Tarupuu
Tarupuu oli metsas kasvav puu, millesse oli raiutud mesilasperele sobiv õõnsus.[1]
Metsmesindus hõlmas põhiliselt Ida-Euroopat, osaliselt ka Kesk-Euroopat, selle leviala põhjapiiril asus Eesti.
Eestis valiti tarupuuks tavaliselt mänd, mida nimetati tarupedajas, harvemini kuusk, tamm vm puu, millesse raiuti 3–6 meetri kõrgusele maast 1 või 2 umbes 1 m kõrgust pesaruumi. Suuauk jäeti lõunakaarde ning kaeti 2–3 suulauaga, milles olid lennuavad. Karude tõrjeks löödi suuaugu ümber raudkonkse või riputati selle ette puust tõlv.
Kaugel metsas asunud tarupuud tähistati omaniku peremärgiga. Liivi-, Eesti- ja Saaremaal keelati 1783. aastal metsainstruktsiooniga tarupuude õõnestamine, kuid veel 19. sajandi II poolel leidus neid arvukalt peamiselt Kagu-Eestis. Viimased, põhiliselt juba kasutamata tarupuud hävisid 20. sajandi algul.[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 303