Ava peamenüü

Eesti punk on punkliikumine Eestis, osa rahvusvahelisest pungi subkultuurist.

Eestis kujunes punk 1970. aastatel. Esimeste punkarite seas on nimetatud Aleksander Müllerit, Irwin Arti, Mihkel Pilve ja Richard Noolt. Kuna punk kui subkultuur on ideoloogiliselt ühiskondlike normide, võimu ja massikultuuri vastu, oli Eesti pungi kriitika peamiseks sihtmärgiks nõukogude kord. Ehkki tavaliselt piirdus noorte mässulisus väljakutsuva käitumise ja grafititega, leidus punkarite hulgas ka veendunud anarhiste ja vabadusvõitlejaid, näiteks Hillar Mardo, hüüdnimega Rumbold. Toonased punkarid olid enamasti ühest põlvkonnast, sünniaastatega 19601965.

Tõekspidamiste avaldamise tõttu tuli punkareil hulganisti probleeme. Samas oli punk väljapääsuks noortele, kes olid kas seaduse või vanematega pahuksisse sattunud. Põhiliselt võis punkareid ära tunda kaugelt silmatorkava rõivastuse järgi.

Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Pungi edasiviivaks jõuks oli anarhism, mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused kui vabadust piiravad tegurid.

Pungikultuuri oluline osa on muusika. Eestis levis eelkõige punkrokk – rock'n'roll'ist välja kasvanud muusikastiil, mis jaguneb mitmeks alastiiliks. Läänes eksisteerisid selle kõrval ka punkdžäss ja punkabilly. Punkmuusikale on omane lihtsus. Selle tunnusteks olid kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne mängulaad ning teravad ja sirgjoonelised tekstid.

Ehkki paljud punkarid üksnes kuulasid seda muusikat, sündis Eesti pungiliikumises ka terve rida bände. Suurem osa punkbände piirdus maksimaalselt ühe kontserdiga oma kodulinnas ning kadus siis jäädavalt, üksikud tegutsesid kauem. Kuna Tallinn oli Eesti NSV pealinn ja kõige suurem linn ning enamik punkareid tegutses seal, pärines ka suurem osa punkbände just Tallinnast.

1979Redigeeri

1979. aasta detsembris kujunes välja Tallinna punkbändi The Rebels koosseis: Artur Poola (16) – vokaal, kitarr; Ahto Mooses – trummid; Urmas Tangsoo – bass.

Tallinnas tekkisid ka ansambel Cheese ja Tallinna 10. Keskkooli bänd Sex Telegramm, kus mängisid Toomas Pertelov, Jaak Männil jt.

Samal aastal ilmunud Pära TrustJaak "Jekabs" Arro, Veljo "Vink" Vingissaar, Jüri Kermik ja Hardi Volmer –, sellest hiljem arenenud bändid Kaseke ja Singer Vinger on pälvinud vastandlikke hinnanguid. Vahel on neid peetud Eesti pungi olulisteks mõjutajateks. Teiste allikate väitel ei olnud Pära Trust, Kaseke ega Singer Vinger ise punkansamblid, kuid inspireerisid punkbände nagu Cheese.

1980. aastadRedigeeri

Koos perestroikaga aktiviseerusid ka alternatiivliikumised. Punkarid kogunesid Tallinnas kohvikute Varblane ja Moskva ette. Nõukogude kodanikule sobimatuks peetud riietuse eest võis miilits kuni 1988. aastani vahi alla võtta, samuti oli oht peksa saada.

Hiljem koguneti kampadesse ja veedeti tänaval ühiselt aega. Tuli ette kaklusi diskomuusika pooldajate või teiste vastanduvate kampadega. Korra käisid Eestis ka ljuberid, Moskva eeslinna Ljubertsõ järgi nime saanud ja vägivaldse mainega noored, aga kaklus jäi ära. Nõukogude sõjaväest kõrvalehoidmiseks lasid punkarid end vahel hullumajja panna, teeseldes vaimuhäireid. Levisid mitmesugused vaated: seksuaalne vabadus, patsifism ja anarhism. Tollase punkarluse poolusteks olid anarhistlikud filosofeerijad ja lumpenproletariaat.

Eesti punkareid: Richard Nool, Mikk Pilv, Mätas, Villu, Vürst (Trubetsky), Anti Pathique, Kont, Lont, Munk (Ivo Uukivi), Kalev Lehola (Kombits), Ilona, Merca, Rita, Siiri Sisask, Soku, Turu Anneli.

1990. aastadRedigeeri

1990. aastail saabus esinemis- ja tegutsemisvabadus. Endised keldribändid J. M. K. E. ja Vennaskond käisid välisturneedel esinemas. 1993.-1994 aasta majandussurutise aegu ja sellel järgnenud ajal kohvikukultuur hääbus. Noorte seas levisid uued subkultuurid.

2001. aastal peksid Tallinna Lõuna Politsei patrullpolitseinikud Oleg Adamtšuk ja Marek Lipand[1] surnuks anarhist Sven Tarto, hüüdnimega Striit. [2] Surma põhjustanud Adamtšuk põgenes Suurbritanniasse ning kohus mõistis talle tagaselja neli aastat vangistust; Lipand pääses tingimisi karistusega.[3][1] Põgenik tabati, kuna ta kasutas Suurbritannias Briti kodaniku võltsitud passi.[1] Pärast kahte aastat ja kolme kuud rahuldas president Arnold Rüütel ennetähtaegse vabastamise taotluse; presidendi kantselei väitel oli aluseks Tartu vangla taotlus, mida vangla juhtkond aga eitas.[3]

21. sajandRedigeeri

Vana põlvkonna punkarid kohtuvad peamiselt muusikaüritustel, peale on kasvanud uus pungipõlvkond. Tänapäeval vastanduvad punkarid muuhulgas kapitalismile, natsismile (Antifa liikumine) ja natsiskinheedidele, kuigi esineb ka parempoolsete vaadetega punkareid

2000. aastatest on Eestis muutunud populaarseks punkmuusika suurüritused, nii näiteks on Rakveres korraldatud punklaulupidu. Eesti vanim ja suurim pungi-, ska- ja hardcore-festival on 1998. aastast toimuv Punk'n'Roll.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Tony Blackplait (Tõnu Trubetsky) ja Cat Bloomfield "Anarhia ENSV-s. Eesti punk" Tallinn: Varrak, 2009

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Jaan Väljaots, Tarmo Michelson «Mõnda inimest vanglamüürid parandavad.» Õhtuleht, 13. jaanuar 2004
  2. Askur Alas, Arvi Tapver "Tuttavad ja sõbrad: Striit ei olnud vägivaldne" EPL, 10. september 2001
  3. 3,0 3,1 Roald Johannson "Punkarid protestisid presidendi armuandmisotsuse vastu", ERR, 08.04.2006

VälislingidRedigeeri