Ava peamenüü

Adam van der Weyde (venepäraselt Адам Адамович Вейде; 1667 Moskva – juuni 1720) oli Venemaa jalaväekindral, Preobraženskoje polgu general en chef, Sõjakolleegiumi viitsepresident ja Püha Andrease ordeni kavaler (1714).

Sisukord

NoorusRedigeeri

Adam van der Weyde sündis Moskvas 1657 saksa päritolu sõjaväelase (polkovniku) perekonnas kes oli kutsutud Venemaale tsaar Aleksei I Mihhailovitši poolt algatatud sõjaväereformi käigus arendama Vene sõjaväge «välismaise korra järgi». Algselt planeeriti Weydele meediku elukutset, kuid veetes koos noote tsareevitš Pjotr Aleksejevitšiga Saksa Slobodaas sõjamängudes astus Weyde Preobraženskoje polku (Преображенский потешный полк) ning alustas tegevust noore Peeter I mänguvägedes.

SõjaväeteenistusRedigeeri

Sõjaväeteenistuses spetsialiseerus van der Weyde inseneriasjanduses ning tõusis 1693. aastaks Preobraženskoje polgus majoriks.

van der Weyde osales mõlemas Azovi sõjakäigus, esimeses sõjakäigus juhendas inseneritöid, kuid 1696. läks üle teenistusse sõjalaevastikku kapteni auastmes.

1697. aastal, käis van der Weyde koos tsaar Peeter I välisreisil Austrias, Ungaris, Hollandis ja Inglismaal. Inglismaalt toimetas van der Weyde Hollandisse jahi, mille kinkis tsaarile Inglismaa ja Šotimaa kuningas William III.

1698. aastal, viibides visiidil Austrias osales van der Weyde vaatlejana Ungarisse tunginud Ottomani impeeriumi ja Savoia prints Eugeni poolt juhitud Austria ertshertsogiriigi vägede vahel toimunud Zenta lahingus.

Pärast naasmist reisilt välisriikidesse koostas van der Weyde 1698. aastal esimese Venemaa sõjaväemäärustiku ning vastavalt tsaar Peeter I korraldusele moodustas ka 1699. aasta sügisel koos Avtomon Goloviniga esimesed uut tüüpi Vene 18 jalaväe- ja 2 tragunipolku.

Tegevus PõhjasõjasRedigeeri

1700. alguses moodustas ta uuttüüpi sõjaväeosadest – tragunipolgust ja 9-st jalaväepolgust diviisi, mida juhtis Põhjasõja Narva lahingus. Ta langes haavatuna sõjavangi ja viidi Stockholmi, kus ta viibis 1710. aastani, mil ta vahetati mõned kuud Riias sõjavangis olnud Liivimaa kindralkuberner Nils Strombergi vastu.

Pärast Venemaale naasmist osales ta Pruti sõjakäigus, kus juhatas 8 polgust koosnevat diviisi ning 1714. aastal Rootsi-vastastes operatsioonides Soomes Riilahe merelahingus, Hanko poolsaare juures, juhtides galeeri, millel viibis ka tsaar Peeter I.

1717. aastast oli ta Sõjakolleegiumi asepresident ja senaator.

Adam van der Weyde suri 1720. aastal ning maeti vastavalt Peeter I korraldusele Peterburi Aleksandr Nevski kloostrisse[1].

Adam van der Weyde ja EestimaaRedigeeri

Peeter I kinkis talle Oxenstiernadele kuulunud Keskküla mõisa Kirbla kihelkonnas Läänemaal, mis aga tema surmajärel Katariina I resolutsiooniga taas Oxenstiernadele kinnitati ning kindralmajor Axel Gabriel Oxenstierna selle 1725 kaaspärijate nõusolekul maha müüs. [2]

IsiklikkuRedigeeri

Weyde tütar Justina Weyde (1684–1715) abiellus Smolenskis 27. jaanuaril 1713 kindrali, hilisema Eesti- ja Liivimaa kindralkuberneri, Püha Aleksander Nevski ordeni kavaleri ja riigivabahärra Pierre von Le Fortiga (1674–1754), kes oli Genfi bürgermeistri Amadeus Le Forti ja Madelaine Meztrezati poeg ja Peeter I lähikondlase ja admirali Franz Leforti (1655–1699) vennapoeg.[3] [4] [5]

TeosedRedigeeri

Weyde on tuntud kui sõjaväemäärustiku koostaja, mille ta kirjutas 1698, pühendades selle Peeter I-le. Määrustik ilmus trükis 1841.

  • "Воинский Устав, составленный и посвященный Петру Великому Генералом Вейде, в 1698 году." — СПб.: Военная типография, 1841, «Военная литература»

ViitedRedigeeri

  1. Мемориальная доска сподвижнику Петра I А. Вейде
  2. Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register: Keskküla mõis (Kirbla khk)
  3. Jacques Augustin Galiffe: "Notices généalogiques sur les familles genevoises: depuis les premiers temps...", Genève 1829, lk.66
  4. Erik-Amburger-Datenbank
  5. "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 3: Estland" Görlitz. 1930. lk.290

VälislingidRedigeeri