Tšeslav Luštšik
Tšeslav Luštšik (15. veebruar 1928 Leningrad – 8. august 2020) oli Eesti füüsik, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1964).
Elulugu muuda
Luštšik sündis 1928. aastal Peterburis, kuhu tema vanavanemate perekond oli Poolast asunud pärast seda, kui tema vanavanaisa tsaarivastases võitluses osalemise eest 1864. aastal Siberisse saadeti.[1] Perekond jäi ilma ka aadliseisusest. Samas tegi tema vanaisa karjääri Venemaa tollisüsteemis ja talle anti Peterburi aukodaniku tiitel.[2]
Enne teist maailmasõda represseeriti osa tema suguvõsa ja maailmasõja ajal jäi ta Leningradi blokaadi. Blokaadi ajal jättis elu ka tema ema. Tšeslav Luštšik asus vabatahtlikuna tööle avarii-taastamispolgus, kus töötas ka tema isa, ning pärast esimest blokaadiaastat evakueeriti ta Põhja-Kasahstani, kus jätkas õpinguid.[2]
1946. aastal lõpetas ta kuldmedaliga keskkooli ja asus õppima Leningradi Riiklikku Ülikooli. Neljandal kursusel alustas ta õhukeste kilede ja ioonsete monokristallide uuringuid akadeemik Aleksander Terenini koolkonda kuuluva Feodor Klementi laboratooriumis. Tšeslav Luštšik lõpetas 1951 cum laude füüsikateaduskonna, läbis sama ülikooli juures aspirantuuri ja kaitses 1954 füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi. 1964. aastal anti talle Leningradi Riikliku Optika Instituudi juures füüsika-matemaatikadoktori kraad[1] ning 1968 eksperimentaal- ja tahkisefüüsika erialal professorikutse.
1954. aastal asus Tšeslav Luštšik oma teadusliku juhendaja, tollase Tartu Ülikooli rektori Feodor Klementi kutsel vanemteadurina tööle Eesti NSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudis.[1] Tema teadustegevus jätkus samas instituudis labori (sektori) juhataja (1960–1993), osakonnajuhataja (1974–1990), juhtivteaduri (1994–2004) ja vanemteaduri (2005–2012) ametikohtadel, osaledes alates 2005. aastast ioonkristallide füüsika labori uurimisprojektides erakorralise vanemteadurina.
1964. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks tahke keha füüsika alal, 1989. aastal sai akadeemikuks. Ta kuulus akadeemias astronoomia ja füüsika osakonda.
Teadustöö muuda
Tšeslav Luštšik oli eelkõige eksperimentaalfüüsik. Peamisteks uurimisvaldkondadeks olid tahkisefüüsika, laia keelutsooniga materjalide optika ja spektroskoopia ning dielektrikute ja kõrgtemperatuursete ülijuhtide kiiritusfüüsika. Tahkete ainete alal koos õpilastega saavutatud teadustulemustest tõstis ta esile neid, milles uuritakse kristallide kiiritamisel neis pöördumatuid kahjustusi põhjustavaid elementaarprotsesse. Ta töötas välja ja arendas termoaktivatsioon- ja vaakumultraviolettspektroskoopia meetodeid, avastas ja uuris põhjalikult footonkordistamise ning elektronergastuste struktuuridefektide paarideks lagunemise nähtusi, leides neile ka praktilisi rakendusi. Tšeslav Luštšik on rajanud rahvusvahelise tunnustuse pälvinud isolaatorkristallide füüsika Tartu koolkonna ning mõjutanud sama valdkonna uurimisüksuste kujunemist Lätis, Kasahstanis, Venemaal ja Kõrgõzstanis. Jooksvate projektide põhilised uurimisteemad on kiiritusnähtused laia keelutsooniga funktsionaalmaterjalides ning defektitekke mittelöökmehhanismid metallioksiidides ja -fluoriidides.
Tšeslav Luštšik on rohkem kui 400 teaduspublikatsiooni autor või kaasautor, temalt on ilmunud 3 monograafiat ja 3 ulatuslikku peatükki kollektiivsetes kogumikes. Ta luges füüsikaüliõpilastele loengukursusi luminestsentsist ja ioonkristallide füüsikast. 1957. aastast kaitsti tema juhendamisel 50 füüsika-matemaatika ja keemiakandidaadi väitekirja. Ligi 60 teaduskandidaati või filosoofiadoktorit on Füüsika Instituudis ja Tartu Ülikoolis koolitatud juba tema õpilaste poolt. Paljud tema õpilased on valitud Eesti, Läti ja Venemaa teaduste akadeemiate liikmeteks.[3]
Teadusorganisatsiooniline tegevus muuda
Ta oli NSV Liidu TA tahkiste kiiritusfüüsika teadusnõukogu sektsiooni esimees (1970–1991), NSV Liidu TA teadusnõukogu "Luminestsents ja tema kasutused rahvamajanduses" aseesimees (1986–1991), liige (1960–1973) ja sektsiooni esimees (1973–1991), Füüsika Instituudi Toimetiste toimetuskolleegiumi liige ja esimees (1973–1990).
Tunnustus muuda
- 1959 Nõukogude Eesti preemia (kollektiivi liikmena)
- 1968 medal Töövapruse eest
- 1988 Eesti NSV teeneline teadlane
- 1988 Eesti Teaduste Akadeemia medal
- 1988 Rahvaste Sõpruse Orden
- 2004 Eesti Vabariigi teaduspreemiaga pikaajalise ja tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (elutööpreemia)
- 2006 Valgetähe III klassi teenetemärk
- 2008 Tartu Ülikooli suur medal[4]
- 2013 Tartu Ülikooli aumärk[5]
- 2016 Venemaa Roždestvenski nimelise optikaühingu E. F. Grossi medal[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond II : 1938-1998. Tallinn, 1998, lk 80-81
- ↑ 2,0 2,1 Margus Maidla. Akadeemik Tšeslav Luštšik ja eesti tahkisefüüsika. – Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 39–46
- ↑ 3,0 3,1 "In memoriam Tšeslav Luštšik". Sirp. 14. august 2020. Vaadatud 01.04.2022.
- ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Vaadatud 3.12.2022.
- ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 8.12.2022.
Kirjandus muuda
- Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond II : 1938–1998. Tallinn, 1998, lk 80–81
- Margus Maidla. Teaduste akadeemia – Eesti kollektiivne aju : 75 aastat – 75 akadeemikut. Tallinn: Incorp Holding OÜ, 2014, lk 39–46. ISBN 9789949336623
Välislingid muuda
- Tšeslav Luštšik Eesti Teadusinfosüsteemis
- Tšeslav Luštšik Teaduste Akadeemia kodulehel
- In memoriam Tšeslav Luštšik Sirp, 14.08.2020
