Valgevene gooti arhitektuur
Valgevene gooti arhitektuur on nimetus arhitektuurile, mis loodi 15. sajandil ja 16. sajandi esimesel poolel tänapäeva Valgevene territooriumil ja ka sellega piirnevatel Leedu ning Poola aladel.[1] Valgevene gootikat iseloomustab harmooniline kombinatsioon gooti kunsti ja renessansi elementidest, samuti ka traditsioonilise vanavene arhitektuuri ja venepärase Bütsantsi arhitektuuri mõjud, mis annavad sellele unikaalse kohaliku koloriidi ja kunstiväärtuse.[2]
Mõiste ajalugu muuda
Esimest korda kasutas valgevene gootika mõistet 1920. aastatel Valgevene kunstiteadlane Mikałaj Ščakacichin oma teoses "Esseed Valgevene kunsti ajaloost".[3] Tema ideed võtsid seejärel omaks Mikałaj Kaspiarovič,[4] Algė Regina Jankevičienė,[5] Tamara Habruś[6] ja A. M. Kušniarevič.[7] Ščakacichin käsitles seda stiili erinevalt oma poolakaist ja venelastest eelkäijatele "Valgevene kirikugootikat" rahvusliku loominguna, mitte üksnes vastandades oma teoses poola ja vene vaimulike šovinistlikele positsioonidele, vaid ka rõhutades selle kultuurinähtuse rahvuslikke juuri.[8]
Oma kunsti arengu kontseptsioonides seisis Ščakacichin liialt kinni tollel ajal Euroopa kunstiteadlaste seas valitsenud arhitektuurivormide progressiivse arengu teoorias, rõhutades liialt prototüüpidelt laenamise tähtsust, eriti just Saksa erigootika mõjusid. Uuemad uuringud näitavad, et kuigi saksa gootika mõju oli oluline, ei olnud see siiski ainus mõjuallikas ja et see mõjutas valgevene gootika kujunemist pigem kaudselt. Tänapäeva uuringute kohaselt on nelja lööviga valgevene gooti stiilis kirikute puhul olulisemad mõjutajad pigem kahe lööviga Vilniuse Püha Anna kirik kui ka Vilniuse bernardiinide kirik oma kolmes nurgas asuva kirikutorniga. Nende edasiarendamisest kujunesidki välja nelja lööviga Valgevene kindluskirikud, mis on valgevene gooti stiili põhilised iseloomustajad. Algselt käsitlustes olulisel kohal olnud löövide arvu suurenemine ei võta arvesse nende ehitiste spetsiifikat, kronoloogiat ja nende ehitajate stilistilisi kaalutlusi. T. Habruśe arvates on sellisel moel tekkiv väike ebajärjekindlus seletatav valgevene gootika mälestiste vähese arvu ja nende dateerimise ebatäpsusega.[9]
Vähesed sel teemal pärast sõda ilmunud uuringud (Ju. Jahoraŭ, M. Kacar, A. Micianin, U. Čanturyja) käsitlevad juba suuremal hulgal valgevene gootika näidiseid ja jätavad kõrvale selle esindajad Vilniuses, korrates sealjuures Mikałaj Ščakacichini välja öeldud põhijooni. Aastail 1960–1970 läbi viidud Valgevene alade gooti stiilis ehitiste uuringud, milles osalesid ka Moskva teadlane A. Kvitnitskaja ja leedulased A. Jankevičienė ning V. Drema, aitasid selle stiili mõistet oluliselt laiendada.[8]
Ajalugu muuda
Esimesi gooti ja romaani stiili sugemeid nagu kiilukujulisi võlve ja hoone tugevdamiseks mõeldud liseene võib märgata 12. sajandil ehitatud Rõõmukuulutamise kiriku juures Viciebskis ja Połackis Issanda muutmise kiriku ning Bielčycy kloostri Borisi ja Glebi peakiriku juures. Need kasutuselevõtt on umbkaudu samaaegne gooti vormide ilmumisega Lääne-Euroopa arhitektuuri.[8]
Kuna piirkond oli gooti kunsti tekke ja leviku aladest kaugel ning ühiskondlikud ja poliitilised olud erinesid sealsetest tunduvalt; ja kuna sealsed kogudused olid valdavalt õigeusklikud, aga mitte katoliiklikud, siis ilmus gootika valgevene kultusehitistesse suhteliselt hilja ja jäi tagaplaanile, sellal kui kirikute rajamise juures oli valitsev Bütsantsi arhitektuur.[8]
Lääne-Euroopa, esmajoones aga Itaalia ja Saksamaa gooti arhitektuuri sissetung on ennekõike seotud Leedu sotsiaal-poliitiliste ning majanduslike oludega. See toimus 14. sajandi lõpus seoses Leedu ristiusustamisega ja bernardiinide ning frantsisklaste mungaordude tegevusega, aga samuti ka Hansa Liidu kaupmeeste maaletulekuga. Esimesed suuremad gooti stiilis katoliku kirikud ehitatigi maa suurematesse linnadesse – Vilniuses valmisid Püha Miikaeli kirik, Püha Anna kirik kui ka bernardiinide kirik, Kaunasesse aga Vytautase kirik. Enamik uurijaid tunnistab Põhja-Saksa gootika mõju nendele ehitistele, mis jõudis sinna mööda Nemunast, mille kaudu sellel piirkonnal olid intensiivsed kaubandussuhted Põhja-Saksamaa linnadega.[8]
-
Vilniuse Püha Miikaeli kirik (1382–1387) -
Vilniuse bernardiinide kirik (valmis u 1490) -
Vilniuse Püha Anna kirik (1495–1500) -
Vytautase kirik Kaunases (valmis u 1400)
Tänapäeva Valgevene aladele rajati esimesed gooti stiilis kivikirikud samuti 14. sajandil. Vanemate kirikute seas on Ristija Johannese kirik Usielubis, Püha Kolmainu kirik Iškałdźis, Kõigi Pühade kirik Navahrudakis ja Peeter-Pauli kirik Iŭjes. 15. sajandil ja 16. sajandi alguses tungisid gooti stiili elemendid õigeusu kirikuehitusse, segunedes seal traditsioonilise Bütsantsi stiili arhitektuuriliste elementidega, mis koos kohalike elanike kunstilise loovusega kujundas nii unikaalse kohaliku gooti stiili (nõnda rajati kindluskirikud Supraślis, Synkavičys, Muravankas ja Borisi ning Glebi kirik Navahrudakis). Gooti stiili elemendid (teravkaared ja tähtvõlvid) ilmusid toona ka Valgevene kindlusarhitektuuri (need olid kasutusel Miri lossi ja Navahrudaki lossi rajamisel). 16. sajandi teisel veerandil omandas gooti stiil katoliiklike kirikute ehitamisel reformatsioonile vastanduva tähenduse. Kõige ilmekamalt on gooti stiili säilitanud Peaingel Miikaeli kirik Hnieznas (1527). 16. sajandil muutus katoliiklikus kunstis valdavaks barokk, aga mitmed gooti stiili elemendid nagu kontraforsid olid arhitektuuris kasutusel veel 17. sajandi keskpaigani.[8]
Tunnusjooned muuda
.JPG)
Valgevene gooti stiilis kirikuhooned ehitati punastest põletatud tellistest (tellise keskmine suurus oli 26–32 × 13–16 × 7–9,5 cm). Ehitamisel kasutati gootipärast müüriladumise tehnikat (erandiks on vaid Muravanka Jumalaema Sündimise kirik, mille ehitamisel kasutati renessansile omast müüriladumise tehnikat).[1] Dekoor mängib siinsete kirikute juures teisejärgulist rolli. Tähtsamad dekoratiivsed elemendid on raamitud portaalid ja aknad, mis paiknevad niššide ja kaarestike vahel (Navahrudak). Aknaavadel ja portaalidel ei olnud sageli mitte gooti stiilile omane teravkaareline kuju, vaid need olid poolkaare kujulise ülemise otsaga.[2] Kui aknad ja uksed olid teravkaare kujulised, iseloomustas neid väike kõrgem tala (esineb Navahrudakis, Synkavičys, Supraślis ja Kodeńi Pühavaimu Kiriku juures).[1] Löövide laed on kaetud mitmesuguse kujundusega võlvidega; kõikjal leidub tähtvõlve. Seinte kandejõu suurendamiseks kasutati kontraforsse (Navahrudak, Synkavičy, Kodeń). Kõiki mälestisi iseloomustavad viilkatused ja teravad viilud.[1]
Kõigile õigeusu kirikutele on omane kodakirikuks nimetatav ehitise tüüp, kus kõik löövid on ühekõrgused. Taoline kirikutüüp vastas enam-vähem ka õigeusu liturgilistele vajadustele ja maailmavaatele, kuigi Masoovias, kust need hooned enim mõjutusi on saanud, oli taoline kirikutüüp haruldane. Samas erinevad need samatüüpilistest katoliku kirikutest, mis, olgu need siis nii väikesed kui tahes, on üldiselt siiski pikihoonega, sellal kui õigeusu kirikutes on kiriku keskne ruum kujundatud ühtse saalina.[1]
Katoliku kirikutele on omased kolm tüüpi: Iškałdźis ja Iŭjes on kolme lööviga ilma tornita kirikud, Usielubis oli ühe piilariga ilma tornita kirik, aga Hniezna Peaingel Miikaeli kirik ning Neitsi Maarja Taevamineku kirik Dzieraŭnajas olid ühe löövi ning ühe torniga. Kellatorniga ühelöövilised kirikud olid kompaktse, kontraforssidega liigendatud fassaadiga, millele oli kontrastiks kõrge mitme korrusega torn. Koos ülejäänud osaga lõi see dünaamilise asümmeetrilise kompositsiooni.[2]
Masoovia arhitektuuri mõju valgevene gootikale on märkimisväärne – eriti hoonete kujunduses. Ka sellele on välisseinte kujundusel omased paarisnišid, kasutusel on ka ümarkaare kujulised nišid. Niššide sisepinnad on valgeks lubjatud, seda ümbritsevad aga punased krohvimata tellistest seinad. Nii luuakse ere kontrast punase ja valge vahel, mis on omane Synkavičyle, Muravankale ja teistelegi ehitismälestistele. Lisaks sellele on ka Masoovias kasutusel eriline müüriladumistehnika, kus kivid asetatakse ühe nurgaga ettepoole (on kasutusel kiriku viilu juures Płockis). Analoogselt on ehitatud ka Muravanka Jumalaema Sündimise kiriku sokkel. Ka Łomża Peaingel Miikaeli kiriku pealöövi maalitud roidvõlv ja väiksemad külglöövide võlvistikud on analoogsed Muravanka kiriku võlvidega.[1]
Valgevene gootika detailiderohkus võib tunduda tagasihoidlikuna. Sellele pole omased säärased mastaapsed ja julged disainilahendused, mis iseloomustavad Prantsuse gootikat ja Saksa gootikat ning mida võib leida ka Inglismaalt ja kus domineerivad laiad valgustatud kesklöövid, mida toestavad väljastpoolt tugipiilarid, mis omakorda toetuvad kontraforssidele. Tugipiilarite puudumise põhjuseks on osalt see, et saalikujulises kodakirikus langevad kesklöövis tekkivad pinged sama kõrgusega külglöövidele, valgustuseks on aga hoone põhja- ja lõunakülgedele rajatud aknad.[1]
Valgevene gootikale on omane kogu Euroopas kasutusel olnud roietele toetuvad rist- ja tähtvõlvid. Nii nagu teisteski riikides, kus gooti stiilis hooneid rajati tellistest, on võlvid laotud kivide asemel tellistest. Nende väiksem vastupidavus on põhjustanud tugikaarte rajamist, mis on loonud võrkja pinna, mis pani aluse tähtvõlvidele, hiljem aga kristallvõlvidele. Viimased on oma olemuselt kolmnurksetest pindadest püramiidjad moodustised, millele sisemine jäikus on juba olemuslikult omane. Taoline rombikujuliselt asetatud kristaljas ribidest muster on eriti omane gooti stiili hilisemale perioodile. Alates 16. sajandi algusest ilmuvad kivikirikute ehituse juures gooti stiili elementide kõrvale ka renessansile iseloomulikud jooned.[8]
Ehitismälestised muuda
Valgevene gootikas ehitismälestiste hulka kuulub Miri loss, samuti katoliku kirikud Ašmianys, Iŭjes, Usielubis, Iškałdźis ja Hnieznas. Valgevene gootikat esindavad Valgevene aladel õigeusu kirikud Muravankas, Navahrudakis ja Synkavičys, samuti ka tänapäeva Poola aladel Supraślis ja Kodeńis ning Leedus Vilniuses.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 [1] ВОСТОЧНОХРИСТИАНСКОЕ ХРАМОСТРОИТЕЛЬСТВО БЕЛАРУСИ ПЕРВОЙ ТРЕТИ XVI В. ВЛИЯНИЕ ЗАПАДНОЕВРОПЕЙСКОГО ЗОДЧЕСТВА И ТРАНСФОРМАЦИЯ ТРАДИЦИЙ
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Готыка. Беларуская энцыклапедыя: У 18 т. kd 5: Гальцы – Дагон / Рэдкал.: Г. П. Пашкоў і інш. – Мн.: БелЭн., 1997. – 576 lk: іл. ISBN 985-11-0090-0 (kd. 5), ISBN 985-11-0035-8
- ↑ Шчакаціхін М. Нарысы з гісторыі беларускага мастацтва. /Репринт. изд. 1928 г. – Мн., 1993. – lk 242–270
- ↑ Касьпяровіч М. Беларуская архітэктура. – Віцебск, 1925. – lk 25–30, 52.
- ↑ Янкявічэне А. С. Самабытныя рысы беларускай готыкі //Помнікі гісторыі і культуры Беларусі. 1974. № 1 (17). – lk 15–21
- ↑ Габрусь Т. В. Што такое беларуская готыка? //Мастацтва. 1997. № 9. lk 58–64.
- ↑ Кушнярэвіч А. М. Ініцыіруем паняцце «Готыка Вялікага Княства Літоўскага» //Мастацтва. 1997. № 9. – lk 65–66.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Габрусь Тамара Віктараўна. «Саборы помняць усё. Готыка і рэнесанс у сакральным дойлідстве Беларусі» (фота У. А. Багданава і з асабістага архіва Т. В. Габрусь). Мінск, «Беларусь», 2007 г. 167 lk ISBN 978-985-01-0714-5.
- ↑ [2] Ирина ЧЕБАН. НИКОЛАЙ ЩЕКАТИХИН – ЗНАКОВАЯ ФИГУРА В БЕЛОРУССКОМ ИСКУССТВОВЕДЕНИИ. Издательство Белорусская энциклопедия им. Петруся Бровки, Минск.