Vikipeedia

Turks ja Caicos

Turks ja Caicos on saarerühm Kariibi meres. See moodustab Suurbritannia meretaguse ala. Piirkond koosneb kahest saarestikust, mis on eraldatud Turksi väinaga. Regiooni kuulub kaheksa suuremat ja 299 väiksemat saart, millest üheksa on asustatud.[2][3] Saarerühma keskuseks on kujunenud Grand Turki saar. Piirkonna nimel on kaks tähendust: Turks viitab kohapeal kasvavale melokaktusele, mille ülemine osa meenutab Osmanite riigis kantud peakatet fessi, ning Caicos tainokeelsele väljendile caya hicom, mis tähendab saarestikku.[4]

Turksi ja Caicose saared
inglise Turks and Caicos Islands
Pindala: 417 km²
Elanikke: 44 542 (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 106,8 in/km²
Keskus: Cockburn Town
Turks and Caicos Islands in its region.svg
Turksi ja Caicose saared

Turks ja Caicos koosneb kahest suurest saarerühmast: Turksi saared idas, mille juurde kuuluvad Grand Turki ja Salt Cay saared, ning Caicose saarestik läänes, mille koosseisu kuuluvad Providenciales, Põhja-Caicos, Kesk-Caicos, Ida-Caicos, Lõuna-Caicos ja Lääne-Caicos. Saarerühmi lahutab umbes 35 km laiune Turki saarte väin.[3] Hoolimata sellest, et asumaa koosneb umbes 300 väikesaarest, on enamus neist asustamata ja nimi on pandud ainult umbes sadakonnale saarele.[3] Geograafiliselt moodustab Turks ja Caicos Bahama saarte jätku.[5]

Turks ja Caicos on suhteliselt madalad saared. Kõrgeim punkt on 48 m merepinnast, mida väidavad enda kõrgeimaks punktiks nii Blue Hill Providencialese saarel kui ka Flamingo Hill Ida-Caicosel.[6] Suurim saar on umbes 144 km² suurune Kesk-Caicos, sellele järgnevad 116 km² suurune Põhja-Caicos ja umbes 91 km² suurune Ida-Caicos. Pealinn asub 17 km² suurusel Grand Turki saarel, kus elab umbes 5000 inimest.[5][6]

LoodusRedigeeri

Turksi ja Caicose saartel valitseb suhteliselt kuiv ja päikeseline ning troopiline ookeaniline kliima. Grand Turki saarel on tavaline temperatuur aasta läbi 24–32 °C vahel.[3] Vihma sajab harva, umbes 600 mm aastas. Päikeselisi päevi aastas on kuni 340.[5] Saared jäävad orkaanide tekkimisväljale. Viimase suurema kahju põhjustas orkaan Maria 2017. aastal.[6]

Kuiva ilmaga on kohanenud ka kohalik loodus. Saartel kasvab peamiselt kuivale hästi vastupidav troopiline mets saare keskel ja mere ääres mangroovidest moodustunud soomets.[3] Turksi ja Caicose saartel elutseb mägiiguaan (Cyclura carinata), väljaspool saari ta ei levi. Piirkonna lähistel võib kohata oma rännuteel olevaid küürvaalu. Saartel elab kokku umbes 170 linnuliiki, sealhulgas pelikanid, flamingod, kalakotkad, haigrud, fregattlinnud ja Kuuba varesed.[5]

RahvastikRedigeeri

Turksi ja Caicose rahvastik on viimase sajandi jooksul stabiilselt kasvanud. Kui 20. sajandi alguses rännati asumaalt tööpuuduse tõttu välja, siis sajandi teisel poolel see muutus. 1980. aasta rahvaloenduse järgi elas saartel ligikaudu 8000 inimest, aga 1987. aastaks oli saartel juba üle 14 000 elaniku. Kiiret kasvu toetas sisseränne Dominikaani Vabariigist ja Haitist.[7] Kiire kasv on jätkunud ka tänapäeval, 2012. aastal elas saartel 31 458 inimest.[8] 2020. aastal hinnati elanike arvuks juba 44 543 inimest ja 2021. aasta lõpuks oli elanikke 57 196. Umbes pool rahvastikust elab Providencialese saarel, rahvaarvu järgi suuruselt teine on Grand Turki saar, mis on kõige tihedamalt asustatud saar, kus asub ka Turksi ja Caicose pealinn Cockburn Town.[3][6]

Regiooni ametlik keel on inglise keel. Enamik asumaa elanikest (ligi 90%) on etniliselt mustanahalised, samuti on enamus protestandid.[6]

Territooriumi haldussüsteemRedigeeri

Turksi ja Caicose saared on ametlikult Briti meretagune ala, riigipea on Suurbritannia monarh. Kohalikul tasemel esindab territooriumil riigipead kuberner, keda toetab Suurbritannia välisministeerium.[2] 2012. aastal vastu võetud põhiseaduse järgi kuulub asumaa seadusandlik võim parlamendile. Parlamenti nimetatakse Assamblee Kojaks ning see on 19-kohaline, millest 15 kohta on valitavad.[2][3] Alates 2002. aastast loetakse Turksi ja Caicose kodanikke samuti Suurbritannia kodanikeks ning nad saavad Briti kodakondsuse.[9]

Turksi ja Caicose riigipea on Charles III ja kohalik kuberner Nigel Dakin. Valitsuse eesotsas on Washington Misick.[6] Kohalikus poliitikas tegutsevad Progressiivne Rahvapartei (Progressive National Party) ja Rahva Demokraatlik Liikumine (People’s Democratic Movement).[9]

MajandusRedigeeri

Turksi ja Caicose majandus toetub peamiselt turismile. Juba 1980. aastatel tuli üle 10% regiooni sisemajanduse kogutoodangust turismist. Enamik turiste on pärit Ameerika Ühendriikidest. Turistide elu on tehtud mugavaks, saartel on ligi 400 km liivaranda ja ilm on püsivalt ilus[7] ning käibel on USA dollar.

Kui sool välja arvata, puuduvad Turksil ja Caicosel väärtuslikud maavarad. Soola kaevandati 1960. aastateni, pärast seda muutus see soolakriisi tõttu kahjumlikuks ja lõpetati. Tööpuudus on põhjustanud regioonis probleeme, mistõttu on kohalikud üritanud endale paremat sissetulekut luua nii korruptsiooni kui ka uimastite müügiga. Saarestik on saanud toetust ka Suurbritannialt.[7]

AjaluguRedigeeri

Turksi ja Caicose põlisasukad olid taino keelt rääkivad aravakid, kes rändasid sinna 6. sajandil Hispaniola saarelt. Tainod (tuntud ka kui lucayad) olid meresõitjad, kes kaevandasid soola, püüdsid kala ja harisid põldu. Merel sõideti kanuudega, püüti kalu ja koorikloomi, põldudel kasvatati umbes 50 liiki kultuurtaimi. Peamiselt elasid tainod Kesk-Caicose ja Grand Turki saartel.[4]

Turksi ja Caicose saared on üks varasemaid avastusi Ameerikas. Kohaliku elaniku Josiah Marveli teooria järgi maabus Christoph Kolumbus esimesena mitte Bahamale kuuluval San Salvadori saarel, vaid Grand Turki saarel.[10] Teise arusaama järgi peetakse Turksi ja Caicose saarte avastajaks Hispaania konkistadoori Juan Ponce de Leóni.[3] 1512. aastal maabusid saarel hispaanlased, misjärel surid kohalikud ühe generatsiooni jooksul välja. Allikate puudumise tõttu ei ole täpselt teada, mis tainode väljasuremise põhjustas, aga tõenäoliselt oli oma osa selles eurooplaste sisse toodud haigustel, mis saarel levima hakkasid. Pärast taino kultuuri hävimist jäid saared hõredasti asustatuks kuni 1680. aastateni.[2][9]

Inimtühjad saared pakkusid huvi vähestele riikidele. Saari nõudsid endale nii Hispaania, Prantsusmaa kui ka Inglismaa, aga aktiivset võitlust ei peetud.[3] Saared said rohkem tähelepanu alates 1678. aastast, kui seal asusid soola koguma bermudalased. Saarestiku geograafiline asend tegi soola mereveest kuivatamise lihtsaks, sest piirkonnas on madal rannik ja pidev päikesepaiste. Madala ranniku tõttu on Turksi ja Caicose saarte lähedal hukkunud üle tuhande soolalaeva.[4]

1706. aastal vallutasid prantslased ja hispaanlased Turksi ja Caicose saared ning bermudalased aeti saarestikust välja. Brittide toetusel said Bermuda soolakogujad saared tagasi küll juba nelja aasta pärast. 18. sajandi vältel oli saarestik tugipunkt piraatidele, kuni 1765. aastal Prantsusmaa saared vallutas ja britid Inglise-Prantsuse sõja ajal (1778–1783) saartele kindlustusi ehitasid. Pärast Ameerika iseseisvussõda pagesid mitmed lojalistid Ameerika Ühendriikidest muuhulgas ka Turksi ja Caicose saartele ning hakkasid sellel asumaal orjatöö abil puuvilla kasvatama.[2][4][3]

1799. aastal liitis Suurbritannia ametlikult saared oma koloniaalimpeeriumiga. Tollal kuulusid Turksi ja Caicose saared koloniaalse Bahama territooriumi koosseisu. 1807. aastal keelustati saartel orjandus.[2] 1848. aastal eraldati Turks ja Caicos Bahama saartest ning saarestikust sai esimest korda omaette koloonia. 1873. aastal liideti saared Jamaica kolooniaga.[2] Aasta hiljem said saared kannatada orkaani tõttu.[4]

Pärast Jamaica iseseisvumist 1962. aastal sai Turksist ja Caicosest ametlikult Briti asumaa ning on seda ka praegu. 1973. aastani, mil Bahama iseseisvus, valitseti saari Nassaust. Pärast seda on Turks ja Caicos end ise hallanud. Esialgu leppis kohalik valitsus brittidega kokku, et 1982. aastal Turks ja Caicos iseseisvub, aga 1980. aastal valiti võimule iseseisvuse vastane partei ning iseseisvumisplaan pandi ootele.[6] Samuti on alates 1970. aastatest mitmel korral lähedaste suhete tõttu arutatud liitumist Kanadaga.[7] 1980. aastatest on Turks ja Caicos keskendunud turismi arendamisele ja muutunud populaarseks sihtkohaks.

Britid on kohaliku valitsuse tagandanud mitmel korral korruptsioonisüüdistuste tõttu. 1986. aastal jäid mitu valitsuse liiget vahele Ladina-Ameerikast narkootikumide salakaubaveo toetamises.[9] Viimati eemaldati Turksi ja Caicose autonoomia 2009.–2012. aastal, sest ametliku uurimisega tuvastati, et peaminister Michael Misick on korduvalt pistist võtnud.[2][9]

ViitedRedigeeri

  1. ↑ https://www.gov.tc/stats/, vaadatud 27.06.2021.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Turks and Caicos". Globalshift. Vaadatud 26.01.2022.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 "History and Overview of the Turks and Caicos". Visit Turks & Caicos Islands. Vaadatud 27.01.2022.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "History & Culture". Turks & Caicos Islands. Vaadatud 26.01.2022.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "Turksi ja Caicose saarte asumaa (.tc)". GO Travel. Vaadatud 02.02.2022.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 "Turks and Caicos Islands". CIA World Factbook. Vaadatud 02.02.2022.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 H. Kivi (28.04.1987). "Kariibi mere saared soovivad ühineda Kanadaga". Vaba Eestlane.
  8. ↑ Rahvaloenduse esialgsed tulemused. GeoHive. Vaadatud 01.04.2015.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "Turks and Caicos islands". Britannica. Vaadatud 02.02.2022.
  10. ↑ Gemma Handy (07.08.2016). "Following Columbus: The team trying to rewrite the explorer's route". BBC.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Turks_ja_Caicos&oldid=6254534"