Ústí nad Labem
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2024) |
Ústí nad Labem (ⓘ; saksa keeles Aussig, varem ka Außig) on statutaarlinn Tšehhis, Ústí maakonna keskus. Asub Elbe (tšehhi keeles Labe) jõe kaldal Bílina jõe suudmes, ajaloolisel Böömimaal. Linnapea on Petr Nedvědický.[3]
| Ústí nad Labem | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| [ uːsciː nad labɛm ] | |||||
| |||||
 | |||||
  Ústí nad Labemi lipp
Ústí nad Labemi vapp
| |||||
| Pindala |
94,0 km²[1]  | ||||
| Elanikke |
91 963 (1.01.2023)[2] | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 50° 40′ N, 14° 3′ E | ||||
  | |||||
Asukoht muuda
Linn asub Prahast umbes 65 km põhjas ja Dresdenist umbes 48 km kagus, 140 m kõrgusel merepinnast. Ústí nad Labemi vanalinn asub Elbe vasakul kaldal Bílina jõe suudmes. Põhjas asub on Maagimäestiku jalam ja lõunas Tšehhi keskmäestik.
Ajalugu muuda
Nimi muuda
Linna nimi on tuletatud vanatšehhi sõnast ustie (nüüd ústí), mis tähendab (jõe)suuet, viidates tõenäoliselt Bílina suudmele Elbe jõkke. nad Labem tähendab "Elbe jõel".
Keskaeg muuda
Asulat on esmamainitud 993. aastal kui kaubanduspunkti Elbe ääres. Přemysl Otakar II nimetas koha 13. sajandi esimesel poolel kuninglikuks linnaks. Õigused kinnitasid ja laiendasid kuningas Jan Lucemburský ja Karl IV.[4] Linna valitseti Magdeburgi õiguse järgi.
Hussiitide sõdade ajal kuulus linn Meißeni markkrahvkonnale ja seda piirasid hussiidid. Võitlused jõudsid haripunkti 1426. aastal Na Běhání mäel. Sakslased kaotasid lahingu. Pärast linna vallutamist 16. juunil Aussigi lahingus korraldasid võitnud hussiidid Prokop Suure juhtimisel linna sakslastest elanike massimõrva ning hävitasid Aussigi.[5] Pärast seda valitses Jakoubek z Vřesovic. Kroonikad kirjeldavad, et võitjad jätkasid seejärel rahumeelset kooselu saksa elanikkonnaga.
16. ja 17. sajand olid linna jaoks suur tõusuaeg. Linn ei osalenud 1547. aastal Ferdinand I vastu suunatud ülestõusus ja sai seega majanduslikult areneda. 16. sajandi teisel poolel kolis linna rohkem sakslasi, kes moodustasid peagi üle poole elanikkonnast.
17.–19. sajand muuda
Kolmekümneaastane sõda mõjus katastroofiliselt. Linn langes seitse korda rüüstamise ohvriks, mille tagajärjed kestsid peaaegu kakssada aastat. Selle aja jooksul oli linn tähtsusetu ja seal oli vähem kui 2000 elanikku.
1813. aastal toimus linnast loodes Kulmi lahing. Pärast 1830. aastat tõi industrialiseerimine kaasa rahvaarvu kasvu.
Tugev tööstuslik kasv ja jõeliikluse laienemine tõid kaasa palju muutusi. Pärast sajanditepikkust stagnatsiooni hakati 19. sajandi alguses taas elamuid ehitama. Keskaegsed ja renessansiaegsed majad ning linnamüür lammutati. Lisaks põllumajandusele ja viinamarjakasvatusele pandi tööle kanga-, värvi- ja paberivabrikud. Ümbruskonnas avati ligi kuuskümmend kaevandust. Aussigist sai tööstuslinn tänu 1827. aastal avastatud kivisöevarudele, 1850. aastal avatud raudteeühendusele Prahasse ja selle jätkule Dresdenisse (1851). Paatidele oli sõit Elbel võimalik ainult Aussigist allavoolu, Aussigist sai seega oluline ümberlaadimissadam laevanduse ja Böömimaa maismaatee vahel. Järgmise 20 aasta jooksul kahekordistus elanikkond vaatamata koolerale, tüüfusele ja muudele epideemiatele. 1867. aastal ehitati Aussigi linnapruulikoda, tänapäevane Zlatoprameni õlletehas. 1872. aastal ehitati esimene sild üle Elbe jõe.
20. sajand muuda
20. sajandi alguses elas Aussigis üle 37 000 elaniku, mis oli kujunenud üheks tähtsamaks tööstuspiirkonnaks Böömimaal. Ainuüksi suur kemikaalitehas andis 1900. aasta paiku tööd umbes 2600 töötajale.[6] Linnas asus ringkonnakohus ja ringkonnavalitsus. Lisaks sellele pidas 1900–1918 seal ametit Lääne-Böömimaa superintendent, kes juhatas kõiki Saksa luterlasi Böömimaal. Alates 1857. aastast eksisteerinud Aussiger Anzeiger lõpetas 1919. aastal väljaandmise.
Kuni 1935. aastani kolisid linna paljud ümbruskonna elanikud, eriti sakslased. Konrad Henlein pidas seal kõne ja saavutas parlamendivalimistel absoluutse enamuse.
Müncheni kokkuleppe tulemusena anti linn koos Sudeedimaaga 9. oktoobril 1938 Saksa Riigile.
Aussigi sünagoog põletati 31. detsembril 1938 maha. Linna umbes 1200-liikmelisest juudi elanikkonnast langes umbes 80% holokausti ohvriks.[7]
Lisaks endistele elanikele, peaaegu 60 000 sakslasele ja umbes 3000 tšehhile, oli sõja lõpus seal palju poliitvange, sunnitööjõudu Poolast, Nõukogude Liidust ning Böömi ja Moraavia protektoraadist, põgenikke pommitatud Lääne-Saksa linnadest ja mitu tuhat põgenikku Sileesia sõjapiirkondadest. USAAF-i õhurünnakute käigus 17. ja 19. aprillil 1945 hävines viiendik vanalinnast, Ostrovi eeslinn hävitati täielikult. Ohvrite arvuks on tavaliselt antud 1000 –2500, kuid leitud on vaid 513 inimese jäänused. Tuvastati 409 hukkunut, neist 324 kohalikku elanikku ja 46 sileeslast, ülejäänud olid pärit välismaalt.[8]
Sõjaeelse linnapea Leopold Pölzliga seotud sotsiaaldemokraadid takistasid 7. mail Schreckensteinis kahe silla ja ühe tammi õhkimist. Sotsiaaldemokraatidega konkureerides asutasid tšehhid ja mõned sakslased Aussigis 7. mail 1945 rahvuskomitee, millele 8. mail kell 3 öösel linna saksameelne politsei alistus. Varsti pärast seda andis linnapea Franz Czermak linnavalitsuse üle rahvuskomiteele. Seda eeskuju järgisid ka linnakomandör ja raudteeameti juht. NSDAP ringkonnajuhataja Rudolf Schittenhelm lasi oma pere ja iseenda Kulmi lähedal Horka mäel maha. Esimesed nõukogude tankid läbisid linna 8. mail, kuid nõukogude armee asus linna alles 9. mail. Põgenevate SS-üksuste ja nõukogude vägede vahelistes tulevahetustes oli 9. mail veel surmajuhtumeid.[8]
Sõjajärgne aeg muuda
31. juulil 1945 põhjustas Schönprieseni linnaosas asuvas laskemoonalaos toimunud plahvatus pogrommi saksa tsiviilelanikkonna vastu. Saksa allikate kohaselt langes Aussigi veresauna ohvriks 1000–2700 inimest, uuemate allikate kohaselt kuni 220[9] ja tšehhi allikate kohaselt 40–100 inimest. Selle veresauna sümboliks on vanalinna ja Schreckensteini linnaosa vaheline sild.[10]
Etnilise puhastuse eesmärgil aeti aastatel 1945–1946 linnast välja umbes 53 000 sakslast. See toimus kahes etapis, sõja lõpust kuni 1945. aasta juuli lõpuni väljasaatmise (odsun) ja põgenemise ning jaanuarist kuni detsembrini 1946 organiseeritud sundasustamise teel. Sakslased asendati tšehhidega, kes kolisid sisse nii Tšehhist kui ka välismaalt repatrieeritutena, samuti slovakkide ja mustlastega, kellest osa tuli Rumeeniast ja Nõukogude Liidust. 1970. ja 1980. aastatel muutis linnapilti jäädavalt maanteede, suurettevõtete ja paneelelamute ehitus.
Alates Jan Evangelista Purkyně ülikooli asutamisest 1991. aastal on Ústí nad Labem olnud ülikoolilinn, kus õpib umbes 7500 üliõpilast. 1998. aastal jõudis Ústí nad Labem rahvusvaheliste ajalehtede esikaantele, kui linn hakkas ehitama müüri ümber linnaosa, kus elavad peamiselt mustlased. Selle tulemusena seati ajutiselt kahtluse alla Tšehhi sobivus Euroopa Liidu liikmeks.
Rahvastik muuda
| Aasta | Rahvaarv | Allikad |
|---|---|---|
| 1869 | 20 284 | [11][12] |
| 1880 | 27 834 | |
| 1890 | 40 796 | |
| 1900 | 57 330 | |
| 1910 | 68 313 | |
| 1921 | 71 659 | |
| 1930 | 79 644 | |
| 1950 | 64 179 | |
| 1961 | 72 148 | |
| 1970 | 79 544 | |
| 1980 | 89 272 | |
| 1991 | 98 178 | |
| 2001 | 95 436 | |
| 2011 | 93 000 | |
| 2021 | 89 713 |
Linnaosad muuda
Ústí nad Labem on jaotatud neljaks linnaosaks, mis omakorda jagunevad 22 asumiks:
|
|
Kultuur ja vaatamisväärsused muuda
_(%C3%9Ast%C3%AD_nad_Labem)_(3).jpg)
Teatrid ja muuseumid muuda
Linnas on kolm kutselist teatritruppi (ballett, ooper, teater), seitse koori, kammerorkester ja kultuuriseltse. Lisaks on seal mitu tantsurühma. Igal aastal korraldatakse ka riiklikke ja rahvusvahelisi üritusi (eragümnaasiumide teatrifestival, noorte pianistide konkurss "Virtuosi per Musica di Pianoforte", rahvusvaheline koorilaulufestival, kantri- ja vesternfestival "Trampská Porta" ja rahvusvaheline tantsufestival).
Ústí nad Labemi linnamuuseum sisaldab peamiselt loodusteaduslikke kogusid Loode-Böömimaa, Tšehhi keskmäestiku ja Maagimäestiku looduse kohta.
Ehitised muuda
- Neitsi Maarja taevamineku kirik
- Esialgne Neitsi Maarja taevamineku kirik ehitati juba 1318. aastal, kuid see langes hussiitide sõdade ohvriks. Hoone taastati pärast 1452. aastat ja 1880. aastatel ehitati see ümber hilisgooti stiilis. Torni kalle tekkis 1945. aasta aprillis toimunud õhurünnaku tagajärjel, milles torn 1,92 m oma vertikaalteljest kõrvale kaldus. Kirikus asub Ismael Mengsi "Aussiger Madonna", Carlo Dolci "Mater dolorosa (Madonna Addolorata)" koopia, mis 1842. aasta kirja kohaselt inspireeris Richard Wagnerit "Tannhäuseri" Püha Elisabethi loomisel.
- Püha Adalberti kirik
- Aastatel 1715–1730 Octavio Broggio ehitatud barokne dominiiklaste kloostrikirik asendas 11. sajandist pärit pühamu. Adalberti kirikus asub Tšehhi suuruselt teine orel.
- Apostel Pauluse kirik
- Julius Zeißigi poolt protestantlikule kogudusele ehitatud uusromaanilik telliskivist kirik.
- Linnateater
- Uusbarokne teater ehitati 1908.–1909. aastal Viini arhitekti Alexander Grafi projekti järgi ja sisustati Eduard Veithi maalidega.
- Linnamuuseum
- 1876. aastal asutatud muuseum on üks vanimaid omataolisi Põhja-Böömimaal. Kollektsioon asus Trmice lossis aastatel 1919–1994. Alates 1995. aastast on see leidnud koha endises koolihoones linnateatri kõrval. Näitus on peamiselt pühendatud linna- ja sõjaajaloole ning Maagimäestiku ja Tšehhi keskmäestiku loodusaladele.
- Střekovi lossi varemed
- 14. sajandi alguses ehitatud Střekovi lossi varemed kõrguvad Elbe paremal kaldal. Alates 1564. aastast kuulub see Lobkovicide perekonnale. Kolmekümneaastase sõja ja seitsmeaastase sõja ajal saadud kahjustuste tõttu on loss lagunenud. Kõrvalhoov koos õlletehasega on siiski säilinud ja on endiselt kasutusel. Richard Wagner sai Střekovis inspiratsiooni oma ooperi "Tannhäuser" jaoks.
- Velké Březno loss
- Velké Březno loss, mis kõrgub järsul mäeseljal Elbe jõe kohal, ehitati krahv Karel Choteki tellimusel aastatel 1842–1845. Praegu on selles hoones Choteki perekonda käsitlev näitus.
- Větruše
- Elbe kohal asuval kaljul asub Větruše hoone. See ehitati 1847. aastal Ferdinandshöhe nime all restoraniks. Väärikas ehitis on taas reisisihtkoht. Alates 7. detsembrist 2010 sõidab köisraudtee kesklinna kaubanduskeskusest otse üles restorani.
.JPG)
- Ústí nad Labemi sillad
- Ústí nad Labemi lähiümbruses on neli silda, millest kolm üle Elbe, üks üle Bílina. Viimane on linna vanim sild. Beneši sild, mis ehitati 1934. aastal, on nime saanud 1945–1948 ametis olnud presidendi Edvard Beneši järgi. Originaalne raudteesild ehitati aastatel 1872–1874. Pärast tõsiseid kahjustusi ehitati see 1945. aastal uuesti üles. 1998. aastal ehitati kõige uuem sild, Mariánský most.
Sport muuda
2007/08 hooajal mängis HC Slovan Ústí nad Labem Tšehhi jäähoki kõrgeimas liigas Extraliga. Kodumänge mängitakse 1965. aastal ehitatud ja 2004. aastal renoveeritud Zlatopramen Arenal.
Jalgpalliklubi FK Ústí nad Labem tõusis 2010. aasta hooajal Tšehhi kõrgliigasse. Kodumänge tuli sobiva staadioni puudumise tõttu pidada Teplice'is. Pärast langust aastal 2011 tõusis meeskond 2012. aastal uuesti üles, kuid ei saanud staadioniprobleemi tõttu litsentsi kõrgliigasse.
Üritused muuda
Alates 2011. aastast toimub septembris Ústí nad Labemi poolmaraton.
Majandus ja taristu muuda
Tööstus muuda
1841. aastal asutati Johann Mareschi manufaktuur (algul Bähr & Maresch nime all, hiljem Johann Maresch Thon- und Stein- gutwaren fabric in Aussig). Lisaks majapidamistarvetele toodeti ka savist figuure, sealhulgas Mareschi aiapäkapikke. Ettevõte suleti pärast 1945. aastat.[13]
Enne Esimest maailmasõda oli Georg Schicht AS üks peamisi ettevõtteid Austria seebi-, rasva- ja küünlatööstuses. Teine oluline ettevõte oli keemilise ja metallurgilise tootmise aktsiaselts Aussiger Verein.
Kommunistliku režiimi ajal ehitati üles rasketööstus. Keemia-, toidu- ning klaasitehased asuvad otse kesklinnas. Ústí nad Labemi tähtsaim tööandja on Spolchemie, mis toodab lisaks raskekemikaalidele ka eritoorainet. Lääne pool, Trmices, asub elektrijaam. Kõrge õhu- ja veesaaste aina väheneb. Jätkuvalt tehakse suuri jõupingutusi keskkonnareostuse vähendamiseks, mida on premeerinud Euroopa Liit. Elbe sadam on oluline siseveelaevanduse jaoks.
Transport muuda
Linnatransport muuda
2016. aastal haldas linnatranspordiettevõte Dopravní podnik města Ústí nad Labem (DPmÚL) 11 trollibussiliini, 16 bussiliini ja ühte köisteed. Aastatel 1899–1970 oli linnas kaheksa trammiliini pikkusega kokku 34 km, millest 10,4 km oli kaherööpmeline. See oli Praha ja Brno järel Tšehhoslovakkia kolmas pikim trammivõrk.
Kaugtransport muuda
Ústí nad Labem asub IV üle-euroopalisel transpordikoridoril (Berliin – Praha – Viin/Bratislava – Budapest – Constanța/Thessaloníki).
Raudtee muuda
Ústí nad Labem on oluline raudteesõlm. Praha–Děčini raudteeliin on osa rahvusvahelisest ühendusest Berliinist Viini. Läänes kulgeb kaherööpmeline raudteeliin Ústí nad Labem–Chomutov ja edasi Chebi kaudu Nürnbergi. Elbe jõest paremal pool kulgeb Kolín–Děčini raudteeliin, mis on kaubaveokoridor läbi Tšehhi. ČD Cargo omab olulist baasi (SOKV) vedurite ja vagunite hooldamiseks.
Maanteed muuda
Linn on ühendatud rahvusvahelise maanteega E442 (Liberec, Děčín, Teplice, Karlovy Vary) ja esimese klassi maanteedega (I/8, I/30, I/13). Lisaks on linnal otsene ühendus D8 maanteega (Dresden – Praha, E55, A17), mis läbib linna lääneosa. Ülejäänud lõigud avati liikluseks 2006. aastal.
Veeteed muuda
Elbe veetee (Labská) on ühenduslüli Lääne-Euroopa veeteede võrgustikuga, mis võimaldab juurdepääsu Saksamaale, Prantsusmaale, Beneluxi riikidele ja suurtele meresadamatele. Marsruudil Pardubice – Chvaletice – Ústí nad Labem – Hamburg toimub nii kauba- kui ka reisivedu. 1910. aasta paiku oli Elbe sadam Aussigis Austria-Ungari impeeriumi suuruselt teine sadam Aadria mere sadama Trieste järel, mille aastane läbilaskevõime oli 1,5 miljonit tonni.
Lennutransport muuda
Lähimad rahvusvahelised lennujaamad on Praha Ruzyně lennujaam ja Dresdeni lennujaam.
Sõpruslinnad muuda
Viited muuda
- ↑ Malý lexikon obcí České republiky – 2017, vaadatud 28.08.2018.
- ↑ Population in municipalities – 1 January 2023, vaadatud 25.05.2023.
- ↑ City Management - Magistrát města Ústí nad Labem
- ↑ Heinrich Gottfried Gengler: Codex Juris Municipalis Germaniae Medii Aevi. Regesten und Urkunden zur Verfassungs- und Rechtsgeschichte der deutschen Städte im Mittelalter. Erlangen 1863, lk 93 (books.google.ee).
- ↑ Alexander Querengässer: Triumph for the heretics: The Battle of Aussig. Medieval Warfare (2015), Nr. 2, lk 48.
- ↑ Meyers Großes Konversations-Lexikon. 6. väljaanne, 2. trükk, Leipzig/Viin 1905, lk 153.
- ↑ Martina Schneibergová: Usti nad Labem unveils Holocaust Memorial, Radio Praha, 22. oktoober 2005
- ↑ 8,0 8,1 Vladimír Kaiser: Das Ende des Krieges und die Vertreibung der Deutschen aus dem Aussiger Gebiet. Detlef Brandes, Edita Ivaničková, Jiří Pešek: Erzwungene Trennung. Vertreibungen und Aussiedlungen in und aus der Tschechoslowakei 1938–1947 im Vergleich mit Polen, Ungarn und Jugoslawien (= Veröffentlichungen der Deutsch-Tschechischen und Deutsch-Slowakischen Historikerkommission. 8. trükk = Veröffentlichungen des Instituts für Kultur und Geschichte der Deutschen im Östlichen Europa. 15. trükk). Essen 1999, ISBN 3-88474-803-3, lk 197–214.
- ↑ Peter Steinkamp (2003). "Orte des Grauens. Verbrechen im Zweiten Weltkrieg.". Gerd R. Ueberschär (toim). Aussig 1945. Darmstadt. Lk 16.
- ↑ Thomas Schmid (3. august 2015). "Der Vergessene. Ein mutiger Sozialdemokrat im Sudetenland". welt.de.
- ↑ "Historický lexikon obcí České republiky 1869–2011 – Okres Ústí nad Labem" (tšehhi keeles). Tšehhi Statistikaamet. 21. detsember 2015. Lk 7–8.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Population Census 2021: Population by sex". Tšehhi Statistikaamet. 27. märts 2021.
- ↑ "Die Familie Maresch aus der Stadt Aussig an der Elbe". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2012. Vaadatud 18. märtsil 2023.
- ↑ "Ústí nad Labem (Tschechische Republik)". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. detsember 2017. Vaadatud 18. märtsil 2023.
- ↑ 15,0 15,1 "Partnerská města - Magistrát města Ústí nad Labem".
Välislingid muuda
Ústí nad Labem – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Ústí nad Labemi koduleht
