Enamik vesikirbuliike elab magevees, näiteks tiikides, jõgedes, järvedes, kuid ka happelistel sooaladel. Nende suurus on 0,2–5 mm. Vesikirpudele on omane hüplev liikumine, mille tagavad suhteliselt pikad kaheharulised tagatundlad.
Nende kehal on eristatav pea, rindmik ja tagakeha. Rindmik asub kahepoolmelises kojas. Paljudel liikidel on koda läbipaistev. Vesikirpude iseloomulikeks elunditeks on liitsilmad, pikad kaheharulised harjastega tagatundlad ja paar tagakeha harjaseid.
Vesikirbud on tähtsad toiduobjektid paljudele suurematele veeorganismidele, näiteks kaladele. Samuti on nad asendamatuks toiduks arvukatele putukavastsetele (näiteks kiilivastsetele) ja ainuõõssete hõimkonda kuuluvatele hüdradele. Seega moodustavad nad veekogus tähtsa toiduahela lüli.
Vesikirpe on kasutatud ka veeseisundi indikaatoritena [viide?].
