Jaak Arro
Jaak Arro (sündinud 19. juunil 1957 Tallinnas) on eesti maalikunstnik ja laulja.
| Jaak Arro | |
|---|---|
| Sündinud |
19. juunil 1957 Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Eesti Riiklik Kunstiinstituut |
| Tegevusala | maalikunstnik |
Ta lõpetas 1984. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maali erialal.
Jaak Arro on osalenud eesti kunstielus 1985. aastast: maalinud, korraldanud performanseid, loonud ühiskonnakriitilisi nukufilme (1988, 1989 koos Rao Heidmetsaga). Tema esimene isikunäitus 1987. aasta kevadel Tallinna Kunstisalongis oli sündmus, mis teadvustas, et eesti kunstiellu on tulnud uus isiksus, kelle taustaks on tolleaegne punkkultuur ja rokkansambli Päratrust tegevus. Näituse avamisel toimus ka performance (koos Siim-Tanel Annusega) "Kunsti ärkamine". Samal aastal leidis aset veel üks performance Pärnumaal – "Maa. Tuul. Tuli. Vesi".
1990. aastatel taandus Jaak Arro loomingus olmelisus, teravus ja punk ning asemele tuli sügavam temaatika – eksistentsiaalsus. Algelemendid (maa, õhk, tuli, vesi), elu ja olemine, jõud ja igikestvus, minek läbi sünni, armastuse ja surma värava on kujunenud Jaak Arro põhiaineseks. Kujutatu müstilist tähendust rõhutab tema maalide valdavalt tume koloriit. Mõjukust lisab suur formaat. Nagu meie etnilises kultuuris oli meeste kunstiline eneseväljendus seotud puiduga, on ka Jaak Arro maalide oluliseks osaks massiivsed täispuidust raamid.[1]
Jaak Arro on joonistanud ka karikatuure, mida avaldati ajakirjas Pikker 1978. aastal[2].
Filmograafia muuda
- 1982 – "Šlaager", mängufilm (Kookose muusik)
- 1988 – "Papa Carlo teater", animafilm (stsenarist, kunstnik)
- 1989 – "Noblesse oblige", animafilm (stsenarist, kunstnik)
- 1993 – "Elutuba", animafilm (kunstnik)
Tunnustus muuda
Isiklikku muuda
Tema abikaasa on Epp Maria Kokamägi, nende tütred on keraamik Liisu Arro ja kokk Anni Arro, poeg on videokunstnik Johannes Arro.
Viited muuda
- ↑ Jaak Arro maalid Rüütelkonna hoones - Kultuurileht, nr. 12, 24 märts 1995
- ↑ Pikker 1978/20
- ↑ "Arro, Jaak". Eesti Teatriliit.