Eesti kõrgalpinism

Eesti kõrgalpinism on Eesti alpinistide mägironimine üle 6000 meetri kõrguste mägede tippu.

Peeter Varep (foto 1979) oli sõjajärgse alpinismi alusepanijaid Eestis ning tema juhtimisel vallutasid eestlased 1960. aastal esimest korda kuuetuhandelise mäe
Foto: Jaan Künnap

Eesti kõrgalpinismi alguseks võib lugeda 1960. aastat, kui rühm eesti alpiniste võttis ette Peeter Varepi juhtimisel mägiekspeditsiooni Pamiiri mäestikus kuuetuhandelise mäe tippu (vallutati Estonia tipp).

Kõrgtõusud Pamiiris

muuda

Peeter Varepi juhitud VSÜ Kalevi alpinismisektsioon koostas alpinismi arenguplaani alates 1961. aastast. Kava sisaldas Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioonide läbiviimist NSV Liidu üle 7000 m kõrguste mägede tippu: 1965. aastaks oli plaanitud ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus Lenini mäetippu (7134 m), 1970. aastal Kommunismi (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) ning 1975. aastal Tian Shanis Pobeda mäetippu (7439 m).[1]

Esialgu läks kõik plaani järgi. 1965. aastal läbi viidud Peeter Varepi juhtimisel Taga-Alai ekspeditsiooni käigus tõusid 14 eestlast (treener Heino Paltser, tõusude juhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) 11. augustil Lenini mäetippu. Eestlaste tipputõus Leninil tippu oli esimene Baltikumis. 1970. aastal korraldatud eestlaste Pamiiri-ekspeditsiooni käigus tõusid 12 meest Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskaja tippu ja 8 meest Heino Paltseri juhtimisel Kommunismi mäetippu. Eestlaste tipputõus Kommunismi tippu oli esimene Baltikumis.[1]

Järgnenud aastatel valmistuti 1975. aastal plaanitavaks ekspeditsiooniks Tian Shanis Hiina piiri ääres asuvale Pobeda tippu (7439 m) . Kavandati 2 ettevalmistavat ekspeditsiooni: 1973. aastal Edela-Pamiiri, et tõusta tehniliselt raskele kuuetuhandelise mäe tippu ja 1974. aastal Lenini tippu, et paika panna ekspeditsiooni lõplik koosseis. Need retked toimusidki 1973. ja 1974. aastal, kuid ekspeditsioon Lenini tippu lõppes traagiliselt: hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson, kui maavärina tõttu liikuma hakanud lumelaviin mattis nad suurde jääprakku.[1]

1975. aastal kavandatud ekspeditsioon Pobeda tippu jäi ära, sest aasta varem suleti alpinistidele Pobeda mägi Nõukogude Liidu teravate suhete pärast Hiinaga.[1]

Kõrgtõusud teistes mäestikes

muuda

Teistesse kõrgmäestikesse jõudsid eesti mägironijad hiljem: 1983. aastal Tian Shani (Ilmar Priimets), 1997. aastal Andidesse (Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi grupid), 1998. aastal Himaalajasse (Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon), 2001. aastal Karakorami mäestikku (Eesti esimene Karakorami ekspeditsioon), 2008. aastal Hiina haldusalasse jääva Kaxgari mäeahelikku Ida-Pamiiris (Jürgen Saarniidu grupp) ja 2018. aastal Saser Muztaghi mäeahelikku Ida-Karakoramis (Kristjan-Erik Suurvälja grupp).

Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusud

muuda
 
Tõivo Sarmeti juhtimisel toimunud nelja ekspeditsiooni kõrgtõusud (1998, 1999, 2001, 2003) tunnistati Baltikumi parimateks
 
Alar Sikk, esimene Eesti alpinist, kes on tõusnud Džomolungma tippu (2003)

Baltikumi meistrivõistluste raames selgitatakse muuhulgas välja Baltikumi aasta parim alpinistlik kõrgtõus. Seitsmel aastal oli parim kõrgtõus sooritatud eesti alpinistide poolt:

Eesti alpinistid, kes on tõusnud üle 8400 m kõrguste mägede tippu

muuda

Eesti naisalpinistid, kes on tõusnud üle 7400 m kõrguste mägede tippu

muuda
 
Krisli Melesk
Foto: Jaan Künnap

Eesti kõrgtõusude rekordi areng

muuda
 
Helme Suuk
Foto: Jaan Künnap

Eesti kõrgtõusude rekordi areng (naised)

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda