuri all (de facto)
Pealinn	Tirana
Religioon	sunniidid; katoliiklus; õigeusk; bektaši
Riigikeeled	albaania
Rahaühik	kuldfrank

Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 4. mai 2016, kell 20:44

Albaania kuningriik (geegi albaania: Mbretnija Shqiptare, albaania standardkeel: Mbretëria Shqiptare) oli Albaania ametlik nimi aastatel 1928 kuni 1939. Sel ajal oli Albaania de facto Itaalia kuningriigi protektoraat. Albaanias kuulutas monarhia välja Asutav Kogu ja president Ahmet Bej Zogu kuulutati kuningas Zog I-ks. Kuningriiki toetas fašistlik režiim Itaalias ja kaks riiki säilitasid tihedad sidemed, kuni Itaalia aastal 1939 ootamatult riiki tungis. Zog põgenes pagendusse ja ei näinud oma maad enam kunagi. Kommunistlik Albaania Tööpartei vabastas Teise maailmasõja lõpus maa, kehtestas kommunistliku diktatuuri ja kukutas ametlikult Zogi.

Zogi kuningriik

Aastal 1928 tagas Zogu parlamendi nõusoleku enda taandamisele. Uus asutav kogu muutis põhiseadust, tehes Albaania kuningriigiks ja muutes Zogu Zog I-ks, "albaanlaste kuningaks". Rahvusvaheline tunnustus saabus kohe. Uus põhiseadus kaotas Albaania Senati, luues ühekojalise parlamendi. Kuigi nimeliselt põhiseaduslik monarh, säilitas kuningas Zog tegelikult diktaatorivõimu, mida oli kandnud president Zogu. Kodanikuvabadused jäid enam-vähem olematuteks ning poliitilisi vastaseid vangistati ja tapeti sageli. Seega jäi Albaania kõiges sõjaliseks diktatuuriks.

Varsti pärast enda kroonimist katkestas Zog kihluse Shefqet Verlaci tütrega ja Verlaci loobus kuninga toetamisest ning alustas tema vastu vandenõude sepitsemist. Zog oli aja jooksul suurel hulgal vaenlasi kogunud ja Albaania veritasu traditsioon nõudis neilt proovimist teda tappa. Zog ümbritses end turvameestega ja ilmus harva avalikkuse ette. Kuninga lojalistid desarmeerisid kõik Albaania hõimud peale tema enda Mati hõimu ja nende liitlased, Debari. Siiski võitlesid Zog ja tema ihukaitsjad visiidil Viini aastal 1931 relvalahingu isehakanud palgamõrvaritega ooperimaja treppidel.

Zog jäi tundlikuks pidevalt märkuandvast Itaalia ülemvõimust Albaanias. Albaania armee, kuigi vaid 15 600-meheline, kurnas riigikassat, ja itaallaste monopoliseeritud relvajõudude väljaõpe ärritas avalikku arvamust. Vastukaaluks hoidis Zog Briti ohvitsere Albaania kuninglikus sandarmeerias vaatamata tugevale Itaalia survele neist lahti saada. Aastal 1931 astus Zog avalikult itaallaste vastu, keeldudes uuendamast 1926. aasta esimest Tirana lepingut.

1929.–1933. aasta kriisi ajal küsis Zog aastal 1931 itaallastelt 100 miljonit kuldfranki laenu ja Itaalia valitsus kiitis selle heaks. Aastatel 1932 ja 1933 ei saanud Albaania teha laenu intressimakseid Albaania majandusliku arengu ühingust. Vastuseks alustas Rooma survestamist, nõudes, et Tirana: nimetaks itaallased sandarmeeriat juhtima, ühineks Itaaliaga tolliliitu, tagaks Itaalia kontrolli riigi suhkru-, telegraafi- ja elektrimonopolide üle, õpetaks itaalia keelt kõigis Albaania koolides ja võtaks vastu Itaalia koloniste. Zog keeldus. Selle asemel käskis ta vähendada riigieelarvet 30%, loobus Itaalia sõjalistest nõuandjatest ja riigistas Itaalia-juhitud katoliiklikud koolid riigi põhjaosas.

Juunis 1934 allkirjastas Albaania kaubanduskokkulepped Jugoslaavia ja Kreekaga ning Benito Mussolini peatas kõik maksed Tiranale. Itaalia katse hirmutada albaanlasi sõjalaevade saatmisega Albaaniasse nurjus, kuna albaanlased lubasid vägedel randuda vaid relvadeta. Mussolini üritas siis albaanlasi ära osta. Aastal 1935 andis ta Albaania valitsusele 3 miljonit kuldfranki kingituseks.

Zogi edu kahe kohaliku mässu mahasurumisel veenis Mussolinit, et itaallased pidid jõudma uuele kokkuleppele Albaania kuningaga. Suhted Itaaliaga paranesid aastal 1936. Mehdi Frashëri, valgustatud bektaši administraatori juhitud noorte meeste valitsus saavutas Itaalialt kohustuse täita rahalised lubadused, mille Mussolini oli Albaaniale andnud, ja anda uusi laene sadama uuendamiseks Durrësis ja teistele projektidele, mis Albaania valitsust pinnal hoidsid. Varsti hakkasid itaallased võtma kohti Albaania tsiviilteenistuses ja Itaalia asunikud lubati riiki.

Majandus

Kuningas Zog I 11-aastast valitsemist tähistab suur uuendamise laine riigis, mis oli kannatanud 5 sajandit karmi türklaste valitsemist. Selleks, et moderniseerida mahajäänud riiki, oli vaja palju raha. Raha saadi Itaalia laenudest 1,837 miljardit Itaalia liiri.

Aastal 1928 võeti vastu alusstatuut koos tsiviilkoodeksi ja maareformiga, kaotades hijabia. Šariaat asendati Šveitsi tsiviilkoodeksiga, järgides Mustafa Kemal Atatürk mudelit Türgis. Kuningas Zog toetas moodsa arhitektuuri kasutuselevõttu ning püüdis parandada heaolu, kaubanduse tasakaalu ja Albaania noorsoo haridust.

Aastal 1929 tabas maailma suur ületootmiskriis. Selle mõju oli Albaaniale väga laastav. Selle aasta jooksul nägi Zog kriisi esimesi märke, peamiselt finants- ja rahasüsteemis; need muutusid tundlikumaks aastal 1930. Kriisi haripunkt oli 1934. ja 1935. aasta vahel. Enamus tööstusest oli halvatud või läks pankrotti. Kriis mõjutas sügavalt kõiki krediidisüsteeme. Sel ajal võeti tänu käimasolevale riigieelarve puudujäägile ning riigi paljudes valdkondades ja sektorites ilmnenud rahalistele raskustele lääneriikidest laene, kuid enamus Itaaliast.

Aastal 1931 mõjutas Albaania põllumajandust suur põud, mis põhjustas tõsiseid tagajärgi riigi toiduvarudele. Aastal 1932 põhjustas see olukord 33% rohkema nisu ja mais sisseveo.

Albaania kuningas Zog

1930.–1934. aasta kriis erineb mitmel viisil: põllumajanduses mittehõivatud rahvastiku osakaal vähenes 15,9%-lt aastal 1930 15,4%-ni aastal 1938. Albaania eksport kasvas aastatel 1923 kuni 1931 2 miljonilt kuldfrangilt 12 miljonini, kuid langes kahe järgmise aasta jooksul tagasi 1923. aasta tasemele. Raske olukord oli aastatel 1935 ja 1936, kui valitsus oli sunnitud jagama erakorralist toiduabi vaestes piirkondades. Kohtadele, mis müüsid Albaania kaupu, pandi peale juustu ja või impordimaksud. Kriis mõjutas loomakasvatussektorit, mis moodustas 70% rahvuslikust koguväljaveost. Veel üks oluline mõju oli niinimetatud "tax xhelepit", mida rakendati loomakasvatuses. Aastal 1933 vähendas riik makse 50%.

Talupojad moodustasid rõhuva enamuse Albaania rahvastikust. Albaanias puudus tegelikult tööstus ja riigi hüdroenergia potentsiaal oli praktiliselt kasutamata. Nafta oli riigi peamine ammutamisväärne maavara. Itaallased võtsid aastal 1939 üle kõigi teiste väliskompaniide naftapuurimise kontsessioonid, luues kompanii "Sveja". Torujuhe Kuçovë naftavälja ja Vlorë sadama vahel kiirendas toornafta saadetisi Itaalia refineerimistehastesse. See kompanii tegeles Albaania loodusvaradega. Albaania omas ka bituumenit, pruunsütt, rauda, kromiiti, vaske, boksiiti, mangaani ja kulda. Shkodëris oli tsemenditehas; Korçës õlletehas; ning Durrësis ja Shkodëris tubakavabrikud, mis kasutasid kohalikku tubakat.

Aastal 1934 jõudis vilja hind madalaimale tasemele, umbes 7,5 kuldfranki. Tugev hinnalangus, peamiselt põllumajanduses ja lihatööstuses, mõjutasid riikliku kommertspanga raha- ja krediidipoliitikat. Kriisiaastatel vähendas pank ringleva raha hulka, mis halvendas deflatsiooni. Kunstlikult suurendatud frangi väärtus alandas kaupade hindu. 1935. aasta keskpaigas astus Albaania taastumisfaasi. Tööstus taastus ja Zogu tegi maksusoodustusi, eriti tsemenditehastele, mis said maksuvabastuse kolmeks aastaks.

Aastatel 1933 kuni 1935 kujunes majanduslik areng põllumajanduses, loomakasvatuses ja tööstuses. Algas teede ja sildade ehitamine koos 53 telegraafipunktiga.

Enamuse sõdadevahelise perioodi ajal tegid itaallased enamuse tehnilistest töödest Albaania majanduses. Albaanial oli 4 sadamat: Durrës, Shëngjin, Vlorë ja Sarandë. Albaania peamised eksportkaubad olid vedelkütus, loomanahad, juust, kariloomad ja munad. Peamised importkaubad olid teravili ja muud toidukaubad, metallitooted ja masinad. Aastal 1939 oli Albaania impordi väärtus neli korda suurem ekspordi väärtusest. Umbes 70% Albaania ekspordist läks Itaaliasse. Itaalia ettevõtted moodustasid umbes 40% Albaania impordist ja Itaalia valitsus maksis ülejäänu eest.

Aastal 1938 oli rahvusliku kapitali üldine aktiveerumine tööstuses. Sel perioodil ulatus ettevõtete arv 244-ni, samas töötajate arv riigivalitsemises kasvas 7435-ni. Tööstustoodang kasvas, samas põllumajandustoodang vähenes. Aastal 1938 ulatus põllumajandusliku maa kogupindala 2874 aakrini, millest 39,5% oli riigi- ja eravaldused, samas väikemaaharijad omasid 60%.

Teravilja tootmine Albaanias ei vastanud selle vajadustele. Nisu toodang oli umbes 38 000 tonni, samas maisi toodang oli 143 000 tonni. Pärast kriisi kasvas tehniliste kultuuride toodang. Tubakas hõlmas umbes 2600 aakrit. Kasvasid ka teraviljasaagid. Farmerid kultiveerisid umbes 1,2 miljonit teraviljataime, 100 000 tsitrusetaime, 41,5 miljonit viinapuud ja 1,6 miljonit oliivipuud.

Aastatel 1936–1938 majandus paranes. Kaubanduse maht oli 32,7 miljonit kuldfranki, 65%-ne kasv. Eksport kasvas 61,5% ja import 67,3%. Eksport moodustas 1938. aastal 66,3% 1928. aasta tasemest. Aastatel 1936–1938 riigieelarve kasvas. Albaania kuningriigi perioodi iseloomustas tehnorajatiste kasvav arv; aastal 1939 oli 36 ehitustööstuse ettevõtet.

Selle 11-aastase perioodi jooksul tehti tõsiseid jõupingutusi riikliku maanteevõrgu loomiseks, kasutades 60 miljonit kuldfranki investeeringuid, mis laenati Itaalia kuningriigilt. Kümneaastase perioodi jooksul aastatel 1929–1939 ehitati 850 km põhimaanteid, 456 km kõrvalmaanteid, 4062 väikest silda 10 250 miili pikkuses ja 76 suurt silda 2050 miili pikkuses. Sel perioodil alustati ka kanalisatsioonivõrgu ehitamist ja esmakordselt investeeriti raha maanteelõikude ehitamiseks Albaania põhjaosas. Kõige tähtsamad maanteed olid: Shkodër-Pukë, Mat-piiskopisild, Krujë-Mat, Tirana-Elbasan, Lushnjë-Mbrostar, Korçë-Burrel, Burrel-Dibër, Tiranë-Shijak-Durrës, Tiranë-Ndroq-Durrës ja Tiranë-Krrabë-Elbasan. Euroopast palgati nende projektide elluviimiseks insenere. Aastal 1938 jõudis investeeringute maht 150 miljoni albaania lekini (1961. aasta hindades). Fašistliku sissetungi eelõhtul oli Albaanias 300 veoautot, 20 bussi ning 200 sõiduautot ja pikapit.

1938. aastal veeti 95 000 tonni veoseid, s.o. 1 miljon tonni kilomeetri kohta. Samal perioodil ulatus kaupade jaemüügi kogukäive 3900 miljonini 1947. aasta hindades. 28. novembril 1938 alustas saateid riiklik raadiojaam Radio Tirana. Algas Durrësi sadama ehitus. Tugitööd, miisutuskanalite jne. ehitamine katkes Teise maailmasõja (1939–1945) algusega.

Sõjavägi

Albaania kuningliku armee vapp

Albaania kuninglik armee oli Albaania kuningriigi ja kuningas Zogu armee aastatel 1928 kuni 1939. Selle ülemjuhataja oli kuningas Zog; selle komandör oli kindral Xhemal Aranitasi; selle staabiülem oli kindral Gustav von Myrdacz. Armeed rahastas aastatel 1936–1939 peamiselt Itaalia. Armees oli 15 600 ajateenijat ja 29 860 reservisti.

Sotsiaalsed tingimused

Vaese ja kaugena jäi Albaania aastakümneteks teistest Balkani riikidest hariduslikult ja sotsiaalselt arengult maha. Vaid umbes 13% rahvastikust elas linnades. Kirjaoskamatus vaevas peaaegu kogu elanikkonda. Umbes 90% riigi talupoegadest tegeles elatustalupidamisega, kasutades iidseid meetodeid ja tööriistu, nagu puitadrad. Suur osa riigi viljakast põllumaast asus vee all malaariaga nakatunud rannikupaduritel. Albaanias puudusid pangasüsteem, raudtee, moodne sadam, tõhus sõjavägi, ülikool või moodne trükipress. Albaanlastel oli Euroopa kõrgeim sündimus ja imikusuremuskordaja ning meeste keskmine oodatav eluiga oli umbes 38 aastat.

Ameerika Punane Rist avas koole ja haiglaid Durrësis ja Tiranas ning üks Punase Risti töötaja asutas Albaania skautide rühma, millega kõik 12 kuni 18 aastased poisid pidid seejärel seaduse järgi ühinema. Kuigi üle kogu maa avati sadu koole, said aastal 1938 vaid 36% kõigist Albaania kooliealistest lastest mingit liiki haridust.

Zogi valitsusajal sai algharidus vajalikuks. Vaatamata nappidele haridusvõimalustele õitses Albaania kirjandus kahe maailmasõja vahel. Olulist edu saavutati kirjanduses, ja kunsti avaldamise operatsioonides. Väljapaistvad kirjanikud olid: Fan Noli, Aleksandër Stavre Drenova, Esad Mekuli, Ndre Mjeda, Haki Stërmilli, Lasgush Poradeci, Faik Konica, Sterjo Spasse, Ndoc Nikaj, Foqion Postoli, Migjeni ja teised. Frantsiskaani preester ja poeet Gjergj Fishta domineeris kirjanduses oma poeemidega albaanlaste visadusest vabaduspüüdluse ajal. Sel perioodil avati 600 öökooli püüdega kaotada kirjaoskamatust, kuid aastal 1939 oli 80% täiskasvanutest ikka veel kirjaoskamatud.

Aastal 1939 oli Albaanias 643 algkooli ja 18 gümnaasiumit. Kõige tähtsamad gümnaasiumid olid: Elbasani Pedagoogikakool, Korçë Lütseum, Shkodëri Gümnaasium ja Vlorë Kaubanduskool koos kooliskäiva 5700 õpilasega. Need, kes tahtsid oma haridusteed jätkata, läksid sageli välismaale Itaaliasse, Austriasse, Prantsusmaale jne. Aastal 1939 õppis umbes 420 albaanlast välismaal. Kirjaoskaja rahva seas oli 446 ülikooliharidusega ja 1773 põhiharidusega.

Hakati välja andma päevalehti, sealhulgas: Demokracia, Liria Kombëtare, Besa, Hylli i Dritës ja Leka koos suure hulga pedagoogiliste ja teaduslike väljaannetega. Organisatsioonid nagu Gruaja Shqiptare püüdsid uuendada Albaania ühiskonda ja aastal 1938 hakkas tööle esimene riiklik raadiojaam. Need olid esimesed sammud riigi uuendamise suunas, kuid Albaania jäi mitmes mõttes Euroopa kõige mahajäänumaks riigiks.

Majandusarengu puudumine ajendas mitmeid streike. Aastal 1936 korraldasid väliskompaniidele töötavad albaania töölised Kuçovë naftaväljal streigi, mille organiseeris Puna. Veel üks streik korraldati Vlorës ning veebruaris 1936 korraldasid töölised ja käsitöölised Korçës streigi, mis kasvas meeleavalduseks, mis sai tuntuks kui "Näljastreik". Migjeni tööd kirjeldavad selle aja vaesust ja sotsiaalset olukorda. Aastal 1929 loodi kommunistlik ühing, mida ei toetanud selle ateistliku ideoloogia pärast õigeusklikud, katoliiklased ja moslemid.

Religioon

Esialgu, monarhia ajal, olid religioossed institutsioonid pandud riigi kontrolli alla. Aastal 1923 kogunes Tiranas Albaania moslemikongress ja otsustas kalifaadist lahku lüüa, luues uue palvevormi (seistes, traditsioonilise salah rituaali asemel), keelates polügaamia ja kaotades naistel loori (hijab) kohustusliku kasutamise avalikkuses, mis oli olnud Osmanite poolt okupatsiooni ajal linnarahvale peale surutud.

Aastal 1929 kuulutati Albaania õigeusu kirik autokefaalseks (omavalitsuslikuks).

Aasta hiljem, aastal 1930 viidi läbi esimene ametlik religioosne loendus. Meenutades tavalisi Osmanite andmeid sajand varem, mis toona katsid kahekordse uue riigi territooriumi ja rahvastiki, 50% rahvastikust olid sunniidid, 20% õigeusklikud, 20% bektaši moslemid ja 10% katoliiklased.

Monarhia määras, et religioon ei peaks enam olema välismaale orienteeritud isand, mis albaanlasi jagab, vaid neid ühendav riigisulane. See oli sel ajal, kui ajalehetoimetajad hakkasid halvustama peaaegu universaalset moslemi ja kristlike nimede kasutamist, eeldades, et lastele tuleks anda neutraalsed Albaania nimed.

Ametlikud loosungid ilmusid kõikjale. "Religioon eraldab, patriotism ühendab", "Me ei ole enam moslemid, õigeusklikud, katoliiklased, me oleme kõik albaanlased", "Meie religioon on albanism". Rahvushümn ei kõnele ei Muhamedist ega Jeesus Kristusest, vaid kuningas Zogust kui "Shpëtimtari i Atdheut" (Isamaa Päästjast). Hümn lipule austas sõdurit, kes suri oma maa eest kui "pühak". Mošeelt ja kirikult oodati üha tegutsmist riigi teenrina, kõikide usundite patriootlikud vaimulikud jutlustasid albanismist.

Monarhia kehtestas, et riik peab olema neutraalne, ilma ametliku religioonita ja et religiooni vaba praktiseerimine tuleb laiendada kõigile usunditele. Ei valitsuses ega koolisüsteemis tule soodustada ühe usundi eelistamist teisele. Albanism asendas religiooni ning ametnikke ja kooliõpetajaid kutsuti "apostliteks" ja "misjonärideks". Albaania pühad sümbolid ei olnud enam rist ja kuusirp, vaid lipp ja kuningas. Rahvust, Skanderbegi, sõjakangelasi, kuningat ja lippu idealiseerivad hümnid domineerisid riigikoolide muusikaklassides, välistades peaaegu iga muu teema.

Esimene lugemistund põhikoolis juhatas sisse patriootilise katekismuse, alustades lausega: "Mina olen Albaania. Minu maa on Albaania". Edasine oli poeetilisel kujul: "Kuid inimene ise, mida ta elus armastab?"; "Ta armastab oma maad."; "Kus ta elab lootusega? Kus ta tahab surra?"; "Omal maal."; "Kus ta võib õnnelik olla ja auga elada?"; "Albaanias".

Itaalia okupatsioon

Pikemalt artiklis Albaania kuningriik (1939–1943)

Kui Saksamaa annekteeris Austria ja liikus Tšehhoslovakkia vastu, nägi Itaalia ennast Telje teisejärguliseks liikmeks muutumas. Albaania kuningliku lapse lähenev sünd ähvardas Zogi dünastia kestmajäämisega. Pärast seda, kui Hitler tungis Tšehhoslovakkiasse (15. märtsil 1939) ilma Mussolinit ette teatamata, otsustas Itaalia diktaator jätkata oma Albaania annektsiooni. Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III kritiseeris plaani võtta Albaania mittevajaliku riskina.

Rooma aga saatis 25. märtsil 1939 Tiranale ultimaatumi nõudega, et see alluks Itaalia Albaania-okupatsioonile. Zog keeldus vastu võtmast raha Itaalia täieliku Albaania-koloniseerimise eest ja 7. aprillil 1939 tungisid Mussolini väed Albaaniasse. Vaatamata mõningale jonnakale vastupanule, eriti Durrësis, tegid itaallased albaanlastele kiirelt ära.

Soovimata saada Itaalia marionetiks, põgenesid kuningas Zog, tema naine, kuninganna Geraldine Apponyi ja nende poeg Leka Kreekasse ja lõpuks Londonisse. 12. aprillil hääletas Albaania parlament riigi ühinemise poolt Itaaliaga. Vittorio Emanuele III võttis Albaania krooni ja itaallased panid ametisse fašistliku valitsuse Shefqet Verlaci juhtimisel ning võtsid varsti üle Albaania sõjalise ja diplomaatilise teenistuse.

Pärast seda, kui Saksa armee võitis Poolat, Taanit ja Prantsusmaad, otsustas kade Mussolini kasutada Albaaniat hüppelauana Kreekasse tungimiseks. Itaallased alustasid rünnakut 28. oktoobril 1940 ja kahe fašistliku diktaatori kohtumisel Firenzes jahmatas Mussolini Hitlerit teatega Itaalia invasioonist. Mussolini lootis kiiret võitu, kuid Kreeka vastupanuvõitlejad peatasid Itaalia armee ja surusid varsti Albaaniasse. Kreeklased võtsid Korçë ja Gjirokastëri ning ähvardasid itaallased Vlorë sadamalinnast välja ajada. Albaanias võitlevate Kreeka vägede šovinism jahutas albaanlaste entusiasmi võitluses itaallaste ja kreeklastega ning Mussolini väed lõid varsti püsiva rinde Kesk-Albaanias. Aprillis 1941 purustasid Saksamaa ja tema liitlased nii Kreeka kui ka Jugoslaavia ja kuu hiljem andsid Teljeriigid Albaania kontrolli alla Kosovo. Seega olid Albaania rahvuslased iroonilisel kombel tunnistajaks oma unistuste täitumisele enamuse albaanlastega asustatud alade ühendamises Teljeriikide okupatsiooni ajal.

Pärand

Zog I oli ikka veel riigi seaduslik monarh, kuid ta ei saanud oma trooni tagasi. Kommunistlikud partisanid sõja ajal ja pärast, toetatuna Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu poolt, surusid Albaania rahvusliku liikumise maha ja kehtestasid stalinistliku režiimi, mis kestis 46 aastat. Kuningas Zogil oli kommunistide poolt keelatud Albaaniasse siseneda ja ta elas oma ülejäänud elu maapaos.