Viktor Vaht

Viktor Vaht (vene keeles Виктор Александрович Вахт; 10. veebruar 1929 Gattšina15. jaanuar 2011) oli Eesti NSV riigitegelane ja EKP funktsionäär. Aastatel 1972–1989 töötas ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretärina.

Elu ja taustRedigeeri

Viktor Vaht oli Venemaa eestlane ning ta rääkis eesti keelt tugeva vene aktsendiga. Tema isa Aleksander Vaht (Александр Вахт) oli sündinud Ingerimaal Gattšinas ja tema ema Maria (Marija) oli pärit Ingerimaa Kikkerist. Viktori vanavanemad olid kolinud Eestimaa kubermangust Peterburi kubermangu. Tema isaisa Madis (Matvei) oli pärit Avinurmest.[1] Viktor Vaht abiellus puhastverd venelanna Marina Nikolajevna Ivanovaga.

Viktor Vaht osales väidetavalt juuniküüditamisel 1949. aastal.[2]

Aastatel 1950–1956 teenis ta Nõukogude Balti laevastikus. Seejärel oli ta viis aastat komsomolitegelane – esmalt ELKNÜ Tallinna Mererajooni komitee I sekretär, seejärel ELKNÜ Keskkomitee osakonnajuhataja asetäitja, ELKNÜ Tallinna linnakomitee II ja I sekretär.

Aastatel 1961–1965 oli ta Harju rajooni Arnold Sommerlingi nimelise sovhoosi direktor, 1965–1970 EKP Kohtla-Järve rajoonikomitee I sekretär ja 1970–1972 EKP Kohtla-Järve linnakomitee I sekretär. Ta oli NLKP liige alates 1953. aastast.

Vaht alustas 6. juulil 1972 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretärina, kellena ta töötas kuni 18. maini 1989. Samal ajal oli ta ka EKP Keskkomitee liige ja Eesti NSV Ülemnõukogu 8., 9., 10. ja 11. koosseisu saadik.

Vaht osales eriti väliseestlastele suunatud propagandatöös ja sotsialismimaade koostöös. Näiteks käis ta Ungari RV-s Ungari sõprusühingu esindajana ja tegutses Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingus. Tihti kirjutas ta VEKSA ajalehte Kodumaa ja üritas veenda pagulasi, kui hästi asjad Eesti NSV-s ja NSV Liidus olid.

Vaht nimetati Ülemnõukogu Presiidiumi juurde asutatud eesti keele staatust käsitleva töögrupi juhiks. Töögrupi ülesandeks anti valmistada ette eesti keele kinnitamist Eesti NSV riigikeeleks ja leida viis, kuidas kaitsta eesti keelt. Vaht aga tegutses vastupidi ja tegi ettepaneku, mis lausa loobus riigikeele mõistest ja püüdis seadustada toonase olukorra, mille järgi Eestis polnud riigikeelt, aga kehtiv oli NSV Liidu konstitutsiooni järgi vene keel.[3]

Vaht kandideeris Harju rajoonis NSV Liidu rahvasaadikute valimistel 1989. aastal, kuid valituks osutus Jüri Kraft.[4] Eesti NSV hakkas muutuma vene- ja vanameelse kommunisti jaoks raskeks kohaks ja samal aastal jättis ta Eesti maha ning kolis Venemaale.

1988. aasta Molodjož Estonii ajalehe intervjuus[5] ütles Vaht, et Eesti iseseisvumise puhul ta "ei saa aru, miks peab rahvast kaheks jagama. Miks pole võimalik koos võidelda, kuna keegi pole hea elu vastu, vaid aastakümneid Eestis elanud venelasi pidi hakkama okupantideks nimetama". Vahi arust okupatsiooni ei olnud ja ta pidas Eestit uueks riigiks.

Intervjuus oli Vaht veendunud, et Rahvarinde tegutsemine oli ebaseaduslik, kuna see ei põhinenud Nõukogude Liidu konstitutsioonil: "seaduslikkust ei saa arendada ebaseaduslikult". Samuti ei saanud ta aru, milleks pidi keeleseaduses "vene keele kõrvaldama". Vaht lisas, et ta mõtleb peamiselt vene keeles ja on oma südame poolest rohkem venelane. Tema arust suuremad rahvad, nagu venelased, on tolerantsemad teiste rahvuste vastu kui väiksemad rahvad, nagu eestlased. Veendunud kommunistina ei näinud Vaht demokraatia häid külgi. Tema arvates olid nõukogude ülemnõukogus töölised, noored ja naised paremini esindatud, kui läänelikus demokraatias, kus "tööliste ja talupoegade esindused" puudusid.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal võttis Vaht Venemaa kodakondsuse.

Viktor Vaht suri 15. jaanuaril 2011 ja ta maeti 20. jaanuaril 2011 Metsakalmistule nimega Victor Vakht.[6]

ViitedRedigeeri

AllikadRedigeeri