Eesti taru on lamavtaru Eesti variant[1].

Omadused ja kujunemine muuda

Tartu taru muuda

Eesti taru oli algselt kolmest küljest soojustatud. Sinna mahtus 12 pesaraami. Veel oli sellel tarul raamide ja katuse vahelkõrge krae, mille tõttu – oli arvestatud, et sinna peale pannakse 12-raamiline täismagasini korpus – meenutas see korpustaru. Katus oli viilkatus (vesi jookseb maha mõlemat külge mööda). Seda taru nimetati Tartu taruks.

Raami mõõdud muuda

Taru raami sisemõõdud olid 400×250 mm, sellist taru kasutati põhiliselt aastatel 1907–1928. Siis töötati välja eesti taru, mida kasutatakse siiani. Aluseks võeti raamimõõt, mida kasutati Tartu tarus.

Erinevused seinte soojustuses ja raamide arvus muuda

Muudeti ka taru seinu. Tartu tarul oli kolm soojustatud seina, kuid eesti tarul jäeti alles kaks soojustatud seina (esi- ja tagasein). Tänu ühe soojustatud otsaseina kaotamisele mahub tarusse nüüd 16 pesaraami. Katusena võeti kasutusele lampkatuseks, seda oli lihtsam ehitada. Ka muudeti raamide peal olevat kraed. Tänu sellele on taruga lihtsam töötada. Kuna krae on madalam, tehti poole raami suurused magasiniraamid. Sellist kraed nimetatakse pooleraamiliseks magasiniks. Edaspidi tehti 16-raamilisest laiem variant, kuhu mahub 22 raami. Sellega sai tarust lamavtaru.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Mesindusest Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistuse lehel". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. mai 2015. Vaadatud 30. mail 2015.