Vanemuise väike maja

Vanemuise väike maja on Tartu teatrile Vanemuine kuuluv teatrihoone Tartus Vanemuise tänaval majas 45a, Vanemuise pargi ääres. Algselt rajati juugendstiilis (klassitsismi ja heimatstiili mõjudega) teatrimaja Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi teatri tarbeks.

2022

2010

Hoone ehitati pärast seda, kui Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi aias asunud puust suveteater 1904. aastal tulekahjus hävis, samale kohale. Ehkki Riia Arhitektide Seltsi abiga korraldatud rahvusvahelisele arhitektuurikonkursile laekus 52 projekti, ei oldud ühegagi neist täielikult rahul. Nii koostas toonane Tartu linnaarhitekt Arved Eichhorn uue projekti esimese (arhitektid E. Hoffmann ja F. Schultze Berliinist) ja teise koha (Peterburi arhitektid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr) pälvinud tööde põhjal.

Eesti Vabariigi algaastatel Saksa Teatril oma truppi polnud, seda üüriti Vanemuise teatrile, Vene Teatrile ja mitmesugustele rändartistidele. Ka Vanemuise teatri remondi ajal 1930. aastatel tarvitas teater ajutiselt nüüdset väikest maja. Umsiedlung'i järel müüs selts 1939. aastal hoone 100 000 krooni eest Tartu linnale.

Kui Vanemuise teatri oma hoone Teises maailmasõjas purustati, kolis eesti teater 1945. aastal püsivalt pargiäärsesse majja. Taastatud hoone avaetenduseks 21. detsembril 1944 sai Kaarel Irdi lavastatud August Kitzbergi "Enne kukke ja koitu". 1946. aastal rajati juurdeehitis linnaarhitekt Arnold Matteuse plaani alusel. Kapitaalremonti tehti 1945. aastal, 1950. ja 1970. aastail.

Ööl vastu 26. septembrit 1978 hoone põles, misjärel Vanemuine tegutses pikalt ainult 1967. aastal valminud suures majas. Hoone seisis kaua tühjalt ja taastati alles 1990. aastaks.

Maja avati 5. oktoobril 1990 Ilmar Külveti näidendiga “Menning”. 2012–2014 oli maja taas remondis, uue, rahvuslikes värvides sise- ja väliskujunduse tegid arhitektid Raul ja Kristo Vaiksoo.

Arhitektuur

Hoone on 20. sajandi alguse eklektikasse kalduva juugendstiili vaimus, millele liideti klassitsistlik dekoor. Teater projekteeriti ristkülikukujulisena, eesküljel ovaalse fuajeeväljaehitisega asümmeetrilise hooneavaga, mille lavapoolses küljes asus kaks trepitorni. Piki hoone külgfassaade kulgesid rõdud ja lavatorn. Saali olid planeeritud kassettlaed. Saalis on pilastrid, mille kapiteelidel on pärl- ja munavöödid. Looži ja rõdude välikülgi kaunistavad lopsakad akantuslehed ja rosetid. Lavaava ümbritsevad akantuslehtede read ning akantuslehtede ja pärlvöödiga ümbritsetud kassetid.

Selle projekti põhjal töötas lõpliku versiooni välja Arved Eichhorn. Lõplik projekt valmis 1914. aastaks. Ehitustöödeks palgati ehitusmeister Pärnust. Ventilatsiooni-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteem telliti firmalt Siegel.

Esimese korruse hõlmab suuresti ovaalne saal, mis pidi projekti järgi mahutama 382 vaatajat. Saali põrand tõuseb astmeliselt. Poolkaares ümber saali kulgeb jalutuskoridor, tänavapoolsetes servades paiknevad garderoobid. Mõlemal pool koridori otstes on tualettruumid. Parterikorrusele pääseb paraaduksest ning kahest hoone küljes paiknevast uksest. Paraaduks hõlmab kolme ust, mis asetsevad peafassaadil. Need viivad ovaalsesse vestibüüli, kus on kassaruum. Lavapoolses küljes paiknevad rekvisiitide, kulisside, direktsiooni jm abiruumid.

Rõdukorrusel on poolkaarekujuline rõdu pooles ulatuses selle ümber kulgeva jalutuskoridoriga ning garderoobidega. Teisel korrusel lavapoolel asuvad näitlejate garderoobid. Koridoridel on laiade profileeritud liistudega ilustatud lagi. Vestibüülist viib teisele korrusele kaks kivist keerdtreppi, mida ilustab sepistatud võre.

Maja peafassaadil on eenduv keskrisaliit kolme rõdu ja kõrgete akendega. Akende vahel on pilastrid ja maja esiosa kaunistab voluutfrontoon. Selle keskel on kaaraken, mida ümbritseb vanik. Pilastrite kapiteelid on viljapeadekooriga. Aia tänava poolne fassaad projekteeriti rikkaliku dekooriga, hoone külgfassaad lihtsama dekooriga.

Esimese maailmasõja tõttu ei saadud hoonet luksusklikul kujul kohe välja ehitada. Valminud hoone erines mõneski projektist: saali pääsemiseks ehitati viie ukse asemel seitse; saali keskel puudub läbikäik, et paigutada 382 koha asemel 460 kohta; kaaruste asemel ehitati tavalised tahveluksed. Kavandatud keskkütet teatrisse algul siiski sisse ei pandud.

Teatris on korduvalt tehtud remonti ja sellega seoses ka korduvalt seest värvitud trafarettmuster seintele maalitud. 1923. aastal kindlustati teatri vundamenti. 1924. aastal remonditi saali ja puhvetit. 1926. aastal parandati teatri katust ja korstent, uksi, aknaid ja kahte teise korruse ruumi, kuhu laoti uued ahjud. Suurem ümberehitus ja remont tehti 1932.-1933. aastal. Hoone viidi üle keskküttele.

Uus laienemisplaan esitati 1945. aastal, kuid see viidi ellu ainult osaliselt. Lavatorni ümbritsevale hooneosale ehitati korrus peale, ehitati ka ajutine, kuid siiamaani püsiv kuur. 1946. aastal tehti Matteuse juhatusel juurdeehitus, kus lisati dekoratsioonide hoidmise ruum ja kõrgendati lavatorni. 1950. aastal tehti teatris kapitaalremont. Peatrepp valati uuesti, kõrvaltreppe parandati, uuendati lavauksed, ovaalsaali tehti uus parkettpõrand, värviti jalutusruumide paneelid, asendati saali toolid jne. 1970. aastatel tehti järgmine kapitaalremont, mille käigus vahetati saali mööbel ja koridoride paneeltahveldis tekstiili vastu.

Suur remont toimus veel aastatel 2012–2014. Majal vahetati katus, see soojustati. Remonditi kütte- ja ventilatsioonisüsteemi. Välja ehitati tuletõkkealad. Uue kujunduse tegi arhitekt Raul Vaiksoo koos poeg Kristo Vaiksooga. Seest lõhuti publikukoridoride kaarjad koridoriseinad, nende taga olevatest käikudest ning suurtest akendest paistab nüüd valgus koridori.

Kirjandus

• M. Kuldvere. "Vanemuise" väike maja. Edasi, 14. märts 1979.

Välislingid

• Vanemuise väike maja kultuurimälestiste riiklikus registris
• Vanemuise väike maja näeb välja kui loss PM 25. august 2014
• Vanemuise väike maja avatakse peale pikka remonti ERR 21. august 2014
• Hoone fotod enne ja pärast viimast stiiliuuendust