Dmitri Fjodorovitš Ustinov (vene keeles Дми́трий Фёдорович Усти́нов; 30. oktoober 190820. detsember 1984) oli NSV Liidu partei- ja riigitegelane, kaitseminister 1976. aastast kuni oma surmani.

Dmitri Ustinovile pühendatud NSV Liidu postmark

Elulugu

muuda

Dmitri Ustinov sündis töölisklassi perekonnas Venemaa Keisririigis Samaaras. Tema mõlemad vanemad surid 1920. aastate alguses. 1927. aastal astus Dmitri Ustinov kommunistlikku parteisse.

Kui algas sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel vahel, pani Stalin Ustinovi juhtima Relvastuse Rahvakomissariaati. Selles ametis korraldas ja kontrollis ta kaitsetööstuse evakueerimist ümberpiiratavast Leningradist Uuralite taha. Ümber paigutati üle 80 tehase koos kuuetuhande töölise ja inseneriga. Stalin premeeris Ustinovit ülesande eduka täitmise eest sotsialistliku töö kangelase aunimetusega.

1952. aastal sai Ustinovist NLKP Keskkomitee liige. 1953. aastal, kui Stalin suri, siis NSV Liidu relvastusministeerium ja lennundusministeerium liideti ühiseks kaitsetööstuse ministeeriumiks, ning Ustinov määrati viimast juhtima.

1957. aastal nimetati Ustinov NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. 1961. aastal anti Ustinovile uus sotsialistliku töö kangelase autasu. Hruštšov tunnustas teda hea töö eest Juri Gagarini kosmosesse lennutamisel. Hruštšov hindas Ustinovi organiseerimisvõimeid piisavaks, et nimetada ta tsiviilmajanduse ülemaks 1963. aastal.

1964. aasta oktoobris Hruštšov kukutati, milles oli oma osa ka Ustinovil. Nimelt ajal, mil Hruštšov kohtus Musta mere ääres Prantsuse aatomiteadlase Gaston Palewskiga, tehti Ustinovile ülesandeks Hruštšov üles leida ja käskida tal kiiresti naasta Moskvasse seal toimuvale NLKP KK Poliitbüroo tähtsale kohtumisele.

Pärast Hruštšovi kukutamist võttis võimu üle Leonid Brežnev ning Ustinov määrati tööle NSV Liidu Kaitsetööstuse ministeeriumisse.

1965. aastal nimetas Brežnev Ustinovi NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaadiks ja Keskkomitee sekretäriks. Ustinovile tehti ülesandeks strateegiliste pommitajate ja ballistiliste rakettide väljatöötamine. Aegamisi Ustinovi mõjuvõim kaitsetööstuses kasvas. Kui kaitseminister Rodion Malinovski 1967. aastal suri, oli levinud arvamus, et amet läheb üle Ustinovile, kuid Kreml otsustas Andrei Gretško kasuks.

 
Dmitri Ustinov koos Erich Honeckeriga Ida-Berliinis 1984. aastal

Kui Gretško 26. aprillil 1976 suri, siis sai 29. aprillil Ustinovist NSV Liidu kaitseminister ning ühes sellega anti talle samal päeval ka armeekindrali auaste, seda hoolimata sellest, et tal puudus sõjaväeline karjäär. Juba 30. juulil 1976 ülendati Ustinov Nõukogude Liidu marssaliks.

Alates 1976. aastast surmani oli ta NLKP KK Poliitbüroo liige.

Ustinovil oli märkimisväärne roll Afganistani vastu relvastatud konflikti alustamisel.

Dmitri Ustinov suri 7. novembril 1984. Talle korraldati riiklikud matused ning tema tuhk maeti 24. detsembril Kremli müüri äärde.

Vahetult pärast Ustinovi surma nimetati Iževski linn tema auks Ustinoviks. Pärast Mihhail Gorbatšovi võimule pääsemist taastati mitmete Nõukogude Liidu riigitegelaste järgi nimetatud linnade endised nimed. Ustinovi järgi on nimetatud ka ristleja.

Perekond

muuda

Ustinovil oli poeg Nikolai (1931–1992) ja tütar Vera. Ta oli abielus Taissa Briekalovaga.

Auastmed

muuda

Autasud

muuda

Välismaised

muuda


Eelnev
Boris Bannikov
NSV Liidu relvastuse rahvakomissar (al 1946 minister)
19411953
Järgnev
ametikoht kaotati
Eelnev
ametikoht loodi
NSV Liidu kaitsetööstuse minister
19531957
Järgnev
ametikoht kaotati
Eelnev
Andrei Gretško
NSV Liidu kaitseminister
19761984
Järgnev
Sergei Sokolov