Aasovi sõjakäigud

Aasovi sõjakäigud 1695 ja 1696 olid Vene tsaaririigi sõjakäigud Osmanite riigi vastu, mis Vene tsaar Peeter I võttis oma valitsemisaja algul ette Doni suudmes asunud ning Vene laevade pääsu Aasovi ja Mustale merele tõkestanud 700-mehelise garnisoniga Azovi kindluse vallutamiseks. Sõjakäigud olid osa Esimesest Vene-Türgi sõjast.

Need lõppesid Azovi kindluse ning Doni suudmeala vallutamisega. Seda loetakse noore tsaari esimeseks suuremaks saavutuseks. Seda peetakse riigi esimeseks sammuks merele väljapääsu saavutamisel.

Esimese sihina valiti lõunasuund põhiliselt järgmistel kaalutlustel:

• sõda Osmanite riigiga tundus kergemana kui sõdimine Rootsiga Läänemereni jõudmiseks;
• Azovi vallutamine oleks võimaldanud kaitsta riigi lõunaosa krimmitatarlaste rüüsteretkede eest;
• Vene riigi liitlased Osmanite riigi vastases koalitsioonis Pühas Liigas (Rzeczpospolita, Austria ja Veneetsia nõudsid Peeter I-lt sõjategevuse alustamist Osmanite riigi vastu.

Esimene Aasovi sõjakäik 1695

 Pikemalt artiklis Esimene Aasovi sõjakäik

Otsustati rünnata mitte krimmitatarlasi nagu Vassili Golitsõni Krimmi sõjakäikudel 1687 ja 1689, vaid Azovi kindlust. Muudeti ka marsruuti: ei liigutud mitte mööda steppe, mille raskuse tõttu Krimmi sõjakäigud olid ebaõnnestunud, vaid mööda Volga ja Doni kaldaid.

Talvel ja kevadel 1695 ehitati Donile transpordilaevad: lodjad, merepaadid ja parved vägede, lahingumoona, suurtükkide ja toidu kohaletoimetamiseks Azovi juurde. Seda võib pidada esimese Vene sõjalaevastiku alguseks.

Kevadel 1695 liikus 3. armee (31 000 meest, 170 püssi) rühmadena Fjodor Golovini, Patrick Gordoni ja Franz Leforti juhtimisel lõuna poole. Peeter I oli esimene bombardiir ja sõjakäigu faktiline juht. Varustust toimetati Voronežist mööda Doni.

Robert Kerr Porter. Azovi vallutamine. Enne 1842. aastat.

Vene väed vallutasid türklastelt kaks kindlust ning asusid lõpuks Azovi piirama. Gordon asus kindluse lõunamüüri vastu, Lefort temast paremale ning Golovin, kelle rühma juures oli ka tsaar, paremale. 2. juulil alustasid Gordonile alluvad väed piiramistöid. 5. juulil liitusid nendega Golovini korpus ja Leforti korpus. Kindluse varustamist jõe kaudu venelastel takistada ei õnnestunud. 14. ja 16. juulil õnnestus venelastel vallutada vahitornid: kaks kivitorni Doni kummalgi kaldal Azovist kõrgemal koos nende vahele tõmmatud raudkettidega, mis tõkestasid jõelaevadele pääsu merele. See jäi sõjakäigu suurimaks saavutuseks. 5. augustil ja 25. septembril püüti edutult ja suurte kaotustega kindlust tormijooksuga vallutada. 20. oktoobril või 1. oktoobril oldi sunnitud piiramise lõpetama.

Ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks loetakse sõjalaevastiku puudumist. Vene armee ei saanud takistata kindluse varustamist mere kaudu. Peale selle pikendas see oluliselt varustuse veoaega. Oma osa oli ka Vene vägede tegutsemise kooskõlastamatusel ja nõrgal inseneriettevalmistusel.

Teine Vene armee (120 000 meest, peamiselt ratsaväelased, streletsid ja Ukraina kasakad eesotsas Ivan Mazepaga) Boriss Šeremetevi juhtimisel liikus Dnepri alamjooksule, et vallutada sealseid türklaste kindlusi ning Krimmi khaaniriigi tähelepanu kõrvale juhtida. Peamine kindlus Kõzõkermenis vallutati juulis, kui selle püssirohuladu plahvatas. Samuti vallutati juulis Tavan ja veel mõned väiksed kindlused, kuid venelastel ei õnnestunud piirkonda enda käes hoida ja nad tõmbasid suurema osa oma vägedest tagasi. Konstantinoopoli rahuga 1700 tõid venelased ära ka ülejäänud väed ning Dnepri alamjooks kuulutati demilitariseeritud tsooniks.

Teine Aasovi sõjakäik 1696

 Pikemalt artiklis Teine Aasovi sõjakäik

Vastu talve 1696 valmistus Vene armee teiseks sõjakäiguks. Jaanuaris alustati Voronežis ja Preobraženskojes laevade laiaulatuslikku ehitamist. Preobraženskojes ehitatud galeerid veeti koost lahti võetuna Voronežisse, kus nad pandi kokku ja lasti vette. Peale selle kutsuti Austriast inseneriväe spetsialistid. Lähikonnast mobiliseeriti sõjalaevastiku ehitamiseks üle 25 000 talupoja ning possaadiinimese. Ehitati 2 suurt laeva, 23 galeeri ja üle 1300 lodja, pargase ja väikelaeva (Azovi flotill).

Adriaan Schoonebeck. Azovi vallutamine. Gravüür, 1999. Keskel hobuste seljas tsaar Peeter I ja vojevood Aleksei Šein.

Korraldati ümber ka vägede juhtimine. Laevastikku määrati juhtima Franz Lefort, maavägesid Aleksei Šein.

Tsaar andis välja ukaasi, mille kohaselt sõjaväkke astunud holopid said vabaks. Maaväed kasvasid kahekordseks (70 000 meest). Sinna võeti ka Doni kasakad (aprillis saabus 15 000-meheline korpus eesotsas Tšernigivi polkovniku Jakiv Lõzogubiga) ja kalmõki ratsavägi.

Dnepri alamjooksule saadeti jälle ratsavägi Šeremetevi juhtimisel (kuni 70 000 meest).

23.–26. aprillil hakkasid peajõud (75 000 meest) Aleksei Šeini juhtimisel liikuma maad ja vett pidi (Voronežist mööda Doni) liikuma Azovi poole. Peeter I asus oma galeerilaevastikuga Azovi poole teele 3. mail.

16. mail hakkasid Vene väed jälle Azovi piirama.

20. mail ründasid kadakad galeeridega Doni suudmes türklaste veolaevade karavani. Nad hävitasid 2 galeeri ja 9 väikelaeva ning hõivasid ühe väikese laeva. 27. mail jõudis laevastik (2 lahingulaeva, 4 tulelaeva, 27 galeeri jm) Leforti juhtimisel Aasovi merele ning lõikas kindluse ära varustusest mere kaudu. 14. juunil ilmus Doni suudmesse türklaste sõjalaevastiku flotill (23 laeva 4000 mehega), kuid türklased ei söandanud lahingusse astuda. Pärast kahe laeva kaotust nad lahkusid.

10. juunil ja 24. juunil löödi tagasi türklaste rünnakud (abiväed 60 000 tatarlase näol, kelle laager oli Azovist lõunas Kagalniki jõe taga.

16. juulil viidi lõpule piiramise eeltööd. 17. juulil (27. juulil) tungis 1500 Doni kasakat ja osa Ukraina kasakaid omavoliliselt üle välismüüri kindlusse ja kindlustus kahes bastionis. 19. juulil (29. juulil), pärast pikaajalist suurtükituld, Azovi garnison alistus. 20. juulil alistus ka Ljutihhi kindlus Doni kõige parempoolse haru suudmes.

Kindlus sai suurtükitule tagajärjel tugevasti kahjustada. Juba 23. juuliks kinnitas Peeter I uute kindlustuste plaani selles kindluses. Azovil ei olnud mugavat sadamat mereväebaasiks. Selleks valiti sobivam koht: 27. juulil 1696 valis saar selleks Tagan-Rogi neeme, kuhu 12. septembril 1698 asutati Taganrogi linn. Sinna tuli Vene riigi esimene mereväebaas.

Aasovi sõjakäikude tähtsus ning järellugu

Godfrey Kneller. Peeter I portree. 1698.

Aasovi sõjakäigud näitasid praktikas suurtükiväe ja sõjalaevastiku tähtsust sõjapidamisel. Tegu on silmapaistva näitega laevastiku ja maaväe koostööst mereäärse kindluse piiramisel.

Sõjakäikude ettevalmistamine tõi välja Peeter I organisatoorsed ja strateegilised võimed. Esimest korda ilmnesid tal oskus teha ebaõnnestumisest järeldusi ning koguda jõudu korduslöögi andmiseks.

See oli Vene riigi sõjaliseks mereriigiks saamise algus.

Hoolimata õnnestumisest sai pärast sõjakäike ilmseks, et saavutatust ei piisa väljapääsuks merele, sest ilma Krimmi või vähemalt Kertši vallutamiseta oli Mustale merele endiselt võimatu pääseda. Azovi enda käes hoidmiseks oli tarvis laevastikku tugevdada. Laevastiku ehitamist tuli jätkata ning tuli leida spetsialistid kassaegsete merelaevade ehitamiseks.

Mälestusmärk Azovi flotilli esimesele laevale Merkuri. Voronež.

20. oktoobril 1696 kuulutas Bojaaride Duuma välja merelaevade ehitamise otsuse. Kinnitati ulatuslik laevaehituse programm: 52 (hiljem 77) laeva. Selle finantseerimiseks kehtestati uusi koormisi. Sellega pandi alus tulevasele Venemaa Keisririigi sõjalaevastikule. Seda päeva peetakse Venemaa sõjalaevastiku sünnipäevaks.

22. novembril anti välja ukaas aadlike välismaale õppima saatmiseks.

Sõda Türgiga ei olnud lõppenud. Jõudude paigutuse paremaks teadasaamiseks, Türgi-vastases sõjas liitlaste leidmiseks ning juba olemasoleva liidu Püha Liiga kinnitamiseks ning ka Vene riigi positsiooni tugevdamiseks organiseeriti Suur saatkond.

Azovi vallutamine tugevdas Vene riigi positsioone Karlowitzi kongressil ning soodustas Konstantinoopoli rahu sõlmimist.

Azov ja Taganrog läksid ebaõnnestunud Pruti sõjakäigu järel Kolmanda Vene-Türgi sõja ajal Osmanite riigi kätte tagasi.

Kirjandus

• Тарле Е. В. Русский флот и внешняя политика Петра I, СПб.: Фирма «БРАСК», Морской исторический сборник, 1994.
• Павленко Н. И. Пётр Великий, М.: Мысль 1990.