Aabits ehk aabitsaraamat on õpik, mille järgi õpitakse lugema. Seda kasutavad koolieelikud või kooliõpilased.

1819. aastal Tallinnas trükitud aabits

Aabitsaks nimetatakse ülekantud tähenduses ka mingi valdkonna algteadmisi või neid käsitlevat raamatut.

Eesti keelde tuleb sõna aabits ladina tähestiku esimestest tähtedest A, B ja C. Sõna "abbits" tarvitati eesti keeles esimest korda 1818. aastal.

Aabitsa ülesehitusRedigeeri

Aabitsas on sageli iga tähe kohta eraldi lehekülg.

Et aabitsad on tavaliselt mõeldud lastele, sisaldavad nad tänapäeval ohtralt illustratsioone. Vanades aabitsateski kasutati illustratsioone (algul puu- ja vaselõikeid, hiljem litograafiaid).

Aabitsate trükkimiseks on kasutatud erinevaid tehnikaid, levinuim on olnud üksiklehttrükiste tegemine.

Varasemad aabitsad sisaldasid materjali ka muu hariduse omandamiseks. Et lugemaõppimise eesmärk oli protestantlikes maades eriti piibli lugemise võimaldamine, sisaldas aabitsa tekst tavaliselt põhiliselt piibli kirjakohti.

Aabitsa ajaluguRedigeeri

EestiRedigeeri

Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid 16. sajandi lõpul. Kaudsete andmete põhjal on teada, et esimene neist ilmus aastal 1575, aga sellest pole säilinud ühtki eksemplari. Teadaolevalt pole ka säilinud ühtegi 1684. aastal Riias trükitud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelse aabitsa eksemplari. Sama autori 1694. aastal välja antud põhjaeestikeelne aabits on 2017. a juuli seisuga Tartu uues Eesti Rahva Muuseumis (ERM-is). Vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad pärinevad 17. sajandi lõpust ja 18. sajandi algusest. Nende hulgast on teada viis eksemplari, millest kaks asuvad Lundi Ülikooli raamatukogus, kaks Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus ja üks Riias erakogus. Vanim Eestis säilinud aabits on trükitud 1777. aastal Tallinnas.

Esimene koostaja nime ja tiitellehega aabits on 1795. aastal Otto Wilhelm Masingu avaldatud "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad luggema öppida". Esmakordselt sisaldas raamat ka juhendit, kuidas lugemist õpetada. Hilisemas, 1823. aastal ilmunud "Täielises ABD-Ramatus" on Masing esimest korda aabitsasse lisanud õ-tähe. Esimene aabits, mille pealkirjas sisaldub sõna "aabits", oli Carl Gottlieb Reinthali "Tarto maa-keele Abits", mis ilmus aastal 1845. See on ühtlasi ka esimene aabits, mis kasutab uut kirjaviisi ning on varasemates raamatutes viimasel lehel paiknenud kuke pildi toonud tiitellehele.

Aastatel 1575–1850 ilmus 47 erinevat eestikeelset aabitsat.

Oluliseks tuleb pidada 1867. aastal Carl Robert Jakobsoni koostatud aabitsat "Uus aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga lugema ja kirjutama võib õppida", mis võttis kasutusele moodsama häälikumeetodi ehk nn heliveerimise. 1880. aastatel ilmusid ka Lõuna-Eesti murrete aabitsad. 19. sajandi lõpul hoogustus aabitsate avaldamine oluliselt.

Eesti aabitsaid on loetletud eestikeelsete aabitsate loendis.

RootsiRedigeeri

Rootsis on põlvkondade jooksul kasutatud Lennart Hellsingi aabitsat, kus iga tähe juures on värsid.

SoomeRedigeeri

Esimene soomekeelne aabits ja ühtlasi üldse esimene soomekeelne raamat oli Mikael Agricola koostatud 1538. aastal trükist ilmunud 24-leheküljeline "ABC-kiria", mis sisaldas ka katekismust.

TaaniRedigeeri

Taani tuntumate aabitsate seas on "Ole Bole ABC" ja "Søren og Mette".

VenemaaRedigeeri

Aabits võeti Venemaal kasutusele 16. sajandil. Esimene teadaolev vene aabits oli trükitud 1574. aastal Lvovis. Üks esimesi säilinud slaavi-vene aabitsaid trükiti ning anti välja 1596. aastal Vilniuses. Moskvas anti 1634. aastal välja esimene vene aabits.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri