Vikipeedia

Eesti metskondade ajalugu

Eesti metskondade ajalugu kajastab metsa majandamise üksuste kujunemist ja tegevust Eesti territooriumil.

Tegevus muuda

Metskonnaks nimetatakse metsa majandamise piirkonda ja ka selle keskust (metskonna kantselei, kordon või kontor). Metskonna tööd korraldab ja juhib metsaülem. Metskonna põhiülesandeks oli oma territooriumil oleva metsa majandamine – uuendamine, kasvatamine, kasutamine, kaitse ja müügi korraldamine (raieõigused, metsamaterjal). Lisaülesandeid on olnud mitmeid: metsavalve, metsatulekaitse, metsakõrvalkasutus, jahindus, puhkemajandus, looduskaitse. 1930. aastail oli riigimetskondadel oluline roll erametsanduse nõustamisel, ka osalesid metsaülemad riigimaade valitsemisel laiemalt.

Töö korraldamiseks olid metskondades jaoskonnad, kus tööd korraldas metsnik, ning jaoskondades vahtkonnad metsavahtidega.[1]

Metskondade kujunemine muuda

Metsaga tegelesid algselt eeskätt kõrgemad metsavalveametnikud. 17. sajandi lõpust lisandusid talupoegadest metsavahid.

1680. aastate algul sai Eestimaa kubermangus ametisse üks ja Liivimaal kaks kõrgemat metsavalveametnikku (forstmeister), kes 1695. aastal nelja kreisifoogtiga asendati. Peeter I ajal oli ametnike nimetuseks waldmeister ning töö eest nad tasu ei saanud. 1725. aastal tunnistati Balti kubermangud formaalselt Rootsi metsa(hoiu)seaduste alaks. Riigimõisate juurde kuulunud metsad olid mõisa rentnike halduses. Rentnik juhindus majandusvalitsusega sõlmitud rendilepingust, mis tugines 1765. aastal kehtestatud riigimõisate rendilepingu tüüpvormile ja nõudis rentnikult üldsõnaliselt metsade hoidmist.

18. sajandi lõpus arvati riigimõisate metsad Tsaari-Venemaa riikliku metsaorganisatsiooni süsteemi. Alates 1779. aastast valvas riigimõisate metsi metsajärelvaataja (waldaufseher või förster) – tänapäeva mõistes metsnik, sisuliselt metsaülem, kel juba ka metsanduslikke teadmisi.[2][3]

1785. aastal oli Liivimaal 17 metsnikukohta, neist 11 Eesti alal. Juba 1780. aasta lõpust oli Pärnu kreisi metsnikel ka vajalikud hooned (Forsthaus, лесная усадба). Metsnik oli palgaametnik, kuid tagasihoidlikust töötasust suurema sissetuleku tagas metsniku ametitalu (Forstey). 1780. aastal said metsnikud riikliku ametijuhendi. 1783. aastal kinnitas kindralkuberner selle patendina, mis kirjeldas metsa majandamiseks vajalikke töid ning oli metsnikule ametitegevuses abiks. Sel perioodil seati sisse ka raiepiletid. Neid kümnendeid võib pidada metsade sihipärase majandamise algusaastateks Balti kubermangudes. Seni oli küll arutatud metsade hoiu vajadust, kuid riiklikke samme metsade laostamise ja kohati kujunenud puidupuuduse leevendamiseks ei olnud tehtud.

1798. aastal loodi Venemaal keskne metsandusorganisatsioon – metsadepartemang. Kohapeal kubermangudes töötasid peametsaülemad (Oberforstmeister), kreisides metsaülemad (Forstmeister). Kui kubermangus oli riigimetsi vähe, võisid metsaülemale alluda mitme kreisi riigimetsad, mistõttu Eestimaa kubermangus oli 1799. aastal vaid kaks kõrgemat metsaametnikku, peametsaülem ja metsaülem. Riiklikult oli ette nähtud, et metsaülemal oleks üks-kaks õpilast, kelleks nimetati ümber seni tegevust jätkanud metsnikud (Förster).

Venemaa Keisririigi 1827. aasta reformide järel tuli ametlikku käibesse metsaülema venekeelne ametinimetus лесничии ja metskonna venekeelne tähistus лесничество. Kreisimetsaülemad nimetati ringkonna metsaülemaiks ja lõppes metsnikest spetsialistide ajastu riigimetsades.

Eesti alal loodi 4 metsaringkonda. Ringkonna juhtideks said ringkonna metsaülemad. Neile allusid senised metsaülemate õpilased valdavalt ringkonna metsaülemate abidena, metsnikest said noorem- või alammetsaülemad. Loodi metskondade (лесничество) süsteem, ringkonna moodustasid metskond ja allmetskonnad.

Ühtne metskondade ja metsaülemate süsteem muuda

Ühtsele metskondade ja metsaülemate süsteemile mindi üle 1845. aastal, kui ringkonnad kaotati ja kehtestati metsaülema juhitud metskondade süsteem. Eestis loodi 8 metskonda: I–II Tartu, I–III Pärnu, I–II Tallinn ja Kuressaare. Esimese maailmasõja algul oli metskondi 11: Avinurme, Võtikvere, Võru, Vastemõisa, Kariste, Laiksaare, Kilingi, Orajõe, Võlla, Kuressaare, Tallinn.

Eesti Vabariigi metskonnad 1918–1944 muuda

  Pikemalt artiklis Eesti metskonnad 1918–1944

Eesti Vabariigi riikliku metsandusorganisatsiooni aluseks said endised riigimetskonnad, kui 1918. aastal asutati Eesti riiklik metsavalitsus ja 1919. aastal alustas tegevust 13 riigimetskonda.[4] 1931. aastast kuni 1940. aastate alguseni toimis ka revidentmetskondade süsteem (revidentmetsaülem kontrollis ja juhendas enamasti kolme naabermetskonna tegevust).

Metskonna riigiametnikeks loeti metsaülem, abimetsaülem, metsnik ja metsavaht. Nende ülesanne oli riigimetsi kaitsta (omavaliline kasutamine, vargused, põlengud) ja majandada. Kohustuslik oli roheline vormiriietus. Põhivorme oli kaks: igapäevane töömunder ja pidulik vorm. Ametiastmeid tähistasid lõkmete tärnid krael ja suvise vormimütsi rihma kuldsed triibud. Teenistusülesannete täitmisel oli lubatud relva kanda (vastavalt ametile metsavaht – siledaraualine jahipüss, kaitseliitlane – vintpüss, alates metsnikust ka taskurelv). Ka ametliku käitumise reeglid olid koostatud ja kehtestatud.[5]

Eesti NSV metskonnad 1944–1992 muuda

  Pikemalt artiklis Eesti metskonnad 1944–1992

1944. aastal moodustati Eesti NSV Metsamajanduse ja Puidutööstuse Rahvakomissariaat ning taas algasid reformid.

Muutused tööülesannetes muuda

1947. aastal kehtestatud Nõukogude Liidu metsamajandite süsteem muutis oluliselt metskondade ja metsaülemate funktsioone. 1947. aastal loodi Eesti NSV Metsamajanduse Ministeerium ja metsamajandid. Metskonnad võeti metsamajandite alluvusse. Metsaülem muutus metsamajandi juhtkonna ministeeriumist saadud korralduste täitjaks ning metskondi tükeldati väiksemate üksuste saamiseks. Vormiriietuse nõue jäi, aga munder oli Vene traditsiooni kohaselt must või tumesinine – kuna metsast saadi puitu sõjalaevastikule, allusid riigimetskonnad mereväele ja ka metsameeste riietus sarnanes mereväe omaga, isegi nn kaptenipaelad varrukatel olid olemas.[6] 1949. aastal kohustati metsaülemaid välja andma ametimärke metsnikele ja metsavahtidele. Märki pidi kandma vasakul pool rinnal oma piirkonnas ametülesannete täitmisel ja tootmisnõupidamistel, ning töölt lahkumisel tuli see allkirja vastu tagasi anda.[7] Süsteemi reorganiseeriti korduvalt. Pikemat aega, aastatel 1966–1988 juhtis metsandust Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium.

Eesti Vabariigi metskonnad alates 1992 muuda

1992. aastal taasloodi Eesti Vabariik ja metskondade arvu vähendati. Samal aastal likvideeriti metsamajandid. Metskonnad hakkasid alluma Eesti Metsaametile ning said tagasi oma iseseisvad funktsioonid metsa majandamisel. Tegevust koordineerisid maakondlikud riigimetsamaade talitused.[8]

2000. aastal oli Eestis 92 metskonda. Aasta lõpuks vähendati metskondade arv 74-ni.[9] 1. jaanuariks 2002 vähenes metskondade arv 67-ni.[10]

Metskonnad pärast 2008. aasta reformi muuda

1. juulist 2008 läks RMK üle tegevuspõhisele juhtimisele ning reorganiseeris senised metskonnad.[11] Lõppes Eesti riikliku metsade majandamise organisatsiooni (mille juhtimisstruktuuri tippu oli korduvalt muudetud, kuid metskonnad ja metsaülemad metsandusliku organisatsiooni kohapealse tegevuse alusena paika jäänud) senise arengu üks etapp. RMK reform loobus traditsioonilisest territoriaalsest juhtimisest, metsamajanduslikud tööd jaotati üleriigilistele struktuuridele. Kadus metskond kui konkreetsel territooriumil metsaülema juhtimisel metsade majandamist korraldav üksus, mis oli Eesti riigimetsades järjepidevalt toiminud alates 1820. aastaist. Metsaülema kui metsandusliku töö korraldaja järjepidevus algas veelgi varasemast ajast 18. sajandi lõpukümnendeil.[12] Reformi ajaks oli metskondade arvu vähendatud 64-ni, edasi jäi alles 17 metskonda (76 metsandikku): igas maakonnas üks ning Harjumaal, Pärnumaal ja Ida-Virumaal kaks.[13] Igas metskonnas oli ametis metsaülem, spetsialist ja territoriaalsed metsnikud.[14][15] Metskondade senistest ülesannetest jäi vaid riigimetsade uuendamise, kasvatamise, kasutuse ja kaitse kavandamine ning maaomaniku esindamine kohtadel, praktilise töö eest vastutasid vastavad struktuuriüksused. Edaspidi struktuuri korrastati ja alates 2016. aastast muutus metsaülem regionaalseks haldusametnikuks, kes sisulise metsamajandusega enam ei tegele, mistõttu mõiste metsaülem sisu muutus pigem ajalooliseks.[16]

Viited muuda

  1. ↑ Sajand Harjumaa metsades ja metsanduses. Koostajad Ilmar Liimand, Toomas Tiits, toimetaja Toivo Meikar. Tallinn, 2009, ISBN 9789949184439, lk 34–35
  2. ↑ Toivo Meikar. Metskondadest ja metsaülematest läbi sajandite. Sissejuhatus (lk 4–7) albumile Eesti Metskonnad, koostanud Kaarel Tiganik, Priit Kask, 2008, ISBN 978 9949 18 121 6
  3. ↑ Toivo Meikar. "Metsaülemad ameti algusaegadel". Eesti Mets. Vaadatud 13.02.2018.[alaline kõdulink]
  4. ↑ "Metsanduse osa Eesti Vabariigi ülesehitamisel". RMK, loodusegakoos.ee. Vaadatud 13.02.2018.
  5. ↑ Sajand Harjumaa metsades ja metsanduses. Koostajad Ilmar Liimand, Toomas Tiits, toimetaja Toivo Meikar. Tallinn, 2009, ISBN 9789949184439, lk 57–58
  6. ↑ Eesti metsanduse suurmehed. Heino Teder: metsale elatud elu. Koostaja Ülo Tamm, lk 44–47.
  7. ↑ Jõgevamaa metsad 1918–2008. Jõgeva 2008, koostaja Kaupo Ilmet, ISBN 9789985984277, lk 32–36
  8. ↑ Jõgevamaa metsad 1918–2008. Jõgeva 2008, koostaja Kaupo Ilmet, ISBN 9789985984277, lk 65
  9. ↑ "Metskondade ühendamine säästab miljoneid", RMK, 29. veebruar 2000
  10. ↑ "Uuel aastal on 74 metskonna asemel 67" RMK, 19. september 2001
  11. ↑ Hendrik Relve: Eesti metskonnad Eesti Mets
  12. ↑ Toivo Meikar. Eesti metsanduse 100 aastat. Väljaandja Riigikantselei ja AS Eesti Meedia, Post Factum, 2018; lk 165, ISBN 9789949603374
  13. ↑ Metskonnad RMK
  14. ↑ RMK uus juhtimisstruktuur 1. juulist 2008
  15. ↑ RMK metskonnad
  16. ↑ Toivo Meikar. Eesti metsanduse 100 aastat. Väljaandja Riigikantselei ja AS Eesti Meedia, Post Factum, 2018; lk 166, ISBN 9789949603374

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_metskondade_ajalugu&oldid=6429427"