Helme Suuk

eesti mägironija ja mägimatkaja

Helme Suuk (sündinud 15. novembril 1947 Tamsalu vallas) on eesti mägironija ja mägimatkaja. Ta on esimene naine Eestis ja ka Baltimaades, kes pälvis aunimetuse "Lumeleopard".

Helme Suuk (1990)
Foto: Jaan Künnap
Helme Suuk. Ööbimine seinal-riiulil (1979)
Foto: Jaan Künnap

Haridus ja töökäik

muuda

1969. aastal lõpetas ta Türi Sovhoostehnikumi zootehnika ja 1977. aastal Tartu Riikliku Ülikooli defektoloogia erialal.[1] Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta logopeedina lastepäevakodus Kirju-Mirju Kohtla-Järvel ja hiljem Kiviõli I Keskkoolis.[2]

Mägimatkamine

muuda

Ta hakkas tegelema mägimatkamisega 1970. aastate algul Tartu matkaklubis. Hiljem oli ta kaastegev Kohtla-Järve ja Alutaguse matkaklubis.[2]

Ta on matkanud muuhulgas ka Turkestani ahelikul, Kesk-Kaukasuses ja Pamiiri-Alais. Eesti mägimatkamisetehnika meistrivõistlustel on ta osalenud võistleja ja kohtunikana.[2]

Mitmetel mägituriaadidel on ta tegutsenud päästeteenistuse juhina.[2]

Mägironimine

muuda

Alpinismiga hakkas ta tegelema 1970. aastatel TRÜ alpiklubis Firn.[2]

Ta on peaaegu 30 aasta jooksul mägironijana tõusnud rohkem kui 100 mäe tippu, sealjuures on ta esimene seitsmetuhandelise tippu tõusnud eestlanna.[1] Ta on roninud Kirgiisias ja Tadžikistanis kõigi seitsmetuhandeliste mägede (väljaarvatud Pobeda) peatippu, neist Pamiiris asuvale Lenini mäetippu kahel korral: 1979. ja 1992. aastal.[3] Ta on osalenud seitse korda mägiekspeditsioonidel ja 14 korda endise Nõukogude Liidu erinevate mägipiirkondade alpilaagrites. Tema lemmikkohaks on olnud Kesk-Aasias asuvad Fani mäed. Ta on tõusnud kaheksa korda kalju- ja kombineeritud 5A või 5B raskuskategooria mäetippudele.

Ta on kolmekordne Eesti meister kaljuronimises ja tegutsenud instruktorina kaljuõppuste korraldamisel.[2]

 
Helme Suuk (2007)
Foto: Jaan Künnap

Edukad tipputõusud

muuda
  • 1977 – Elbrus (5642 m)
  • 1979 – Lenini mäetipp (7134 m)[3]
  • 1982 – J. F. Parroti mäetipp (6277 m)[3]
  • 1982 – Politehnik 5A r/k (põhja-läänesein, vasak II kontrafors, Artutši alpilaager Fani mägedes)
  • 1982 – Energia 5A r/k (põhja-idasein, Artutši alpilaager)
  • 1984 – Tallinna mäetipp (6047 m), marsruudi esmaläbimine koos 8 kaaslasega[3]
  • 1984 – Maria 5B r/k (põhjaribi, Artutši alpilaager)
  • 1984 – Maria 5B r/k (idasein, Artutši alpilaager)
  • 1984 – Diamar 5A r/k (peatipp, põhja-idasein, Artutši alpilaager)
  • 1984 – Rudaki 5B r/k (idasein, Artutši alpilaager)
  • 1986 – Tupoleva 5A r/k (lõuna-idaribi, Varzobi alpilaager)
  • 1988 – Ullu-Tau 5B r/k (peatipp, põhjasein, Ullu-Tau alpilaager)
  • 1990 – Han-Tengri (7010 m)[3]
  • 1991 – Korženevskaja (7105 m)[3]
  • 1991 – Kommunismi mäetipp (7495 m)[3]
  • 1992 – Lenini mäetipp, teist korda[3]
  • 1993 – Mont Blanc (4810 m), esimene eestlanna[3]
  • 2007 – Chachani (6057 m), asub Peruus
  • 2008 – Jaya (4884 m), asub Indoneesias

Tõus kaheksatuhandelisele

muuda

Suuk on üritanud tõusta ka kaheksatuhandelisele mäetipule. Ta võttis 1988. aastal osa Eesti esimesest Himaalaja ekspeditsioonist Cho Oyu mäele (8188 m), kuid kõrgusel umbes 7900 meetrit oli ta sunnitud kurnatuse tõttu tagasi pöörduma.[4]

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Ta elab Kohtla-Järvel. 1990. aastatel harrastas ta jalgrattamatkamist Euroopa riikides.[2]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Helme Suuk Ida-Virumaa Spordiliidu koduleht
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Eesti Matkaliit. "Eesti matkajate leksikon". Tallinn, 2001. Lk 104
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost Jaan Künnapi Alpinismiklubi
  4. Raivo Plumer, Tõivo Sarmet. "Everesti päevik". Kirjastus Pegasus: Tallinn, 2005. Lk 30
  5. Snow Leopards. russianclimb.com

Välislingid

muuda