Vooremaa maastikukaitseala
Vooremaa maastikukaitseala asub peamiselt Jõgevamaal, lõunaservas ka Tartumaal.
Vooremaa on rikas nii kultuurilooliselt kui väärtusliku maastiku poolest. Seal asub Eesti suurim voorestik. Seda ala peetakse ka üheks esinduslikumaks voorestikuks Ida-Euroopa lauskmaal. Vooremaa on ka üks Kalevipoja lugude tekkimise ja leviku südameid.
Kaitseala asukoht
muudaVooremaa maastikukaitseala asub Jõgevamaal Jõgeva ja Tartumaal Tartu vallas. Seega hõlmab Vooremaa kui maastikurajoon Pandiverest lõunas asuva ala Tartu lähisteni. Vastavalt kaitse-eeskirjale asub eespool nimetatud ala Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas Praaklima, Mullavere, Sudiste, Nava, Ehavere, Pikkjärve, Luua ja Kaiavere külas; Tartu maakonnas Tartu vallas Tormi, Elistvere, Kaiavere, Juula, Otslava, Kõrgenduse, Lilu, Vahi, Õvanurme, Voldi, Kärksi, Pataste, Reinu ja Raigastvere külas ning Tabivere alevikus; Tartu maakonnas Tartu vallas Soitsjärve, Äksi, Saadjärve, Puhtaleiva, Kukulinna, Salu ja Igavere külas.
Moodustamine
muudaVooremaa maastikukaitseala moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. aasta määruse nr 56 "Maastikuliste keelualade, objektide ja dekoratiivsete taimeliikide riikliku kaitse alla võtmise kohta" baasil. Kaitse alla võtmise põhjus oli see, et Vooremaa on eriline oma voorestiku ja järverohkuse poolest. Maastikuala hõlmab tüüpilisema osa Vooremaast. 9882-hektarise pindalaga maastikukaitseala moodustab 9,6% Vooremaa pindalast ja selle ulatus loodest kagusse on 16 km, kirdest edelasse 4–8 km.
Kaitse-eeskiri
muudaVooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri võeti vastu Vabariigi Valitsuse 30. novembri 2006. aasta määrusega nr 245. Kaitseala valitsejad olid kuni 2009. aastani Tartu maakonnas Keskkonnaministeeriumi Tartumaa keskkonnateenistus ja Jõgeva maakonnas Jõgevamaa keskkonnateenistus. Kui Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistused, Riiklik Looduskaitsekeskus ja Kiirguskeskus 2009. aastal reorganiseeriti, sai kaitseala valitsejaks Keskkonnaamet.[1][2]
Vastavalt eeskirjale on Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eesmärk:
- suurvoorte kaitse;
- pärandkultuurmaastike kaitse;
- looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse. Elupaigatüüpideks on:
- vähe- kuni kesktoiteliste mõõdukalt kareda veega järved,
- vähe- kuni kesktoiteliste kalgiveeliste järved,
- niiskuslembeste kõrgrohused,
- soostuvad ja soo-lehtmetsad,
- looduslikult rohketoitelised järved.
II kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis ja III kategooria kaitsealuste liikide kaitse. Näiteks hariliku hingi (Cobitis taenia), hariliku vingerja (Misgurnus fossilis) ja laiujuri (Dytiscus latissimus).
- väike-käsitiivaliste elupaikade kaitse;
- linnuliikide kaitse. Näiteks: herilaseviu (Pernis apivorus), händkaku (Strix uralensis), jõgitiiru (Sterna hirundo), musträhni (Dryocopus martius), mustviirese (Chlidonias niger), punaselg-õgija (Lanius collurio), roo-loorkulli (Circus aeruginosus), rukkiräägu (Crex crex), sookure (Grus grus), täpikhuigu (Porzana porzana), valge-toonekure (Ciconia ciconia), väike-kärbsenäpi (Ficedula parva), välja-loorkulli (Circus cyaneus), vööt-põõsalinnu (Sylvia nisoria).
- hallpõsk-püti (Podiceps grisegena) kaitse.
Vabariigi valitsuse määruses on loetletud ka üldpõhimõtted. Vooremaa Maastikukaitse alal on lubatud: viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal;
- kalapüük;
- telkida ja lõket tohib teha ainult kohtades, mille kaitseala valitseja on selleks ette valmistanud ja tähistanud;
- rahvaürituse korraldamine, kindlate reeglite järgi;
- mootorsõidukiga sõita teedel;
- mootoriga sõidukiga kaitseala veekogude jääle sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemisega seotud tegevuses, kaitseala valitseja nõusolekul tehtaval teadustööl ning Saadjärvel ka kaitseala valitse nõusolekul
- kaitseala veekogudel mootorita ujuvvahendiga sõitmine
Kaitse alla võtmisega määrati kaitse-eeskirjades ära ka keelatud tegevused Vooremaa maastikukaitse alal:
- muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet
- koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldus-toiminguid
- väljastada metsamajandamiskava
- kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut
- anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks
- anda projekteerimistingimusi
- anda ehitusluba.
Ala tsoneering
muudaVooremaa maastikukaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks.
Vooremaa kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit:
- Soitsjärve sihtkaitsevöönd, mille kaitse-eesmärk on eutroofse järve kinnikasvamise uurimine ja väikejärve liigirikka linnustiku kaitse tagamine;
- Ehavere sihtkaitsevöönd, mille kaitse-eesmärk on haruldase loomaliigi kaitse ja kõdusoometsade kaitse ning uurimine
- Nava sihtkaitsevöönd, mille kaitse-eesmärk on haruldase taimeliigi ja ainulaadse taimekoosluse kaitse ja uurimine
Vastavalt Looduskaitseseadus § 20 on sihtkaitsevöönd kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena.
Vooremaa maastikukaitse ala sihtkaitse vööndites võib kaitseala valitseja nõusolekul:
- poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks teha vajalik tegevusi
- olemasolevate ehitiste hooldustööd
- koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile, kusjuures metsakoosluse kujundamisel on kaitseala valitsejal õigus esitada nõudeid raieaja ja -tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas
- olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja veerežiimi taastamine
Kuid samas on keelatud majandustegevus, loodusvarade kasutamine, jahipidamine (v.a. Ehavere sihtkaitsevööndis) ja uute ehitiste püstitamine. Ainsana sihtkaitse vöönditena vajab Nava puu- ja põõsarinde harvendamist.
Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Vooremaa maastikukaitseala piiranguvööndiks on Vooremaa piiranguvöönd. Ala kaitse-eesmärk on Vooremaa maastikule tüüpiliste suurvoorte ja nende vahel asuvate järvede, sealse elustiku mitmekesisuse ja maa kasutamisel väljakujunenud traditsioonilise pärandkultuurmaastiku ilme säilitamine ja taastamine.
Piiranguvööndis on lubatud: majandustegevus, jahipidamine, ehitise püstitamine ja uuendusraie. Piiranguvööndis on keelatud: energiapuistute rajamine, maavara kaevandamine, biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamine üleujutatavatel aladel ja külmunud pinnasel, metsamaal ning looduslikul rohumaal ja soo- ja soovikumetsades puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnasel. Peale lubatud ja keelatud tegevuste on poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu säilitamiseks vajalik niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ning puistu raadamine, samuti on järvevaadete avamiseks on vajalikud puu- ja põõsarinde raied ning puistu raadamine.
Kaitstavad loodusväärtused
muudaVooremaal asub 20 looduskaitseobjekti: 10 parki, 5 puud ja puudekogumikku, 1 arboreetum ja 4 rändrahnu. Enamik parke on rajatud 18. sajandi lõpust 19. sajandi keskpaigani. Huvipakkuvaima kompositsiooniga on Saare, korrastatuimad Kuremaa ja Luua park. Elistvere pargi baasil rajatud loomapark, kus tutvustatakse eelkõige kodumaiseid loomaliike ning loodust tema mitmekesisuses, on kujunenud populaarseks turismiobjektiks.
Luua arboreetum on puu- ja põõsataksonite arvult Eestimaal Tallinna botaanikaaia järel teisel kohal. Arboreetum koosneb taimegeograafilisest ning liigisiseste vormide ja haruldaste liikide kollektsioonist, mida täiendavad haljasalad Nigula, Udu ja Tutka talu maadel ligi 300 puu- ja põõsataksoniga.
Pinnavorm
muudaVooremaa on üks osa meie alal kujunenud omapärasest jäätekkeliste pinnavormide kompleksist, mis on köitnud paljude teadlaste tähelepanu ka väljaspool meie vabariigi piire. Ilmselt voorte suur pikkus ja korrapärane kulg on olnud põhjuseks, miks nende teket püüti seletada juba rahvafantaasias. Rahvas on voorte tekkele andnud omapärase seletuse, pidades neid Kalevipoja künnivagudeks. Vooremaa pole Eesti ainus voorestik, kuid ta on meie ainus suurvoorestik – nii oma üldpindala kui voorte mõõtmete poolest.
Vooremaa põhilisteks pinnavormideks on rööbiti ja rühmiti esinevad voored, mis on esindatud künnistena (nõlvade kalle alla 10º) ja seljakutena (nõlvade kalle üle 10º), ning nendega samasuunalised vagumused. Teised pinnavormid (oosid, mõhnad, orud) on väiksema osatähtsusega, kuid mitmekesistavad voorestiku loodusolusid ja maastikupilti. Voorestikus on kujunenud omapärane viirgmaastik, mis avaldub selgesti ka maakasutuses ja asustuses. Kui teistes maailma voorestikes on voored enamasti pikkusega alla 2 km, ja kõrgusega 20–40 m, siis Saadjärve voorestikus on ligikaudu 100 voort, mille pikkus enamasti 2,5–5 km ja laius 0,5–0,8 km ning kõrgus 20–40 m.
Vooremaa põhjaosas paikneb tema kõrgeim – Laiuse voor, 144 m kõrgusel merepinnast, 60 m üle ümbritseva madaliku. Laiuse voor on nagu Vooremaa peatelg, millest kirde ja edela poole jäävad mitmekordsete ahelikena väiksemad ja madalamad voored. Läänes ja edelas piirneb Vooremaa Kesk-Eesti moreentasandiku ning soise ja metsase Võrtsjärve nõoga.
Suurt maastikulist ja maakasutuslikku vaheldust pakub Ehavere oosistik kui liiva-kruusa vallistik, mis paikneb voorte suhtes põigiti ning on omapäraseks "metsavööndiks" põllumajandusmaastikus. Prossa-Pikkjärve ja Saadjärve vahemikku jäävad kõrged, ilmekad, sümmeetrilised komeetvoored (Raigastvere, Nava, Praaklima, Saadjärve). See on nagu Vooremaa "selgroog", kus põllustatud voored vahelduvad piklike järvedega. Vooremaa maastiku säilitamise üldpõhimõtete seisukohalt on oluline säilitada välja kujunenud üldilme – põllustatud alade vaheldumine voorte vahel paiknevate metsasiilude ja poollooduslike kooslustega, sh. väheste heina-ja karjamaadega, samuti ajalooliselt kujunenud asustus ja teedevõrk.
Järved
muudaVooremaast on võetud kaitse alla tema lõunapoolne osa – ala Saadjärve lõunatipust kuni Prossa ja Pikkjärve põhjatipuni. Seal on vooremaastik kõige selgekujulisem, voortest tingitud viirulisust aitavad seal omalt poolt rõhutada ja kaunistada voortevahelistes vagumustes paiknevad piklikud järved ja jõed. Nagu juba eespool öeldud, pole selline järvederohke voorestik mitte tüüpiline, vaid võrdlemisi ainulaadne nähtus. Sellepärast on järvede rohkus üks Vooremaa suuremaid väärtusi.
Järvi on Vooremaa maastikukaitsealal kaheksa: Saadjärv, Kaiavere järv, Soitsjärv, Elistvere järv, Raigastvere järv, Pikkjärv, Prossa järv ja Ilmjärv. Jääaja lõppedes oli Vooremaal järvi tunduvalt rohkem kui tänapäeval. Enamik järvi on nüüdisajaks kinni kasvanud ja nende aset täidavad kuni 6 m paksuse turbalasundiga sood. Kõik praegused Vooremaa järved on jääaegsete suurte veekogude jäänukid sügavamates voortevahelistes vagumustes. Vooremaa järved moodustavad omaette voorejärvede rühma. Neile on iseloomulik, nagu voortelegi, loode-kagusuunaline piklik põhikuju, väheliigestatud kaldajoon ja põhjareljeef ning ühtlaselt süvenev järvenõgu. Alles jäänud järved on madalad või keskmise sügavusega välja arvatud Saadjärv.
Saadjärv, Soitsjärv, Elistvere, Raigastvere ja Kaiavere – moodustavad omaette nn Saadjärve järvede grupi. Järved paiknevad seal lähestikku, naaberjärvi eraldab üksteisest vaid üks-kaks voort. Neist loode pool, kaitseala põhjaosas, on lähestikku veel kaks järve – Prossa ja Pikkjärv. Nende kahe järvedegrupi vahel, Vooremaad kirdest edelasse läbivas orus asub väike Ilmjärv. Vooremaa järved kuuluvad Emajõe vesikonda, ning olles kõik äravoolu- või läbivoolujärved, saadavad oma vett sinna Amme ja Laeva jõe kaudu. Suurimad jõed Vooremaal on Pedja ning Amme.
Vooremaa järved toituvad põhjaveest ja sademeist. Põhjaveeline toitumine on eriti tugev, kuna neisse avaneb palju allikaid. Järvede vesi on rohekaskollane ning võrdlemisi vähe läbipaistev. Suure lainetuse tõttu on järvedes ujulehtedega taimestik vähene, kuid veesisene taimestik rikkalik. Vooremaa järved kuuluvad Kõrg-Eesti eutroofsete ehk toitaineterikaste järvede rajooni.
Taimed
muudaVooremaa taimkatet iseloomustab vööndilisus: voorte lagedel laiuvad põllud, nõlvadel metsatukad ja rohumaad, nõgudes leidub soolaike. Endised poollooduslikud kooslused, heina- ja karjamaad, on praeguseks enamasti võsastunud või hoopis metsa kasvanud. Paiguti on säilinud ka looduslikke niidu- ja puisniidulaike, kuid nende osatähtsus maastikus on kahtlemata kahanenud. Vooremaa kui põllumajanduspiirkond on suhteliselt metsavaene. Metsarikkamad alad on Luua-Ehavere – Nava ümbruses.
Vooremaa paikneb lubjarikkama siluri ja lubjavaesema devoni ladestu piirimail. See avaldab mõju ka taimestikule. Looduslike koosluste suhteline vähesus pikaajalise inimtegevuse tulemusel on põhjustanud ka haruldasemate taimeliikide vähesuse, õigemini on tingitud paljude, teoreetiliselt seal kasvada võivate liikide kadumise või tunduva vähenemise. Seni on haruldaseks jäänud ja kaitset vajavaid taimeliike Vooremaalt leitud 19. Leiud pärinevad erinevatest aegadest, mõni isegi sada aastat tagasi. Mitme liigi leiukohad on hävinenud-kuivendatud, hoonestatud või on kasvukoht loomuliku arengu tõttu muutunud liigile ebasobivaks. Praegu on Vooremaal suurimaks harulduseks odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis), mis on teadaolevalt Eestimaa ainueksemplar. Samuti on väga haruldane Elistvere pargis kasvav pori-nõiakolla (Circaea lutetiana) populatsioon. Mitmel pool on leitud kuldkinga ja teisi käpalisi.