Ava peamenüü

Metsmesindus ehk metsamesindus on mee korjamine puuõõnsustes pesitsevatelt mesilastelt.

Ajalooliselt kujutab metsmesindus endast üleminekuvormi meejahilt tarumesindusele.

Metsmesinduse puhul kasutatakse kasvavaid puid, mille puuõõnsus on suuremaks uuristatud või tehislik. Puud võivad olla talude ligidal ning sülemeid võidakse neisse ka inimese poolt paigutada. Selliseid puid on kutsutud mesipuudeks või tarupuudeks. Tavaliselt märgistas iga talu oma tarupuu peremärgiga.

Eestis hakkas metsmesindus aeglaselt asenduma kodumesindusega 16. sajandil[1], kadudes kasutuselt valdavalt 19. sajandil. Väga üksikuis kohtades jätkus see ka 20. sajandil. Eesti metsmesinduse ajaloo uurija Ferdinand Linnus leidis kasutusel olevaid tarupuid (tarupettäid) 1920. aastail Lõuna-Eestis. Üksikuid kasutusel olnud tarumände on leidunud Kaika ja Ähijärve külades veel 20. sajandi teisel poolel.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Eesti etnograafia Eesti Entsüklopeedia, 2. köide. Tartu, Loodus, 1933.

KirjandusRedigeeri