Antti Kukkonen

Antti Kukkonen (3. oktoober 1889 Kontiolahti vald – 14. veebruar 1978 Joensuu) oli Soome luterlik vaimulik ja poliitik, ta oli Maaliidu liige. Ta oli mitmekordne Soome haridusminister.

Antti Kukkonen

Ta lõpetas 1911. aastal Joensuu lütseumi. Aastal 1914 ordineeriti ta pastoriks. Aastatel 1914–1916 oli ta luterlikuks vaimulikuks Puumalas, aastatel 1916–1919 Parikkalas ja aastast 1931 Joensuus. Aastal 1955 sai ta praostiks.

Tema ministrikarjäär algas 1924. aastal peaminister Lauri Ingmani teise valitsuse aseharidusministrina. Seejärel töötas ta haridusministrina Juho Sunila esimeses valitsuses (17. detsembrist 1927 kuni 22. detsembrini 1928), Kallio kolmandas valitsuses (16. augustist 1929 kuni 4. juulini 1930), Juho Sunila teises valitsuses (21. märtsist 1931 kuni 14. detsembrini 1932), Kyösti Kallio neljandas valitsuses (7. oktoobrist 1936 kuni 12. märtsini 1937), Risto Ryti teises valitsuses (27. märtsist 1940 kuni 4. jaanuarini 1941) ja Jukka Rangelli valitsuses (4. jaanuarist 1941 kuni 5. märtsini 1943).

Sõjakuritegude kohtuprotsess

Kukkonen mõisteti koos teiste sõjaaja poliitiliste liidritega sõjakuritegude kohtuprotsessil kaheks aastaks vangi. Ta vabastati 1947. aastal pärast peaaegu täielikult vanglakaristuse kandmist. Tema enda jaoks tuli tema süüdistus täieliku üllatusena. Valpo ametnikud jõudsid tema koju Pielisensuus (praegu Joensuu osa) alles päev hiljem kui teised Helsingis elavad kohtualused ning kellelgi polnud aega teda tuleviku eest hoiatada.

Lisaks Kukkonenile endale ajas kohut ja protsessi ette valmistanud ametnikke segadusse ka haridusministrina töötanud Kukkoneni arvamine sõjasüüdlaste nimekirja. Kukkoneni sõjasüü tulenes kaudselt Nõukogude Liidu eesmärgist Väinö Tanner kohtus süüdi mõista. Tanneri süüle oli raske selgeid aluseid leida, mille puhul võeti formaalse põhjusena Tanneri kuulumist väliskomisjoni nii Rangelli kui Linkomieste juhatusse. Väliskomisjoni kuulusid ka Antti Kukkonen ja Tyko Reinikka, kes tuli seetõttu samadel alustel kohtu alla anda. Kuna Kukkonen oli süüdistuse esitamise ajal pastor, oli süüdimõistmise peatüki esindaja igal sõjakuritegude kohtuprotsessil, nagu seadus nõuab.

1945. aasta detsembris avaldas Nõukogude valitsuse toetaja Izvestija artikli Soome sõjakuritegude protsessist, kus peasüüdlastena nimetati Väinö Tannerit ja tema "tähtsaimaid kaasosalisi" Risto Ryti, Jukka Rangelli ja Tyko Reinikkat. Ajakirja andmetel olid Edwin Linkomies, Toivo Kivimäki ja Henrik Ramsay olnud esimese "vahendajad", Kukkonen aga tundus olevat nii tühine, et tema nime ei mainitud kirjutises üldse.

Tavapraktika kohaselt oleks sõjakuritegude protsessis kõige lühema vanglakaristuse saanud Antti Kukkonen ja Tyko Reinikka pidanud tingimisi vabadusse pääsema 1947. aasta veebruaris, kui nad olid kandnud poole karistusest. President Juho Kusti Paasikivi oli selles juba kokku leppinud endise justiitsministri Urho Kekkoneniga, kuid 1947. aastal justiitsministrina töötanud rahvademokraat Eino Pekkala pani selle projekti kinni. Pärast järelevalvekomisjoni lahkumist Soomest vabanesid Kukkonen ja Reinikka lõpuks vanglast 1947. aasta oktoobris, kui nende karistusest jäi alles kuuendik.