Benjamin Lee Whorf

(Ümber suunatud leheküljelt Benjamin Whorf)

Benjamin Lee Whorf (24. aprill 1897 Winthrop, Massachusetts26. juuli 1941 Hartford, Connecticut) oli Ameerika keeleteadlane ja tuleohutusinsener.[1]

Whorf oli tuntud eestkõnelejana, kes propageeris ideed, et eri keelte struktuuride vahelised erinevused kujundavad, kuidas nende kõnelejad maailma tajuvad ja mõtestavad. Tema ja Edward Sapiri järgi nimetatakse seda põhimõtet sageli Sapiri-Whorfi hüpoteesiks, kuid Whorf nimetas seda põhimõtet keeleliseks relatiivsuseks, sest tema silmis sarnanes selle mõju Einsteini relatiivsusteooria omaga.[2]

Whorf oli elukutselt keemiainsener, kuid juba noore mehena hakkas ta huvituma keeleteadusest. Algul innustas see huvi teda uurima klassikalist heebrea keelt, kuid peagi hakkas ta omal käel uurima mesoameerika põlisrahvaste keeli. Tema töö avaldas teadlastele muljet ja 1930. aastal sai ta stipendiumi, et uurida nahua keelt Mehhikos. USAs esines ta keeleteaduslikel konverentsidel mitme mõjuka ettekandega nahua keelest.[viide?]

Huvi nahua keele vastu viis ta uurima keeleteadust koos Edward Sapiriga Yale'i ülikoolis. Samal ajal töötas ta edasi ka Hartfordi tulekindlustusfirmas. Yale'is tegeles ta hopi keele kirjeldamise ja jutoasteegi keelte ajaloolise lingvistikaga, avaldades erialases ajakirjanduses mitu mõjukat kirjutist. Kui Sapir võttis 1938. aastal tervislikel põhjustel puhkuse, valiti Whorf teda asendama. Whorf andis seminari teemal "Probleemid indiaani keeleteaduses". Lisaks oma tuntuimale tööle – keelelisele relatiivsuse teooriale – kirjutas ta ka hopi keele grammatika visandi, avaldas uuringuid nahua murrete kohta, pakkus välja maiade hieroglüüfkirja dešifreeringu ja avaldas jutoasteegi keele rekonstrueerimise esimese katse.[viide?]

Whorf suri 1941. aastal vähki. Pärast surma kureerisid tema käsikirju tema lingvistidest sõbrad, kes proovisid levitada Whorfi ideid keele, kultuuri ja tunnetuse vahelistest seostest. Paljud teosed avaldati tema postuumsel aastakümnel. 1960. aastatel langesid Whorfi seisukohad ebasoosingusse ja temast sai teadlaste karmi kriitika sihtmärk. Arvati, et keelestruktuurid peegeldavad peamiselt kognitiivseid universaale, mitte kultuurilisi eripärasid. Kriitikud väitsid, et Whorfi ideid ei ole võimalik katseliselt tõestada, need on halvasti sõnastatud ning põhinevad halvasti analüüsitud või valesti tõlgendatud andmetel.[viide?]

20. sajandi lõpul taaselustus huvi Whorfi ideede vastu ja tema töid hakkas lugema uus teadlaste põlvkond, kes väitis, et varasem kriitika oli Whorfi tegelike ideedega suhestunud vaid pinnapealselt või omistanud Whorfile ideid, mida ta ei olnud kunagi väljendanud. Keelelise relatiivsuse uuringud on endiselt psühholingvistikas ja keeleantropoloogias uurimisfookuseks ning tekitavad jätkuvalt arutelu ja lahkarvamusi relativismi ja universalismi pooldajate vahel. Võrdluseks on laialdaselt aktsepteeritud Whorfi muud keeleteadusealased tööd, näiteks allofoon ja krüptotüüp mõistete väljatöötamine ning "Whorfi seadus" jutoasteegi ajaloolises keeleteaduses.[viide?]

Elulugu muuda

Lapsepõlv muuda

Benjamin Lee Whorf sündis 24. aprillil 1897 Massachusettsi osariigis Winthropis. Tema isa oli kunstnik, intellektuaal ja disainer Harry Church Whorf ning ema Sarah Edna Lee Whorf. Benjaminil oli kaks nooremat venda, John ja Richard, kellest mõlemast said kunstnikud. John oli rahvusvaheliselt tuntud kunstnik ja illustraator. Richard tegi karjääri filminäitlejana ja hiljem telerežissöörina. Benjamin oli kolmest pojast intellektuaalseim ja juba noores eas tegi ta keemiakatseid oma isa fotoseadmetega.[3] Ta oli ka innukas lugeja, kes oli huvitatud botaanikast, astroloogiast ja Kesk-Ameerika esiajaloost. Ta luges William H. Prescotti "Mehhiko vallutamist" mitu korda. 17-aastaselt hakkas ta pidama päevikut, kuhu pani kirja oma mõtted ja unistused.[3]

Karjäär tuleohutuse valdkonnas muuda

Benjamin Lee Whorf lõpetas 1918. aastal Massachusettsi Tehnikainstituudi keemiatehnoloogia eriala, tema õpitulemused olid keskpärased. 1920. aastal abiellus ta Celia Inez Peckhamiga, kellega ta sai kolm last: Raymond Ben, Robert Peckham ja Celia Lee.[3] Umbes samal ajal hakkas ta tööle tuleohutusinsenerina (inspektorina) Hartfordi tulekindlustusfirmas. Ta oli oma töös väga hea ja pälvis tööandjate tunnustuse. Töö tõttu sõitis ta Uus-Inglismaal asuvatesse tootmisrajatistesse, mida oli peagi ees ootamas ülevaatus. Nii olevat ta saabunud keemiatehasesse, mille juhataja keeldub teda sisse laskmast, kuna tehase tootmisprotsess oli ärisaladus. Kui Whorfile öeldi, mida tehases toodeti, olevat ta kirjutanud paberile keemilise valemi ja ütelnud tehasedirektorile: "Ma arvan, et see on see, mida te teete." Üllatunud direktor küsis Whorfilt, kuidas ta tootmissaladust teadis, ja Whorf vastas: "Aga te ei saakski seda teisiti teha."[3]

Whorf aitas tuua firmale uusi kliente, kellele meeldisid tema põhjalikud ülevaatused ja soovitused. Whorf kasutas oma väidet, et keelekasutus mõjutab harjumuslikku käitumist, illustreerimaks lugu oma tööelust.[4] Whorf kirjeldas töökohta, kus täis bensiinivaate ladustati ühes ruumis ja tühje vaate teises ruumis. Ta ütles, et tuleohtliku bensiiniauru tõttu olid "tühjad" vaadid süttimisohtlikumad kui täis vaadid, kuigi töötajad käisid nendega hoolimatult ümber ja isegi suitsetasid nende läheduses, mida nad ei teinud kunagi täis vaatide lähedal. Whorf väitis, et rääkides harjumuslikult auru täis vaatidest kui "tühjadest" ja seega mitteaktiivsetest, olid töötajad täielikus teadmatuses ohust, millesse nad end vaatide läheduses suitsetades seadsid.[w 1]

Varane huvi religiooni ja keele vastu muuda

Whorf oli kogu oma elu jooksul vaimsete huvidega inimene, kuigi küsimus, millist religiooni ta järgis, on tekitanud vaidlusi. Noore mehena koostas ta käsikirjalise teose "Miks ma olen evolutsiooni kõrvale heitnud", mistõttu mõned kirjeldavad teda kui vaga metodisti, kes imetles fundamentalismi ja võib-olla toetas kreatsionismi.[5][6] Samas, kogu elu oli Whorfi peamine religioosne huvi teosoofia, mis propageerib holistlikku maailmakäsitlust, inimkonna ühtsust ja vendlust, "tegemata vahet rassi, usu, soo, seisuse või nahavärvi alusel".[7] On väidetud, et vastuolu vaimsete ja teaduslike huvide vahel on olnud Whorfi intellektuaalses arengus liikumapanevaks jõuks.[8][9] Mõned Whorfi avaldamata käsikirjad vaimsuse kohta näivad viitavat, et teda mõjutasid Theosophical Society asutaja Jelena Blavatskaja ideed. Blavatskaja kirjutas kosmilisest evolutsioonist, mis on uskumus, et reinkarnatsioon on inimkonna järjepidev areng kõrgemate arenguastmete suunas.[10][11] Whorf ütles, et "kõikidest inimestest, kellega ma olen kokku puutunud, tunduvad teosoofid olevat kõige enam võimelised minema elevile ideedest – uutest ideedest".[12]

Whorf hakkas esimest korda huvituma keeleteadusest 1924. aasta paiku. Algul analüüsis ta piiblitekste, proovides neist leida peidetud tähenduskihte.[13] Inspireerituna Antoine Fabre d'Olivet' esoteerilisest teosest "La langue hebraïque restituée", alustas ta piibli heebrea keele semantilist ja grammatilist analüüsi. Whorfi varaseid heebrea ja maia keele alaseid kirjutisi on kirjeldatud kui märkimisväärselt müstitsismi kalduvatena, sest ta püüdis välja selgitada glüüfide ja tähemärkide esoteerilisi tähendusi.[10]

Varased mesoameerika keelte alased keeleteaduslikud uurimused muuda

Whorf uuris piibli keelekasutust peamiselt Watkinsoni raamatukogus (nüüd Hartfordi raamatukogu), kus oli põlisameerika keelte ja rahvaluule alane põhjalik kogu, mille oli kogunud James Hammond Trumbull.[3] Just Watkinsoni raamatukogus sai Whorf sõbraks noore John B. Carrolliga, kes 1956. aastal toimetas ja andis postuumselt välja Whorfi esseekogu "Language, Thought and Reality" Mall:Harvcoltxt. Watkinsoni raamatukogu kollektsioon taaselustas Whorfis huvi mesoameerika vanaaja vastu. 1925. aastal hakkas ta uurima nahua keelt ja alates aastast 1928 ka maia hieroglüüftekstide kogusid. Ta astus akadeemilisse dialoogi teiste mesoameerika uurijatega, nagu näiteks Harvardi ülikooli arheoloogi Alfred Tozzeri ja Herbert J. Spindeniga Brooklyni muuseumist.[3]

1928. aastal esines Whorf amerikanistide rahvusvahelisel kongressil ja esitas Harvardi Peabody muuseumis hoitava nahuakeelse dokumendi enda tõlkes. Samuti hakkas ta uurima hiljuti Edward Sapiri pakutud jutoasteegi keelkonna võrdlevat keeleteadust. Lisaks nahua keelele uuris Whorf pima keeli, olles tihedas suhtluses keeleteadlase J. Alden Masoniga.[3]

Välitöö Mehhikos muuda

Kuna Whorfi jutoasteegi keelkonna alased tööd tundusid paljulubavad, soovitasid Tozzer ja Spinden Whorfil uurimistoetust taotleda. Whorf plaanis esialgu kasutada raha Mehhikost asteegi käsikirjade hankimiseks Watkinsoni raamatukokku, ent Tozzer soovitas tal hoopis dokumenteerida kaasaegseid nahua murdeid.[3] Whorf saigi stipendiumi ja reisis 1930. aastal Mehhikosse. Tema välitöö tulemuseks olid Milpa Alta nahua keele ülevaade, mis avaldati postuumselt, ning artikkel Tepozteco monumendil leiduvatest asteegi piktogrammidest, milles ta märkis ära vormilised ja tähenduslikud sarnasused asteekide ja maiade kasutatud märkide vahel.[3]

Yale'i Ülikoolis muuda

Kuni naasmiseni Mehhikost 1930. aastal oli Whorf olnud keeleteadusliku teooria ja välitöö metodoloogia alal täielik autodidakt, kuid oli juba teinud endale nime Kesk-Ameerika keeleteaduses. Whorf oli ka erialakonverentsidel kohanud Sapiri – tolle aja juhtivat USA lingvisti. 1931. aastal asus Sapir Yale'i Ülikoolis tööle antropoloogiaprofessorina. Alfred Tozzer saatis Sapirile koopia Whorfi nahua keele toone käsitlevast käsikirjast. Sapir vastas, et selle peaks kindlasti avaldama.[7] Siiski avaldati see käsikiri alles 1993. aastal.[14]

Whorf astus Yale'i ülikooli kraadiõppesse, töötades nominaalselt doktorikraadi omandamiseks, kuigi ei soovinud tegelikult kraadi omandada, vaid rahuldus Sapiri ümbritsevas akadeemilises ringkonnas osalemisega. Ta võttis Sapiri kursust indiaani keeleteadusest ja käis läbi teiste Sapiri üliõpilastega, nagu näiteks Morris Swadesh, Mary Haas, Harry Hoijer, G. L. Trager ja Charles Voegelin. Whorfil oli keskne roll Sapiri õpilaste seas ja temast peeti lugu.[3][15]

Sapiril oli sügav mõju Whorfi mõtlemisele. Sapiri varasemad kirjutised olid omaks võtnud Humboldti mõttetraditsiooni vaated mõtte ja keele suhtest, mille kohaselt on keel volksgeisti või etnilise maailmavaate kehastaja. Hiljem mõjutasid Sapiri loogilise positivismi mõttevoolu esindajate, nagu Bertrand Russell ja Ludwig Wittgensteini varasemad tööd, eriti Ogdeni ja Richardsi teose "Tähenduse tähenduse" kaudu, millest ta võttis üle seisukoha, et loomulik keel pigem hägustab kui soodustab meelel maailma tajumist ja kirjeldamist. Selle vaate kohaselt on tegelik taju võimalik vaid läbi formaalse loogika. Yale'is võttis selle mõttevoolu omaks ka Whorf, osalt Sapiri mõjul ja osalt ise Russelli ning Ogdenit ja Richardsit lugedes.[10] Mõjutatuna positivistlikust teadusest, kaugenes Whorf mõnest teisest lähenemisest keelele ja tähendusele. Üks neist oli poola filosoofi Alfred Korzybski "Üldine semantika", mille vaated oli USAs omaks võtnud Stuart Chase. Chase imetles Whorfi töid ja üritas temaga sageli kontakti luua, ent Whorfi silmis oli Chase täiesti ebakompetentne nii koolituse kui tausta poolest.[7] Irooniliselt oli just Chase see, kes kirjutas hiljem eessõna Carrolli toimetatud Whorfi tööde kogumikule.

Töö hopi keele ja kirjeldava keeleteaduse alal muuda

Sapir julgustas Whorfi jätkama uurimistööd jutoasteegi keelkonna ajaloolise ja kirjeldava lingvistika alal. Whorf avaldaski sel teemal mitmeid artikleid. Whorfis tekitas erilist huvi hopi keel ja ta hakkas töötama hopi keele kõnelejast Ernest Naquayoumaga. Whorfi enese sõnul oli Naquayouma tema peamine allikas hopi keele alal, kuigi 1938. aastal viis ta läbi lühiajalise välitöö hopide reservatsioonis Arizonas.[16]

Viimased eluaastad muuda

1938. aasta lõpul Whorfi tervis halvenes. Teda mõjutas ka Sapiri surm 1939. aasta alguses. Tema tsiteerituim artikkel on Sapirile pühendatud "The Relation of Habitual Thought And Behavior to Language",[w 1] milles esitatud vaateid on võetud kui Whorfi viimast seisukohta keelelise relatiivsuse teemal.[17]

Oma viimasel eluaastal avaldas Whorf ajakirjas MIT Technology Review kolm artiklit: "Science and Linguistics",[w 2] "Linguistics as an Exact Science" ja "Language and Logic". Ta kirjutas ka teosoofiaajakirjale Theosophist artikli "Language, Mind and Reality".[w 3] Oma viimastes kirjutistes kritiseeris Whorf lääne teadust ja väitis, et mitte-Euroopa keeled annavad sageli reaalsuse eri aspekte edasi vahetumalt kui Euroopa keeled. Ta väitis, et püüetes maailma kirjeldada peab teadus pöörama rohkem tähelepanu keeleliste kategooriate mõju. Ta kritiseeris ka indoeuroopa keeli kui eksliku ja teaduse arengu poolt ümber lükatud essentsialistliku maailmapildi edendajaid. Ta tõi välja, et teised keeled pühendavad rohkem tähelepanu protsessidele ja arengule kui püsivatele olemustele.[10] Whorf pani ette, et mõned meie eeldused reaalsuse kohta tulenevad keelestruktuuridest ja keel juhib kõnelejate tähelepanu maailmas teatud fenomenidele, millega kaasneb oht, et neidsamu fenomene rõhutatakse liigselt, samal ajal teistest mööda vaadates.[18]

Sapiri-Worfi uuringud muuda

Keelelise relatiivsuse ideed tuntakse Sapiri-Worfi hüpoteesina (tema ja Sapiri järgi) hoolimata sellest, et Whorf ei esitanud seda kunagi hüpoteesi vormis ning idee, et lingvistilised kategooriad mõjutavad taju ja mõtlemist, ei olnud tegelikult uus. Kuid kuna Whorf esitas oma artiklites konkreetseid näiteid selle kohta, kuidas tema nägemuses teatud keelte grammatilised kategooriad olid seotud kontseptuaalsete ja käitumuslike mustritega, oli ta teerajaja temale järgnenud akadeemikute uurimustele, mida nimetatakse sageli koondnimetusega Sapiri-Whorfi uuringud.[1][13]

Publikatsioonid muuda

  1. 1,0 1,1 The Relation of Habitual Thought and Behavior to Language.
  2. "Science and Linguistics" first published in 1940 in MIT Technology Review (42:229–31); reprinted in Mall:Harvcoltxt
  3. Language Mind and Reality.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Newcombe, Nora S.; Uttal, David H. (2006). "Whorf versus Socrates, round 10". Trends in Cognitive Sciences. 10 (9): 394–396. doi:10.1016/j.tics.2006.07.008. PMID 16899401.
  2. Heynick, Frank (1983). "From Einstein to Whorf: Space, time, matter, and reference frames in physical and linguistic relativity". Semiotica. 45: 35–64. doi:10.1515/semi.1983.45.1-2.35.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Carroll, John B. (ed.) (1956). "Introduction". Language, Thought, and Reality: Selected Writings of Benjamin Lee Whorf. Cambridge, Mass.: Technology Press of Massachusetts Institute of Technology. pp. 1–34. ISBN 978-0-262-73006-8.
  4. Pullum, Geoffrey (1991). "The Great Eskimo Vocabulary Hoax and other Irreverent Essays on the Study of Language" (PDF). Chicaco University Press.
  5. Bergman, J. (2011). "Benjamin Lee Whorf: An Early Supporter of Creationism". Acts & Facts. 40 (10): 12–14.
  6. Lakoff, George (1987). "Women, fire, and dangerous things". University Of Chicago Press.
  7. 7,0 7,1 7,2 Lee, Penny (1996). The Whorf Theory Complex — A Critical Reconstruction. John Benjamins.
  8. Rollins, P. C. (1972). "The Whorf Hypothesis as a Critique of Western Science and Technology". American Quarterly. 24 (5): 563–583. doi:10.2307/2711660.
  9. Rollins, P. C. (1971). "Benjamin Lee Whorf: Transcendental Linguist". The Journal of Popular Culture. 5: 673–696. doi:10.1111/j.0022-3840.1971.0503_673.x.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Joseph, John E. (2002). "From Whitney to Chomsky: Essays in the History of American Linguistics". John Benjamins Publishing Copmpany.
  11. Hutton, Christopher M.; Joseph, John E. (1998). "Back to Blavatsky: The Impact of Theosophy on Modern Linguistics". Language & Communication. 18 (3): 181–204. doi:10.1016/S0271-5309(97)00031-1.
  12. Algeo, John (2001). "A Notable Theosophist: Benjamin Lee Whorf". Quest. 89 (4): 148149.
  13. 13,0 13,1 Carroll, John B. (2005). "Whorf, Benjamin Lee". Encyclopedia of Cognitive Science.
  14. Whorf, Benjamin Lee; Campbell, Lyle; Karttunen, Frances (1993). "Pitch Tone and the "Saltillo" in Modern and Ancient Nahuatl". International Journal of American Linguistics. Chicago: University of Chicago Press. 59 (2): 165–223. doi:10.1086/466194. OCLC 1753556.
  15. Darnell, Regna (2001). Invisible Genealogies: A History of Americanist Anthropology. Critical studies in the history of anthropology series. 1. Lincoln: University of Nebraska Press. ISBN 978-0-8032-1710-2. OCLC 44502297.
  16. Dinwoodie, David W. (2006). "Time and the Individual in Native North America". In Sergei Kan; Pauline Turner Strong; Raymond Fogelson. New Perspectives on Native North America: Cultures, Histories, And Representations. U of Nebraska.
  17. Lee, Penny (2000). "When is "Linguistic Relativity" Whorf's Linguistic Relativity?". In Pütz, Martin; Verspoor, Marjolyn. Explorations in linguistic relativity. John Benjamins Publishing Company. pp. 45–66. ISBN 978-90-272-3706-4.
  18. Subbiondo, J. L. (2005). "Benjamin Lee Whorf's theory of language, culture, and consciousness: A critique of western science". Language & Communication. 25 (2): 149–159. doi:10.1016/j.langcom.2005.02.001.

Välislingid muuda

  • B. L. Whorf, ""The Relation of Habitual Thought and Behavior to Language""..
  • Guide to the B.L. Whorf Papers at Yale University Library Manuscripts and Archives[kõdulink]
  • What Whorf Really Said – Evaluation of Pinker's (1994) critique of Whorf, by Nick Yee