1972. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised
Lääne-Saksamaa 1972. aasta parlamendivalimised on 19. novembril 1972 toimunud Lääne-Saksamaa valimised, kus valiti Bundestagi 7. koosseis. Valimised oleksid pidanud tegelikult toimuma septembris 1973, kuid peeti ennetähtaegsetena. Valimised võitis Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei, mis jätkas koalitsioonivalitsuses Vaba Demokraatliku Parteiga.
 | |
|
| |
| Registreeritud valijaid | 41 446 302 |
|---|---|
| Osavõtt | 91,11% |
|
| |
 Valimistulemused piirkonniti | |
 Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva VII koosseis | |
Valimiste eellugu muuda
Pärast 1969. aasta valimisi oli võimud olnud kantsler Willy Brandti juhitud sotsiaal-liberaalne (SPD-FDP) koalitsioon. Paljudele parteide liikmetele (näiteks FDP Erich Mende ja Heinz Starke ja SPD Herbert Hupka) ei olnud meeltmööda Brandti uus idapoliitika (Neue Ostpolitik), eriti 1970. aastal Varssavi lepinguga de facto Odra-Neisse liini tunnustamine Saksamaa-Poola piirina. Rahulolematud lahkusid parteidest ja astusid CDU-CSU liikmeteks.
27. aprillil 1972 korraldas CDU-CSU konstruktiivse umbusaldushääletuse – vaja olnuks saada poole Liidupäeva kohtade arvu (mille hääletajate arvu) hääled (ehk 249 496st) – mittehääletamine tähendanuks sama mis ei-hääletamine – et Brandt ametist tagandataks ja kantsleriks saaks CDU juht, Paderborn-Wiedebrücki parlamendiliige Rainer Barzel. Teoreetiliselt olnuks SPD-FDP koalitsioonil ainult 246 kohta, opositsioonil olnud 250 – üks hääl rohkem kui vaja. SPD palus koalitsiooni liikmetel hääletuses mitte osaleda, koalitsioonist hääletasid ainult valitsuse liikmed ja mõned protesteerivad koalitsioonisaadikud. Lõpuks andsid oma hääle kokku 260 saadikut (teised ei osalenud), kuid jah-hääli saadi ainult 247, 10 hääletasid "ei" ja 3 ei hääletanud. Seega pidid puudujäänud kaks häält tulema CDU-CSU ridadest. Pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal avaldati, et kaks mittehääletanut (Julius Steiner, CDU ja Leo Wagner, CSU) olid altkäemaksu saanud SDV salateenistuselt Stasilt. Hilisematel eelarvedebattidel tuli aga ilmsiks, et koalitsioon oli oma enamuse kaotanud ja uued valimised lükkusid edasi veel vaid Müncheni olümpiamängude tõttu. 22. septembril 1972 palus Brandt umbusaldushääletust, mille ta meelega kaotas (233 poolt, 246 vastu, 1 ei hääletanud), mispeale president Gustav Heinemann saatis Liidupäeva laiali ja korraldas ennetähtaegsed valimised.
Valimistel süüdistas CDU-CSU Brandti liigses leebuses Ida-Euroopa suhtes ja valedes majandusideedes, samas tuli SPDle ja FDPle kasuks 1971. aasta Nobeli rahuauhinna võitnud Brandti populaarsus, teda toetasid ka paljud kultuuritegelased, nagu Günter Grass, loosungiga "Willy wählen!"[1]
Valimistulemused muuda
Valimiste ajal oli Lääne-Saksamaal kokku 41 446 302 hääleõiguslikku inimest. Valimas käis kokku 37 761 589 inimest ehk 91,11% valijaskonnast. Valimisaktiivsus 91,11% on seni siiani kõrgeim osalusprotsent pärast Lääne-Saksamaa iseseisvumist 1949. aastal. Pärast valimisea langetamist 1970. aastal 21 eluaastalt 18 eluaastale oli ka valijaskond märgatavalt suurenenud.
| Partei[2] | Valimisnimekirja hääled | % | Kohad | Ühemandaadilised hääled | % | Kohad | Kokku kohti | Võrreldes eelmisega | Lääne-Berliini delegaadid | |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei | SPD | 17 175 169 | 45,85 | 78 | 18 228 239 | 48,86 | 152 | 230 | +6 | 12 |
| Kristlik-Demokraatlik Liit | CDU | 13 190 837 | 35,21 | 112 | 13 304 813 | 35,67 | 65 | 177 | –16 | 9 |
| Kristlik-Sotsiaalne Liit | CSU | 3 615 183 | 9,65 | 17 | 3 620 625 | 9,71 | 31 | 48 | –1 | |
| Vaba Demokraatlik Partei | FDP | 3 129 982 | 8,36 | 41 | 1 790 513 | 4,80 | 0 | 41 | +11 | 1 |
| Muud | 348 579 | 0,93 | 0 | 359 589 | 0,96 | 0 | 0 | |||
| Kokku kehtivaid sedeleid | 37 459 750 | 100 | 248 | 37 303 779 | 100 | 248 | 496 | 0 | 22 | |
| Kehtetuid sedeleid | 301 839 | 0,80 | 457 810 | 1,21 | ||||||
Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:
| Liidumaa | Kokku | SPD | CDU/CSU |
|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 36 | 12 | 24 |
| Baieri | 44 | 13 | 31 |
| Bremen | 3 | 3 | |
| Hamburg | 8 | 8 | |
| Hessen | 22 | 20 | 2 |
| Alam-Saksi | 30 | 23 | 7 |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 73 | 52 | 21 |
| Reinimaa-Pfalz | 16 | 9 | 7 |
| Saarimaa | 5 | 3 | 2 |
| Schleswig-Holstein | 11 | 9 | 2 |
| Kokku | 248 | 152 | 96 |
| Liidumaa | Kokku | CDU/CSU | SPD | FDP |
|---|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 36 | 12 | 16 | 8 |
| Baieri | 42 | 17 | 20 | 5 |
| Bremen | 1 | 1 | ||
| Hamburg | 8 | 5 | 1 | 2 |
| Hessen | 25 | 17 | 3 | 5 |
| Alam-Saksi | 32 | 20 | 7 | 5 |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 75 | 40 | 23 | 12 |
| Reinimaa-Pfalz | 15 | 8 | 5 | 2 |
| Saarimaa | 3 | 2 | 1 | |
| Schleswig-Holstein | 11 | 7 | 2 | 2 |
| Kokku | 248 | 129 | 78 | 41 |
Valimiste tulemused muuda
Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei saavutas esimest korda pärast sõda parlamendis enamuse ja nimetas Liidupäeva presidendikandidaadiks Annemarie Rengeri, kellest sai esimene naissoost Liidupäeva president. Senine SPD-FDP koalitsioon jätkus.
Viited muuda
- ↑ Forkmann, Daniela (11. märts 2007). "Ex-Kanzlerkandidat Barzel: Absturz eines Blitz-Karrieristen". Der Spiegel (saksa). ISSN 2195-1349. Vaadatud 2. märtsil 2023.
- ↑ "Bundestag election 1972 - The Federal Returning Officer". www.bundeswahlleiter.de. Vaadatud 2. märtsil 2023.
- ↑ "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 7. Bundestag am 19.11.1972". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 2. märtsil 2023.
- ↑ "Bundestagswahl 1972 - Zweitstimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de. Vaadatud 2. märtsil 2023.