Eesti riigipühad

Mitte segi ajada mõistega Eesti riiklikud tähtpäevad

---

Eesti riigipühad on Eestis igal aastal korduvad üleriigilised pühad ja puhkepäevad. Lisaks üheteistkümnele riigipühale kehtestab pühade ja tähtpäevade seadus veel ühe rahvuspüha (Eesti Vabariigi aastapäev), mis on samuti puhkepäev, ja 13 riiklikku tähtpäeva, mis ei ole puhkepäevad.

Eesti riigipühad ja rahvuspüha:

1. uusaasta – 1. jaanuar;
2. iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev – 24. veebruar – rahvuspüha
3. suur reede – liikuv püha, kaks päeva enne ülestõusmispühade 1. püha;
4. ülestõusmispühade 1. püha – liikuv püha, esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva;
5. kevadpüha – 1. mai;
6. nelipühade 1. püha – liikuv püha, seitse nädalat pärast 1. ülestõusmispüha;
7. võidupüha, Eesti Vabadussõja Võnnu lahingu aastapäev – 23. juuni;
8. jaanipäev – 24. juuni;
9. taasiseseisvumispäev, Eesti Vabariigi taastamise aastapäev – 20. august;
10. jõululaupäev – 24. detsember (alates 2005. aastast)
11. esimene jõulupüha – 25. detsember;
12. teine jõulupüha – 26. detsember.

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnev tööpäev on töölepingu seaduse alusel 3 tunni võrra lühendatud. Ühistransport liigub riigi- ja rahvuspühadel enamasti pühapäevase sõidugraafiku alusel, enamik teenindusasutusi (sh pangad ja kauplused) on suletud või on avatud lühemat aega.

Eesti 12 riigipühast 2 on seotud Eesti ajalooga (samuti Eesti rahvuspüha, 24. veebruar). Kristliku taustaga pühade arv on vaieldav sõltuvalt sellest, kas jaanipäeva ja jõule peetakse pigem Eesti rahvakalendri või kristlikuks pühaks – ajalooliselt on neis segunenud mõlemad traditsioonid. Eri hinnanguil on neid seega 3–7. Kristliku kombestiku ülekaalu ka mittekristlike riigipühade riiklikul tähistamisel on ajakirjanduses kohati kritiseeritud, teisalt on kriitikat pälvinud riigijuhtide vähene osalemine jõulujumalateenistustel.

Muutused riigipühade seas

On tehtud ettepanekuid suurendada Eestis riigipühade arvu. Selliste soovituste mõju hindamisel on peetud oluliseks nii vaba aega, mida lisapuhkepäevad töötajatele annavad, kui ka tööpäevade arvu vähenemist, mis aeglustab riigi majandust. 2006. aastal oli Euroopa Liidu senistes liikmesriikides keskmiselt kokku 15 riigi- või rahvuspüha aastas, EL-i kümnel uuel liikmel keskmiselt 13, Eestis aga 12 püha. Väidetavalt maksis kümnepäevane näärivaheaeg Venemaale 2012. aasta hinnangu alusel 4% SKTst.

Viimase eduka ettepaneku tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogus 2005. aastal. Algselt taotles Keskerakond jõulude ja aastavahetuse vaheliste päevade (27.-31. detsember) riigipühadeks kuulutamist, lõpuks jäi sõelale plaan muuta riigipühaks jõululaupäev. Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget. 1. mai kui kevadpüha kattub nii rahvusvahelise töörahvapühaga kui ka rahvakalendri volbripäevaga.

Samal aastal soovisid riigikogulased Peeter Kreitzberg ja Eiki Nestor, et kui rahvus- või riigipüha langeb nädalavahetusele, loetaks puhkepäevaks sellele järgnev tööpäev. Nii sooviti suurendada lisapuhkepäevade arvu, et vähendada töötajate stressi ning anda neile rohkem vaba aega. Valitsus lükkas eelnõu tagasi.

2011. aasta mais tegi Keskerakonna fraktsioon ettepaneku lisada riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha, kuna see on riigipüha Põhjamaades, Lätis ja Leedus, kellega Eesti majandus on tihedalt seotud, samuti on see puhkepäev Euroopa Keskpangas. Euroopa Liidus ei tähista seda riigipühana vaid Portugal ja Malta. Eelnõu ei leidnud valitsuse ega ka Riigikogu enamuse toetust. Justiitsminister Kristen Michal kritiseeris pühade arvu suurendamist, kuna see vähendaks tööpäevade arvu aastas, võiks mõjuda halvasti Eesti majandusele ning "üheks negatiivseks tagajärjeks võib olla tööinimese sissetulekute vähenemine".

Korduvalt on ajakirjanduses tehtud ettepanekuid muuta Eestis riigipühaks ka vene õigeusu kiriku jõulud, Eesti rahvakalendri kolmekuningapäev, mis on puhkepäev Rootsis, Soomes ja ka mitmes traditsiooniliselt katoliiklikus riigis nagu Austria ja Prantsusmaa. Algatust on toetanud Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon ja EELK Tallinna praost Jaan Tammsalu.

Samuti on soovitatud muuta riigipühaks Tartu rahu aastapäev.

Taasiseseisvumispäev 20. august sai riigipühaks uue pühade ja tähtpäevade seadusega 1998. aastal. Selle kehtestamise pani Keskerakond ette juba 1995. aastal, kuid siis ei leidnud algatus Riigikogu enamuse toetust. Ka 1998. aastal leidis reformierakondlane Ignar Fjuk, et Eestis on liiga palju pühi ja 20. august tuleks välja jätta.

Muud üleriigilised pühad

Üleriigiline püha – puhkepäev ja lipupäev – on ka Eesti iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruar, kuid seaduse järgi on see mitte riigipüha, vaid rahvuspüha. Riigipühast rahvuspühaks muudeti 24. veebruar 1998. aastal, Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni liikme Rein Järliku algatatud eelnõu sai 69 poolthäält. Vastu oli Parempoolsete liige Vootele Hansen, kelle meelest muudab rahvuspüha eristamine riigipühadest selle justkui üheainsa rahvuse, eestlaste pühaks. Järlik, Enn Tarto ja Olav Anton temaga siiski ei nõustunud. Üks argumente oli, et ka Teise maailmasõja eel olid Eestis rahvuspühad: iseseisvuspäev 24. veebruaril ja võidupüha 23. juunil.

Lipuheiskamine on kohustuslik ka riiklikel tähtpäevadel, mis samuti ei kuulu riigipühade hulka. Riiklikud tähtpäevad ei ole tööst vabad. 2013. aasta alguse seisuga on neid Eestis igal aastal 13, neist 4 on liikuvad pühad.

Riigipühad sõjaeelses Eestis

1924. aastal määras haridusministeerium koolipühadeks ja puhkepäevadeks kõik toonased riigipühad:

• uus aasta – 1. jaanuar;
• kolmekuningapäev – 6. jaanuar;
• iseseisvuse päev – 24. veebruar;
• palvepäev – kirikupüha veebruaris;
• suur reede;
• kolm vaba päeva ülestõusmispühadel;
• 1. mai;
• ristipäev ehk taevaminemise püha – neljapäev kümme päeva enne suvistepühi;
• kolm vaba päeva suvistepühadel;
• jaanipäev;
• kolm päeva jõulupühadel.

23. märtsil 1937 jõustunud "Pühade ja puhkepäevade seaduse" (RT 1937, 24, 202) § 1 järgi olid riiklikud pühad ja puhkepäevad

1. uusaasta (1. jaanuar);

2. kolmekuningapäev (6. jaanuar);

3. iseseisvuspäev (24. veebruar);

4. palvepäev;

5. suur reede;

6. ülestõusmispühad, 3 päeva;

7. kevadepüha (1. mai);

8. taevaminemispüha (ristipäev);

9. nelipühad, 2 päeva;

10. võidupüha (23. juuni);

11. jaanipäev (24. juuni);

12. usupuhastuspüha (31. oktoober);

13. surnutepüha;

14. jõulupühad, 3 päeva.

Välislingid

• Pühade ja tähtpäevade seadus Riigi Teatajas
• Argo Soolep "Eesti riigipühad jätavad narvalase ükskõikseks" Õhtuleht, 19. juuni 1999
• Urmo Soonvald "Spikker endistele" Õhtuleht, 25. veebruar 2006 (Eesti Vabariigi ja nõukogudeaegsete riigipühade võrdlus)