Turks ja Caicos

Turks ja Caicos (lühend TCI) on Kariibi meres asuv saarerühm, mis moodustab Suurbritannia meretaguse ala. Regioon koosneb kahest saarestikust, mis on eraldatud Turksi väinaga. Kokku kuulub meretagusele alale 8 suuremat ja 299 väiksemat saart, millest 9 on asustatud.[1][2] Meretaguse ala keskuseks on kujunenud Grand Turki saar. Ala nimel on kaks tähendust: Turks viitab kohapeal kasvavale melokaktusele, mille ülemine osa meenutas Osmanite riigis kantavat peakatet fessi ning Caicos viitab tainokeelsele väljendile caya hicom, mis tähendab saarestikku.[3]

Turksi ja Caicose saared

inglise Turks and Caicos Islands


Pindala: 417 km²
Elanikke: 57 196 (2021)
Rahvastikutihedus: 137,2 in/km²
Keskus: Cockburn Town
Turksi ja Caicose asend

AjaluguRedigeeri

Turksi ja Caicose põlisasukateks olid taino keelt rääkivad aravakid, kes rändasid saartele 6. sajandil Hispaniola saarelt. 16. sajandini. Tainod (tuntud ka kui lucayad) olid meresõitja rahvas, kes tegelesid meresoola kogumise, kalastamise ja põlluharimisega. Mere ületamiseks kasutati peamiselt kanuusid, lisaks kaladele jahiti ka koorikloomi ning põldudel kasvatati umbes 50 liiki kultuurtaimi. Peamiselt elasid tainod Kesk-Caicose ja Grand Turki saartel.[3]

Turksi ja Caicose saared on üks varasemaid avastusi Ameerikas. Kohaliku elaniku Josiah Marveli teooria järgi maabus Christoph Kolumbus esimesena mitte Bahamale kuuluval San Salvadori saarel, vaid Grand Turki saarel.[4] Need, kes Kolumbust saarte avastajaks ei pea, arvavad, et eurooplaste jaoks avastas need saared Hispaania konkistadoor Juan Ponce de León 1512. aastal.[2] Sellel aastal maabusid saarel hispaanlased, pärast mida surid kohalikud ühe generatsiooni jooksul välja. Allikate puudumise tõttu ei ole täpselt teada, mis tainode väljasuremise põhjustas, aga tõenäoliselt mängisid rolli nii kohalikest orje teinud hispaanlased kui ka eurooplaste haigused, mis saarel levima hakkasid. Pärast taino kultuuri hävimist jäid saared hõredasti asustatuks kuni 1680. aastateni.[1][5]

Inimtühjade saarte pärast oli esialgu konkurents väike. Nominaalselt nõudsid saari endale nii Hispaania, Prantsusmaa kui ka Inglismaa, aga tegelikult keegi saarte pärast aktiivset võitlust ei pidanud.[2] Saared said rohkem tähelepanu 1678. aastast, kui saartele asusid soola koguma bermudalased. Saarestiku geograafiline asend tegi soola kuivatamise mereveest lihtsaks, kuna regioonis on madal rannik ja pidev päikesepaiste. Madal rannik põhjustas ka probleeme – kokku on TCI lähedal hukkunud üle 1000 soola kogunud laeva.[3]

1706 vallutasid prantslased ja hispaanlased Turksi ja Caicose saared ja bermudalased aeti saarestikust välja. Brittide toetusel said Bermuda soolakogujad saared tagasi küll juba nelja aasta pärast. 18. sajandi vältel oli saarestik tugipunktiks piraatidele regioonis, kuni 1765 Prantsusmaa saared vallutas ja britid saartele kindlustusi ehitasid. Pärast Ameerika iseseisvussõda pagesid mitmed lojalistid Ameerika Ühendriikidest muuhulgas ka Turksi ja Caicose saartele ja tegid katseid ka sellel asumaal orjatöö põhjal puuvilla kasvatama hakata.[1][3][2]

1799. liitis Suurbritannia ametlikult saared oma koloniaalimpeeriumiga. Tollal kuulusid Turksi ja Caicose saared koloniaalse Bahama territooriumi koosseisu. Lühikest aega hiljem 1807 keelustati saartel orjandus.[1] 1848. aastal eraldati Turks ja Caicos Bahama saartest ning saarestik oli esmakordselt omaette koloonia. 1873. aastal liideti saared Jamaica kolooniaga,[1] kuid juba 1874. said saared tõsiselt kannatada orkaani tõttu.[3]

Pärast Jamaica iseseisvumist 1962. aastal ning Turksist ja Caicosest sai ametlikult Briti asumaa, mida territoorium on tänapäevalgi. 1973. aastani, kui Bahama iseseisvus, hallati küll saari Nassaust. Pärast seda on meretagune ala end ise hallanud. Esialgu leppisid saare võimud brittidega kokku, et 1982. aastaks Turks ja Caicos iseseisvub, aga 1980. aastal valiti võimule iseseisvuse vastane partei, mis iseseisvumisplaani külmutas.[6] 1980. aastatest on territoorium keskendunud turismi arendamisele ja muutunud populaarseks sihtkohaks. Samuti on alates 1970. aastatest mitu korda arutatud liitumist Kanadaga, kellega meretagusel alal on lähedased suhted.[7]

Mitu korda on kohalik valitsus brittide poolt tagandatud korruptsioonisüüdistuste tõttu. Ühe korra tagandasid britid valitsuse 1986. aastal, kui mitu valitsuse liiget jäi vahele Ladina-Ameerikast narkootikumide salakaubaveo toetamises.[5] Viimati eemaldati meretaguse ala autonoomia 2009–2012, et uurida saarel levinud korruptsiooni, kuna ametlik uurimine oli tuvastanud, et peaminister Michael Misick on pistist korduvalt võtnud.[1][5]

MajandusRedigeeri

Turksi ja Caicose majandus toetub suures osas turismile. Juba 1980. aastatel tuli üle 10% regiooni SKT turismist. Enamik turistidest tuleb Ameerika Ühendriikidest. Turistide elu on tehtud mugavaks: saartel on ligi 400 km liivaranda, ilm on püsivalt ilus[7] ning on käibel USA dollar.

Kui sool välja arvata, puuduvad meretagusel alal väärtuslikud maavarad. Soola kaevandati 1960. aastateni, pärast seda muutus see soolakriisi tõttu kahjumlikuks ja lõpetati. Tööpuudus on põhjustanud regioonis probleeme, mistõttu on kohalikud üritanud endale paremat sissetulekut tekitada nii korruptsiooniga kui ka uimastite müügiga. Meretagune ala on saanud toetust ka Suurbritanniast.[7]

GeograafiaRedigeeri

 
Turksi ja Caicose saared

Turks ja Caicos koosneb kahest suurest saarerühmast: Turksi saared idas, mille juurde kuuluvad Grand Turki ja Salt Cay saared, ning Caicose saarestik läänes, mille koosseisu kuuluvad Providenciales, Põhja-Caicos, Kesk-Caicos, Ida-Caicos, Lõuna-Caicos ja Lääne-Caicos. Saarerühmi lahutab umbes 35 km laiune Turki Saarte väin.[2] Hoolimata sellest, et asumaa koosneb umbes 300 väikesaarest, on enamus neist asustamata ning ka nimi on pandud vaid umbes sajakonnale saarele.[2] Geograafiliselt moodustab Turks ja Caicos Bahama saarte jätku.[8]

Nagu saartele omane, on Turks ja Caicos suhteliselt madalad. Kõrgeim punkt on 48 m merepinnast, mida väidavad enda kõrgeimaks punktiks nii Blue Hill Providencialese saarel ja Flamingo Hill Ida-Caicosel.[6] Suurim saar on umbes 144 km2 suurune Kesk-Caicos, sellele järgnevad 116 km2 suurune Põhja-Caicos ja umbes 91 km2 suurune Ida-Caicos. Pealinn asub 17 km2 suurusel Grand Turki saarel, kus elab umbes 5000 inimest.[8][6]

LoodusRedigeeri

Turks ja Caicose saartel valitseb suhteliselt kuiv päikeseline mereline troopiline kliima. Grand Turki saarel on tavaline temperatuur aasta läbi 24–32 °C vahel.[2] Samuti esineb vihma asumaal harva, aastas kokku sajab sel saarel umbes 600 mm. Päikeselisi päevi aastas on kokku kuni 340.[8] Saared jäävad ka orkaanide tekkimisväljale ning aeg-ajalt põhjustavad orkaanid saartel kahju. Viimane suurem kahju tõusis orkaan Maria tegevuse järel 2017. aastal.[6]

Kuiva ilmaga on kohanenud ka kohalik loodus. Saartel leiab peamiselt kuivale hästi vastu pidavat troopilist metsa saare keskel ning mere ääres mangroovidest moodustunud soometsad.[2] Turks ja Caicose saartel elutseb mägiiguaan (Cyclura carinata), keda väljaspool saari ei elutse. Saarte lähistel võib kohata oma rännuteel olevaid küürvaalu. Saatel elab kokku umbes 170 linnuliiki, sealhulgas elavad asumaal pelikanid, flamingod, kalakotkad, haigrud, fregattlinnud, kuuba varesed.[8]

RahvastikRedigeeri

Turksi ja Caicose rahvastik on viimase sajandi jooksul stabiilselt kasvamas olnud. Kui 20. sajandi alguses toimus asumaalt tööpuuduse tõttu peamiselt väljaränne, siis eelmise sajandi teisel poolel suutis asumaa rahvastikutrendid ümber pöörata. 1980. aasta rahvaloenduse järgi elas saartel ligikaudu 8000 inimest, aga 1987. aastaks oli saartel juba üle 14 000 elaniku. Kiiret kasvu toetas migratsioon Dominikaani Vabariigist ning Haitist.[7] Kiire kasv on jätkunud ka tänapäeval: 2012. aastal elas saartel 31 458 inimest[9] 2020. aastal hinnati elanike arvuks juba 44 543 inimest ning 2021. aasta lõpuks oli elanike see juba 57 196. Umbes pool rahvastikust elab Providencialese saarel, rahvaarvu poolest suuruselt teine on Grand Turki saar, mis on kõige tihedamalt asustatud saar ning kus asub ka asumaa pealinn Cockburn Town.[2][6]

Regiooni ametlik keel on inglise keel. Enamik asumaa elanikest (ligi 90%) on etniliselt mustanahalised, samuti on valdav enamus elanikest protestandid.[6]

Territooriumi haldussüsteemRedigeeri

Turksi ja Caicose saared on ametlikult Briti meretagune ala. Seega on territooriumi riigipeaks Ühendkuningriigi monarh. Kohalikul tasemel esindab territooriumil riigipead kuberner, keda toetab Suurbritannia Välisministeerium.[1] 2012. aastal vastu võetud põhiseaduse järgi kuulub territooriumil seadusandlik võim parlamendile. Parlamenti nimetatakse Assamblee Kojaks ning see on 19-kohaline, millest 15 kohta on valitavad.[1][2] 2002. aastast peale loetakse Turksi ja Caicose kodanike ka Ühendkuningriigi kodanikeks ning neil võimaldati saada Briti kodakondsus.[5]

Turksi ja Caicose riigipea on Elisabeth II ja kohalik kuberner Nigel Dakin. Valitsuse eesotsas on Washington Misick.[6] Kohalikus poliitikas on tegevad kaks parteid: Progressiivne Rahvapartei (Progressive National Party) ja Rahva Demokraatlik Liikumine (People’s Democratic Movement).[5]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 "Turks and Caicos". Globalshift. Vaadatud 26.01.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 "History and Overview of the Turks and Caicos". Visit Turks & Caicos Islands. Vaadatud 27.01.2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "History & Culture". Turks & Caicos Islands. Vaadatud 26.01.2022.
  4. Gemma Handy (07.08.2016). "Following Columbus: The team trying to rewrite the explorer's route". BBC.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 "Turks and Caicos islands". Britannica. Vaadatud 02.02.2022.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 "Turks and Caicos Islands". CIA World Factbook. Vaadatud 02.02.2022.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 H. Kivi (28.04.1987). "Kariibi mere saared soovivad ühineda Kanadaga". Vaba Eestlane. {{netiviide}}: puuduv või tühi |url= (juhend)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 "Turksi ja Caicose saarte asumaa (.tc)". GO Travel. Vaadatud 02.02.2022.
  9. Rahvaloenduse esialgsed tulemused. GeoHive. Vaadatud 1.04.2015.

VälislingidRedigeeri