Vikipeedia

Vīķi mõis

Vīķi mõis (saksa keeles Zarnau, läti keeles Vīķu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Aloja kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Limbaži piirkonnas Staicele vallas Vīķi külas.

Vīķi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõis on kaardil tähistatud numbriga 46

Ajalugu muuda

Varasem ajalugu muuda

Mõisa alad kuulusid varem Saksa Ordule. Juba XV sjandi lõpul kuulus Vīķi Orgiesi vasallisuguvõsale. Ordumeister Wolter von Plettenberg kinnitas 1531. aastal mõisa kuuluvust Reinhold Orgiesile (suri enne 1535), 1542. aastal oli selle omanikuks tema poeg Bertram Orgies (suri u 1542). Viimase tütar naitus Tartu piiskopkonna kantsleri Georg Holdschueriga, kelle poja Bertram Holdschueri (suri pärast 1598) valdusõigust kinnitas 1596. aastal Poola kuningas Zygmunt III. Mõis ei jäänud siiski tema valdusse kauaks. 1630. aastal oli selle valdjaks Orgiesi suguvõsast pärit Hedwig von Wessel. 1637. aastal oli mõisnikuks Jürgen von Wessel. Järgnevalt langes mõis riigile ja Rootsi kuningas Karl XI doneeris selle 1677. aastal võlgade katteks postidirektor Statius Steinile. 1680. aastatel mõis redutseeriti ja see oli kuni 1736. aastani riigimõis.[1]

Vīķi mõis 1736−1920 muuda

 
Sieversi suguvõsa krahvivapp

Keisrinna Anna doneeris mõisa 1736. aastal ülemõuemarssal krahv Gustav Reinhold von Löwenwoldele (1693−1758), kuid viimane langes 1742. aastal ebasoosingusse ja mõis võeti tagasi riigile. Kuid juba 1744. aastal doneeris keisrinna Jelizaveta Petrovna selle Venemaa suurnikule krahv Aleksandr Ivanovitš Rumjantsevile (1680−1749). Viimase kätte jäi valdus siiski üürikeseks ajaks: esmalt pantis ta selle juba samal aastal Magnus Gerhard von Rudenile (u 1695−1760) ja seejärel müüs 1747. aastal Joachim Johann von Sieversile (1699−1770). Temalt päris mõisa tema poeg krahv Jakob Johann Sievers (1731−1808). Abielusidemete kaudu pärandus mõis pärast viimase surma Günzelitele, kes oli valdajad kuni 1844. aastani. Aastatel 1844−1852 oli omanikuks Katharina Eleonore von Löwis of Menar (sündinud von Stackelberg) (1814−1878). Seejärel omandas mõisa parun Gustav Emanuel Krüdener (1801−1881), kes pantis mõisa juba alates 1848. aastast.[2] 1890. aastatel kuulus mõis vabahärra Alexander von Mengdenile, kelle ajal ehitati mõisa uus peahoone. 1896. aastal omandas selle lätlane Woldemar Cornelius Friedenstein (u 1855−?). Viimaseks omanikuks oli aastatel 1905−1920 Peter Beresin (Pjotr Berezin), kellelt mõis võõrandati maareformi käigus.

Mõis pärast võõrandamist muuda

Pärast võõrandamist oli mõisakompleks mikrobioloog August Kirhenšteini valduses, ent aastast 1927 oli selle omanikuks Läti riik.

Karjamõisad muuda

Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Graudin.

Mõisa suurus muuda

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 2 ja 1/8 adramaad, sellele allus 158 mees- ning 175 naishinge.[3] Aastal 1757 kuulus mõisale kaks adramaad maad, aastal 1734 oli adramaid 2 ja 5/8, aastal 1688 aga tervelt neli. Aastal 1641 oli mõisa suurus üks adramaa.[4] Aastal 1832 oli adramaid 5 ja 18/28, aastal 1881 aga 4 ja 14/80, lisaks veel 4 ja 4/80 adramaad maad mõisale alluvate talude koosseisus.[5]

 
Vīķi mõisa peahoone

Mõisaansambel muuda

2010. aastani tegutses mõisa häärberis laste psühhiaatriahaigla. Mõisa ühes kõrvalhoones on tänapäeval rehabilitatsioonikeskus.

Mõisakompleksi kuulub ka XIX sajandil ehitatud kolmekorruseline veski, mis on korduvalt põlenud, ent siiski alati taastatud. Veel kuulus kompleksi Vīķi saareke, mida kasutati vabaõhupidude pidamiseks.[6]

Pildid muuda

Viited muuda

  1. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 132.
  2. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 132-133.
  3. ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 246.
  4. ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 138
  5. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 127.
  6. ↑ Ziemeļvidzemes biosfēras rezervāra dabas parka "Salacas ieleja" posma "Mazsalaca-Staicele" dabas aizsardzības plāns, RĪga 2005, lk 18.

Kirjandus muuda

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990.
  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 52.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 132.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vīķi_mõis&oldid=6548399"