August Sipsakas

August Sipsakas (sündinud 20. märtsil 1903 Narvas, surnud 3. juunil 1975 Tallinnas) oli pedagoog ja professor. [1]

Haridus muuda

Õppis Narva kirikukoolis 19131916, Eesti Töölisfakulteedis Petrogradis 19191921, Eesti Pedagoogilises Instituudis Petrogradis 19211924; Leningradi Punase Professuuri Instituudi aspirant 19341937; õppis militaarkursustel Leningradis 1940.[1]

Täiendusõpe muuda

NLKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemias 19481949. [1]

Teaduskraad ja kutse muuda

Dotsent 1925; professor 1945. [1]

Teenistus muuda

Töötas Kreenholmi Manufaktuuris 19161917; õppejõud Nõukogude Parteikoolis ja mitmes tehnilises õppeasutuses Leningradis, dotsent Industriaalinstituudis 19251940; ajalehe "Kommunist" toimetaja. TTÜs 19401941, 19441953: marksismi-leninismi aluste kateedri juhataja 1940/41, 1945; poliitilise ökonoomia kateedri juhataja ja professor 19461953; majandusteaduskonna dekaan 19451953. [1]

Organisatoorne ja -administratiivne tegevus muuda

EK(b)P KK otsusega 20.09.1940 määrati ajalehe Kommunist toimetuskolleegiumi liikmeks, 08.05.1941 otsusega kinnitati EK(b)P KK agitatsiooni-propagandasekretäriks. EK(b)P KK büroo otsusega 19.06.1941 kinnitati A. Sipsakas poliitilise ja teoreetilise ajakirja “Bolševik” vastutava toimetaja kohale, vabastades selle kohalt Neeme Ruusi. EK(b)P KK büroo otsusega 10.07.1942 vabastati A. Sipsakas EK(b)P KK propagandasekretäri kohalt. Sipsakas ei olnud EK(b)P KK liige ja ta koopteeriti EK(b)P KK propagandasekretäriks aprillis 1941. aastal. Tema koopteerimine ei olnud kinnitatud EK(b)P KK pleenumil, kuna sõja puhkemise pärast seda ei toimunud - Faktiliselt Sipsakas juba alates augusti lõpust 1941. aastast ei teotsenud EK(b)P KK sekretärina[2].

Teise maailmasõja-aastail oli 7. Eesti Laskurdiviisi sõjakomissar, ohvitseride täiendusõppustel ja diplomaatilistel täienduskursustel. EK(b)P KK otsusega 16.09.1946 kinnitati TPI poliitilise ökonoomia kateedri juhatajaks ja EK(b)KK otsusega 10.09.53 vallandati kateedrijuhataja ametikohalt, heideti parteist välja (ebaparteiline suhtumine kriitikasse ja oma vigade mittetunnistamine, alkoholilembus). A-ni 1970 oli ühingu Teadus aktiivne lektor ettevõtetes ja kolhoosides.[1]

Tunnustus muuda

  • Personaalpensionär 1959. [1]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, 2008, lk. 397-398
  2. "Kõrgemad võimu vahendajad ENSV-s: Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretärid 1940–1990" (PDF). Tallinn: Okupatsioonide muuseum. 2000. Elulugu fotoga lk 78-81. Originaali (pdf) arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016.