Ava peamenüü

Hapnikuvaegus ja selle kompenseerimineRedigeeri

 
Hapnikuvarustusega Edmund Hillary ja Tenzing Norgay 1953. aastal pärast Džomolungma vallutamist
 
Albert F. Mummery ronimas mäeseinal (1895)

Suurel kõrgusel õhurõhu ja hapniku osarõhu langusest tingituna tekib inimese organismis hapniku puudujääk (hapnikuvaegus).[2]

Kõrgusvahemikku 6000–7000 m nimetatakse adaptatsioonitsooniks, kus inimorganism kohaneb vaid ajutiselt: kahe-kolme nädalaga kurnatakse kohanemismehhanismid välja. Kõrgusvahemikku 7000–8000 m nimetatakse osalise adaptatsiooni tsooniks, kus inimesel on võimalik viibida kuni nädal, kusjuures hapnikku ei jätku isegi elutähtsate organite küllaldaseks varustamiseks. 8000 m kõrgusel algab surmatsoon, kus ilma täiendava hapnikuta on võimalik viibida vaid 2–3 päeva.[2]

Hapnikuvaeguse kompenseerimiseks hingab alpinist sisse sageli lisahapnikku, mida ta saab hapnikumaski kaudu kaasaskantavast hapnikuballoonist.[1] Vähesed suudavad tõusta lisahapnikku kasutamata isegi Džomolungma (8848 m) tippu (esimestena Reinhold Messner ja Peter Habeler 1978. aastal[3]).

Kõrgalpinismi sündRedigeeri

Andide kõrgmägede uurimine ja tipuronimised algasid 1879–1880, kui briti mägironija Edward Whymper ronis Chimborazole (6268 m) ja uuris Ecuadori mägesid. Lõuna-Ameerika kõrgeima mäe Aconcagua (6960 m) tippu üritas 1883. aastal jõuda saksa geoloog ja mägironija Paul Güßfeldt, kuid edutult. Tipputõus õnnestus alles 1897. aastal šveitslasel Matthias Zurbriggenil mitu kuud kestnud Edward FitzGeraldi juhitud ekspeditsiooni käigus.

Himaalaja ja Karakorami kõrgmägesid uurisid esimestena britid sõjalis-strateegilistel kaalutlustel. 1892. aastal uuris Karakorami mägesid inglane Martin Conway ja jõudis 7000 meetri kõrgusele. 1895. aastal üritasid Himaalajas inglise mägironijad Albert F. Mummery ja John Norman Collie ronida kaheksatuhandelise Nanga Parbati (8125 m) tippu. Tipputõus nurjus kui Mummery ja kaks gurkhat hukkusid lumelaviinis[4]. 1899. aastal uuris briti mägironija Douglas Freshfield esimesena Kangchenjunga (8586 m) läänenõlva; selle mäe tippu üritas esimesena jõuda 1905. aastal inglise okultist ja mägironija Aleister Crowley, kuid tipputõus nurjus.

Eesti kõrgalpinismRedigeeri

 
Peeter Varep (foto 1979)

Eesti kõrgalpinismi alguseks võib lugeda 1960. aastat, kui rühm eesti alpiniste võttis ette Peeter Varepi juhtimisel mägiekspeditsiooni Pamiiri mäestikus kuuetuhandelise mäe tippu (vallutati Estonia tipp).

Kõrgtõusud PamiirisRedigeeri

Peeter Varepi poolt juhitud VSÜ Kalevi alpinismisektsioon kavandas alpinismi arenguplaani alates 1961. aastast. Kava sisaldas Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioonide läbiviimist NSV Liidu üle 7000 m kõrguste mägede tippu: 1965. aastaks oli plaanitud ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus Lenini mäetippu (7134 m), 1970. aastal Kommunismi (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) ning 1975. aastal Tian Shanis Pobeda mäetippu (7439 m).[5]

Esialgu läks kõik plaanide kohaselt. 1965. aastal läbi viidud Peeter Varepi juhtimisel Taga-Alai ekspeditsiooni käigus tõusid 14 eestlast (treener Heino Paltser, tõusude juhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) 11. augustil Lenini mäetippu. Eestlaste tipputõus Leninil tippu oli esimene Baltikumis. 1970. aastal korraldatud eestlaste Pamiiri-ekspeditsiooni käigus tõusid 12 meest Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskaja tippu ja 8 meest Heino Paltseri juhtimisel Kommunismi mäetippu. Eestlaste tipputõus Kommunismi tippu oli esimene Baltikumis.[5]

Järgnevatel aastatel valmistuti 1975. aastal plaanitavaks ekspeditsiooniks Tian Shanis Hiina piiri ääres asuvale Pobeda tippu (7439 m) . Kavandati 2 ettevalmistavat ekspeditsiooni: 1973. aastal Edela-Pamiiri, et tõusta tehniliselt raskele kuuetuhandelise mäe tippu ja 1974. aastal Lenini tippu, et paika panna ekspeditsiooni lõplik koosseis. Need retked toimusidki 1973. ja 1974. aastal, kuid ekspeditsioon Lenini tippu lõppes traagiliselt: hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson, kui maavärina tõttu liikuma hakanud lumelaviin mattis nad suurde jääprakku.[5]

1975. aastal kavandatud ekspeditsioon Pobeda tippu jäi ära, sest aasta varem suleti alpinistidele Pobeda mägi Nõukogude Liidu teravate suhete pärast Hiinaga.[5]

Kõrgtõusud teistes mäestikesRedigeeri

Teistesse kõrgmäestikesse jõudsid eesti mägironijad hiljem: 1983. aastal Tian Shani (Ilmar Priimets), 1997. aastal Andidesse (Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi grupid), 1998. aastal Himaalajasse (Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon), 2001. aastal Karakorami mäestikku (Eesti esimene Karakorami ekspeditsioon) ja 2008. aastal Hiina haldusalasse jääva Kaxgari mäeahelikku Ida-Pamiiris (Jürgen Saarniidu grupp).

Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusudRedigeeri

 
Tõivo Sarmeti juhtimisel toimunud nelja ekspeditsiooni kõrgtõusud (1998, 1999, 2001, 2003) tunnistati Baltikumi parimateks
 
Alar Sikk (foto 2015)

Baltikumi meistrivõistluste raames selgitatakse muuhulgas välja Baltikumi aasta parim alpinistlik kõrgtõus. Seitsmel aastal oli parim kõrgtõus sooritatud eesti alpinistide poolt:

Eesti alpinistid, kes on tõusnud üle 7500 m kõrguste mägede tippuRedigeeri

Eesti alpinistidele avanes võimalus ronida Ida-Pamiiri Hiina ala, Himaalaja ja Karakorami mägedes alles pärast NSV Liidu kokkuvarisemist. Seepärast moodustavadki Eesti alpinistide edetabeli ülemise poole tipputõusud, mis on tehtud pärast 1991. aastat:

Eesti naisalpinistid, kes on tõusnud üle 7000 m kõrguste mägede tippuRedigeeri

Eesti kõrgtõusude rekordi arengRedigeeri

Eesti kõrgtõusude rekordi areng (naised)Redigeeri

ViitedRedigeeri

Vaata kaRedigeeri