Vikipeedia

Eesti vähemusrahvused

Eesti vähemusrahvusteks nimetatakse Eestis elavad rahvusgruppe (vähemusrahvuseid), kes erinevad riigi põhirahvusest etnilise kuuluvuse, keele, usu või kultuurilise omapära poolest.

Vähemusrahvuste kaitseks on Eesti muuhulgas vastu võtnud Euroopa Nõukogu "Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni", millega liituti 2. veebruaril 1995.[1] Vähemrahvuste õiguseid määratletakse ka 1993. aastal vastu võetud "Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduses".

Ajalooliselt on Eesti vähemusrahvused olnud sakslased (baltisakslased), venelased (eestivenelased, sh peipsivenelased)[2], rannarootslased, veidi hilisemast ajast ka juudid (Eesti juudid), mustlased (sh Laiuse mustlased) ja tatarlased (Eesti tatarlased). Suurimad vähemusrahvused on venelased, valgevenelased, ukrainlased ja soomlased.[3]

Vähemusrahvuste kaitse muuda

Vähemusrahvuste õigusi kaitseb rahvusvaheline kriminaalseadus. 1. veebruaril 1995 Strasbourgis koostatud "Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon"[4] võeti Eestis vastu 2. veebruaril 1995 ning selle kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes:[4]

  • elavad Eesti territooriumil.
  • omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga.
  • erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest.
  • on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

Vähemusrahvuste õigused muuda

Eestis määratleb vähemusrahvuste õiguseid 1993. aastal vastu võetud "Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus"[5].

Seaduse järgi on vähemusrahvusest Eesti kodanikel õigus:[5]

  1. moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi;
  2. luua rahvuslikke organisatsioone;
  3. täita rahvustraditsioone ja usukultuslikke tavasid, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust;
  4. kasutada oma emakeelt asjaajamises keeleseadusega kehtestatud piires;
  5. kirjastada rahvuskeelseid trükiseid;
  6. sõlmida koostöökokkuleppeid rahvuslike kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste vahel;
  7. levitada ja vahetada teavet oma emakeeles.

Rahvastik muuda

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmeil 31. detsembri 2011 seisuga 180 vähemusrahvust. Nende seas olid arvukamad kogukonnad venelased (326 235), ukrainlased (22 573), valgevenelased (12 579) ja soomlased (7589).[6] 2017. aasta 1. jaanuaril elas Eestis statistikaameti andmeil 330 206 venelast, 23 183 ukrainlast, 11 828 valgevenelast ja 7591 soomlast.[3]

Ajalugu muuda

20. sajandil oli Eesti rahvastiku rahvusliku koosseisu suurimaks mõjutajaks teine maailmasõda, mille tagajärjel kadusid Eestist mitmed ajaloolised rahvusvähemused. Hirm Punaarmee vägede sissetungi ees 1944. aastal põhjustas eestlaste Suure põgenemise Läände. Esimene ja teine Nõukogude okupatsioon tõid kaasa küüditamised Nõukogude Liitu 1941., 1945. ja 1949. aastal ja teiste rahvusvähemuste sisserände Nõukogude Liidu aladelt ning nii vähenes eestlaste osakaal 97%-lt 61,5%-ni aastatel 1945–1989.[7]

Aastal 1934 (sealt pärinevad viimased sõjaeelsed rahvaloenduse andmed) oli Eestis rahvusvähemuste esindajaid kokku 134 000 (12% riigi rahvastikust). Selle 12% moodustasid viis suuremat etnilist rühma: venelased, sakslased, rootslased, juudid ja lätlased. Saksa vähemus kadus aastal 1939, kui sakslased oma kodumaale naasid (Umsiedlung), enamik Eestis elanud juute põgenes üha laieneva Saksamaa eest aastal 1941 Nõukogude Liidu aladele ning rootslased põgenesid sõja-aastatel Rootsi. Lätlased põgenesid samuti; need, kellel ei õnnestunud põgeneda, saadeti vene või saksa sunnitöölaagritesse. Eestis elanud suurim rahvusvähemus venelased jäi pärast Nõukogude ja Saksa repressioone osaliselt Eestisse püsima. Suur osa vene vähemusest jäi Eesti aladelt välja seoses Eesti piiride muutmisega 1944. ja 1945. aastal (Narva-tagune ja suurem osa Petserimaast). Eestisse jäi alles vene kogukond, mis oli koondunud peamiselt Peipsi järve kaldale.[7]

Pärast 1945. aastat, kui Eesti oli osa NSV Liidust ja rahvastiku liikumist kontrollisid Nõukogude Liidu ametivõimud, võis näha taas sisserännet Eestisse. Immigratsiooni põhjusteks oli esmalt hävitatud tootmishoonete ülesehitamine ning Nõukogude võimu kinnitamine, mis tõi Eestisse palju kommunistliku partei liikmeid ning Nõukogude Armee sõjaväelasi ja militaartöötajaid. Hiljem said peamisteks tõmbekohtadeks tööstus ja ehitus, kuna neis sektorites oli vaja rohkelt tööjõudu. Eesti rahvaarv aga oli väike ning eriti jõudsalt ei kasvanud. Sealjuures suundusid paljud eestlased töötama põllumajandusse. Suunatud immigratsioon Eestisse ning sellega seotud rahvusvähemuste arvukuse kasv kestis kogu sõjajärgse aja, kuid hääbus vaikselt ja asendus tasapisi isikuliste immigratsioonipõhjustega (perekond ja lähisuhted).[7]

Pidev, kuigi aastatega järjest vähenev sisseränne 50 okupatsiooniaasta jooksul suurendas Eestis elavate mitte-eestlaste ehk rahvusvähemuste esindajate arvu ja osakaalu. Mitte-eestlasi elas 1945. aastal Eestis 23 000 (3% Eesti kogurahvastikust) ja 1989. aastal 602 000 (39% Eesti kogurahvastikust). Kui 1991. aastal taastati Eesti Vabariik, küündis mitte-eestlaste osakaal kogu rahvastikus peaaegu 40%-ni.[7]

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal naasid paljud ukrainlased ja valgevenelased oma kodumaale. Nende arv Eestis vähenes ligikaudu 40%.

Rahvusvähemuste päritolu ja rahvus muuda

Enne teist maailmasõda olid Eestis peamisteks suuremateks rahvusvähemusteks peale venelaste sakslased, rootslased ja juudid. Nõukogude okupatsiooni ajal said Eestis levinumaks rahvusvähemuseks aga venelased ja vene keelt kõnelevad inimesed. Koguni 97% Nõukogude perioodil Eestisse elama tulnud välismaalastest pärinesid Nõukogude Liidu liiduvabariikidest.

Kui 1940. aastatel olid ülekaalus Loode-Venemaalt sisse rännanud rahvusvähemused, siis hiljem, kui väljaränne nendest piirkondadest vaibus, kasvas sisserändajate osakaal nii kaugemalt Vene NFSV aladelt kui ka mitte-vene liiduvabariikidest nagu Ukraina, Valgevene, Moldova, lisaks Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast.[7]

Olenemata sellest, et immigreeruti ka kaugematelt aladelt, olid venelased siiski kogu Nõukogude okupatsiooni aja vältel (ja ka praegu) Eesti suurim rahvusvähemus. Selle üheks põhjuseks võib lugeda venelaste suurema liikuvuse Nõukogude Liidu territooriumil ja valmisoleku töökoha pärast ka elukohta vahetada (ja ümberpöördult). Teisalt on oluliseks teguriks ka asjaolu, et kogu rändepoliitika oli Nõukogude võimu poolt kontrollitud ning poliitilistel kaalutlustel eelistati muude rahvuste segunemist venelastega, mistõttu suunati venelasi elama Nõukogude Liidu mitte-vene liiduvabariikidesse (nii ka Eestisse).[7]

Sellest olenemata ei suurenenud Eestis mitte ainult venelaste osakaal, vaid kasvas ka ukrainlaste ja valgevenelaste arv. Ukrainlased ja valgevenelased olid nüüd sellel positsioonil, kus enne teist maailmasõda asusid sakslased, rootslased ja juudid.[7]

Ühendavaks teguriks Nõukogude okupatsiooni ajal sisse rännanud etniliste vähemuste vahel oli paljudel juhtudel keel. Kuna ka teised vähemused peale venelaste rääkisid, režiimist tulenevalt või ka muudel põhjustel, hästi vene keelt, siis on see olnud kõige olulisem ühenduspunkt pärast teist maailmasõda Eestisse tulnud vähemusrahvuste vahel.

Hiljem, pärast Eesti Vabariigi taastamist, on Eestisse elama asunud ka suurel hulgal soomlasi, keda oli 2011. aasta seisuga Eestis 7423 (neljandana venelaste, ukrainlaste ja valgevenelaste järel).

Rahvusvähemuste paiknemine muuda

Rahvusvähemused olid Nõukogude okupatsiooni ajal ja on tänaseni Eestis suurel määral kogunenud kindlatesse piirkondadesse. Eestis oli rahvusvähemuste sissevool seotud industrialiseerimisega. Sellest lähtuvalt paiknevad rahvusvähemuste kogukonnad enamasti linnades (ligikaudu 90%), moodustades Nõukogude ajal umbes poole linnarahvastikust. Nüüdseks on see suhe muutunud.

2000. aasta seisuga elab 80% rahvusvähemustest kahes Eesti maakonnas: Harjumaal (41% kogurahvastikust) ja Ida-Virumaal (79% kogurahvastikust). See fenomen tuleneb tööstusalade paiknemisest Eestis ja tõigast, et läbi Ida-Virumaa toimus peamine rahvastiku sisseränne Nõukogude perioodil. Ida-Virumaa on ainus maakond Eestis, kus rahvusvähemused on protsentuaalses ülekaalus. Suurim rahvusvähemuste kogukond on aga Harjumaal, kus elab (2000. aasta seisuga) 50% kõigist rahvusvähemuste esindajatest. 42% mitte-eestlastest elab sealjuures Tallinnas.[7]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon
  2. ↑ В.П. Сергеев, ЧИСЛЕННОСТЬ И ЭКОНОМИЧЕСКОЕ ПОЛОЖЕНИЕ РУССКИХ В ЭСТОНСКОЙ РЕСПУБЛИКЕ в 1920 – начале 30-х гг., Новый исторический вестник
  3. ↑ 3,0 3,1 Rahvaarv rahvuse järgi Eestis 2013-2017, Eesti Statistikaameti andmebaas
  4. ↑ 4,0 4,1 Vähemusrahvuste kaitse raamkonvektsiooni ratifitseerimise seadus, Riigi Teataja
  5. ↑ 5,0 5,1 Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, Riigi Teataja
  6. ↑ RL0428: RAHVASTIK RAHVUSE, SOO JA ELUKOHA JÄRGI, 31. DETSEMBER 2011, Statistikaameti andmebaas (vaadatud 25.11.2018)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Tiit Tammaru, Hill Kulu. "The Ethnic Minorities of Estonia: Changing Size, Location, and Composition", Eurasian Geography and Economics, 2003

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_vähemusrahvused&oldid=6295781"