Eesti kõrgalpinism
Eesti kõrgalpinism on Eesti alpinistide mägironimine üle 6000 meetri kõrguste mägede tippu.
Eesti kõrgalpinismi alguseks võib lugeda 1960. aastat, kui rühm eesti alpiniste võttis ette Peeter Varepi juhtimisel mägiekspeditsiooni Pamiiri mäestikus kuuetuhandelise mäe tippu (vallutati Estonia tipp).
Kõrgtõusud Pamiiris muuda
Peeter Varepi poolt juhitud VSÜ Kalevi alpinismisektsioon kavandas alpinismi arenguplaani alates 1961. aastast. Kava sisaldas Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioonide läbiviimist NSV Liidu üle 7000 m kõrguste mägede tippu: 1965. aastaks oli plaanitud ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus Lenini mäetippu (7134 m), 1970. aastal Kommunismi (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) ning 1975. aastal Tian Shanis Pobeda mäetippu (7439 m).[1]
Esialgu läks kõik plaanide kohaselt. 1965. aastal läbi viidud Peeter Varepi juhtimisel Taga-Alai ekspeditsiooni käigus tõusid 14 eestlast (treener Heino Paltser, tõusude juhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) 11. augustil Lenini mäetippu. Eestlaste tipputõus Leninil tippu oli esimene Baltikumis. 1970. aastal korraldatud eestlaste Pamiiri-ekspeditsiooni käigus tõusid 12 meest Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskaja tippu ja 8 meest Heino Paltseri juhtimisel Kommunismi mäetippu. Eestlaste tipputõus Kommunismi tippu oli esimene Baltikumis.[1]
Järgnevatel aastatel valmistuti 1975. aastal plaanitavaks ekspeditsiooniks Tian Shanis Hiina piiri ääres asuvale Pobeda tippu (7439 m) . Kavandati 2 ettevalmistavat ekspeditsiooni: 1973. aastal Edela-Pamiiri, et tõusta tehniliselt raskele kuuetuhandelise mäe tippu ja 1974. aastal Lenini tippu, et paika panna ekspeditsiooni lõplik koosseis. Need retked toimusidki 1973. ja 1974. aastal, kuid ekspeditsioon Lenini tippu lõppes traagiliselt: hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson, kui maavärina tõttu liikuma hakanud lumelaviin mattis nad suurde jääprakku.[1]
1975. aastal kavandatud ekspeditsioon Pobeda tippu jäi ära, sest aasta varem suleti alpinistidele Pobeda mägi Nõukogude Liidu teravate suhete pärast Hiinaga.[1]
Kõrgtõusud teistes mäestikes muuda
Teistesse kõrgmäestikesse jõudsid eesti mägironijad hiljem: 1983. aastal Tian Shani (Ilmar Priimets), 1997. aastal Andidesse (Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi grupid), 1998. aastal Himaalajasse (Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon), 2001. aastal Karakorami mäestikku (Eesti esimene Karakorami ekspeditsioon), 2008. aastal Hiina haldusalasse jääva Kaxgari mäeahelikku Ida-Pamiiris (Jürgen Saarniidu grupp) ja 2018. aastal Saser Muztaghi mäeahelikku Ida-Karakoramis (Kristjan-Erik Suurvälja grupp).
Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusud muuda
.jpg)
Baltikumi meistrivõistluste raames selgitatakse muuhulgas välja Baltikumi aasta parim alpinistlik kõrgtõus. Seitsmel aastal oli parim kõrgtõus sooritatud eesti alpinistide poolt:
- 1965 – Lenini mäetipp (7134 m; 5A): eesti alpinistide tipputõus (14 alpinisti kahes grupis, tõusujuhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) tunnistati Baltikumis parimaks[1]
- 1970 – Kommunismi mäetipp (7495 m; 5B): Heino Paltser (tõusu juht), Ilmar Priimets, Jaak Sumeri, Tõnu Tennisson, Jüri Tohver, Ain Uusna, Priit Vürst, Kuldev Ääremaa[2]
- 1982 – Tartu ülikool 350 (6258 m): tipputõus tunnistati Baltikumis parimaks[1]
- 1998 – Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati Baltikumi parimaks viie eestlase tipputõus Cho Oyule Tõivo Sarmeti juhtimisel[1] (teistel andmetel Ilgvars Paulsi tipputõus Lhotsele[2])
- 1999 – Mount McKinley (6190 m): Esikohta jäid jagama Eesti ekspeditsiooni (Tõivo Sarmet, Ivar Lai, Urmas Leppmets, Ivar Mäerand, Raivo Plumer, Andrus Öövel, Raul Vahisalu)[3] ja Leedu ekspeditsiooni tipputõusud samale mäele[2]
- 2001 – Balti mägironijate iga-aastane kokkutulek tunnistas aasta parimaks tipputõusuks Tõivo Sarmeti juhitud ekspeditsiooni Broad Peaki tippu (kaks alpinisti jõudsid eeltippu Rocky Summit; 8028 m)[3][1]
- 2003 – Džomolungma (8848 m): Alar Sikk, Eesti, Saulius Vilius, Leedu (ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet)[2]
Eesti alpinistid, kes on tõusnud üle 7500 m kõrguste mägede tippu muuda
Eesti alpinistidele avanes võimalus ronida Ida-Pamiiri Hiina ala, Himaalaja ja Karakorami mägedes alles pärast NSV Liidu kokkuvarisemist. Seepärast moodustavadki Eesti alpinistide edetabeli ülemise poole tipputõusud, mis on tehtud pärast 1991. aastat:
- Alar Sikk – Džomolungma (8848 m), 22. mai 2003
- Tanel Tuuleveski – Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011
- Andras Kaasik – Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011
- Aleksei Kovaltšuk – Lhotse (8516 m), 14. mai 2002
- Tarmo Riga – Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998
- Arne Sarapuu – Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998
- Raivo Plumer – Cho Oyu (8188 m) , 11. oktoober 1998
- Margus Proos – Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998
- Tõivo Sarmet – Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998
- Allan Valge – Cho Oyu (8188 m), 22. mai 2010
- Katrin Merisalu – Manaslu (8163 m), 26. septembrer 2019
- Üllar Põld – Muztagata (7509 m), 4. august 2009
- Tiina Tamm – Muztagata (7509 m), 4. august 2009
- Uko Nõulik – Muztagata (7509 m), 3. august 2011
- Anu Nõulik – Muztagata (7509 m), 3. august 2011
Eesti naisalpinistid, kes on tõusnud üle 7000 m kõrguste mägede tippu muuda
- Katrin Merisalu – Manaslu (8163 m), 26. september 2019
- Tiina Tamm – Muztagata (7509 m), 4. august 2009
- Anu Nõulik – Muztagata (7509 m), 3. august 2011
- Helme Suuk – Ismoili Somoni mäetipp (7495 m), 1991. aastal
- Krista Kirspuu – Ismoili Somoni mäetipp (7495 m), 2017. aastal
- Marie Saame – Nowshāk (7492 m), 26. juuli 2019
- Jane Riga – Nun (7135 m), 2011. aastal
- Jelena Kravtšenko – Lenini mäetipp (7134 m), 2008. aastal
- Anu Peljo – Lenini mäetipp (7134 m), 2014. aastal
- Ene Soop – Lenini mäetipp (7134 m), 2014. aastal
- Inna Lepik – Lenini mäetipp (7134 m), 2018. aastal
Eesti kõrgtõusude rekordi areng muuda
- 6211 m (1960), Estonia mäetipp – 14 alpinisti: Hillar Kaal, Peeter Varep, Heino Paltser, Juhan Ahlberg, Albert Sulg, Kalju Jõeväli, Jukk Raudsepp, Jüri Martin, Väino Lepasepp, Feliks Jürna, Ilmar Milliste, Eduard Schults, Lea Kukk ja Aita Lumiste-Eek[1]
- 7134 m (1964), Lenini mäetipp – Enn Veerte, Kesk-Aasia sõjaväeringkonna ekspeditsiooni koosseisus
- 7495 m (1970), Ismoili Somoni mäetipp – 8 alpinisti: Heino Paltser, Ilmar Priimets, Jaak Sumeri, Tõnu Tennisson, Jüri Tohver, Ain Uusna, Priit Vürst ja Kuldev Ääremaa[1]
- 8188 m (1996), Cho Oyu – Aleksei Kovaltšuk
- 8516 m (2002), Lhotse – Aleksei Kovaltšuk
- 8848 m (2003), Džomolungma – Alar Sikk , lisahapnikuga
Eesti kõrgtõusude rekordi areng (naised) muuda
- 6211 m (1960), Estonia mäetipp – Lea Kukk ja Aita Lumiste-Eek[1]
- 7134 m (1979), Lenini mäetipp – Helme Suuk
- 7495 m (1991), Ismoili Somoni mäetipp – Helme Suuk
- 7509 m (2009), Muztagata – Tiina Tamm
- 8163 m (2019), Manaslu eeltipp, lisahapnikuga – Katrin Merisalu