Stjepan Mesić (tuntud kui Stipe Mesić; sündinud 24. detsembril 1934 Orahovicas) on Horvaatia poliitik, 18. veebruarist 2000 kuni 18. veebruarini 2010 oli ta Horvaatia president.

Stjepan Mesić (2010)
Stjepan Mesić (2006)

Stjepan Mesić sündis Jugoslaavia Kuningriigis Josip ja Magdalena (Mandica) Mesići pojana. Ema suri 1936 ebaõnnestunud abordi tagajärjel. Seejärel saadeti Stipe vanem õde Marija Prantsusmaale onu juurde, aga Stipe eest hoolitses vanaema Marija seni, kuni isa 1938 uuesti abiellus. Tema kasuema oli serblane Mileva Jović. Sellest abielust sündis Stipele poolvend Slavko ja poolõde Jelica.

Teise maailmasõja alguses 1941 ühines isa partisanidega ja jäi partisaniks sõja lõpuni. Ülejäänud pere põgenes sõja lõpuks Ungarisse. Pärast sõda oli isa Našice linnanõukogu esimees (Našice on Orahovicast vähem kui 20 km kaugusel Osijeki maakonnas) ning kolis siis Osijeki, kus Stipe lõpetas algkooli ja 2 esimest aastat 8-klassilisest gümnaasiumist. 1949 suunati isa tagasi Orahovicasse. Stipe jätkas õpinguid naabermaakonna keskuses Požegas. 1955 lõpetas ta sealse gümnaasiumi ja astus samal aastal Jugoslaavia Kommunistide Liitu. Selsamal aastal suri isa Josip Mesić vähki.

1961 lõpetas Mesić Zagrebi ülikooli õigusteaduskonna.

Mesić oli praktikal Orahovica ringkonnakohtus ja asus tööle Našices advokaadibüroos. Ta läbis kohustusliku ajateenistuse ja sai reservohvitseriks. Seejärel määrati ta ringkonnakohtunikuks, kus ta sattus kiiresti konflikti kohalike poliitikutega, keda ta süüdistas avalikult ametisõidukite kasutamises isiklikul otstarbel. Ei jäänud palju puudu, et ta oleks parteist välja heidetud, ja ta oli sunnitud tööst kohtus loobuma. Ta asus Zagrebis tööle ettevõtte "Univerzal" direktorina. 1967 sai ta Orahovica linnapeaks ja Horvaatia parlamendi liikmeks.

Aastal 1967 avaldas rühm horvaadi kultuuritegelasi deklaratsiooni horvaadi keele kohta. Mesić mõistis selle avalikult hukka diversiooniaktina Jugoslaavia aluste pihta ja kutsus üles nende autorite suhtes seaduslikke sanktsioone rakendama.

1970. aastatel toetas Mesić natsionalistlikku Horvaatia kevade liikumist, mis kutsus üles Horvaatia võrdsusele Jugoslaavia Föderatsioonis nii majanduslikus, poliitilises kui kultuurilises mõttes. Valitsus nimetas seda vaenuliku propaganda aktiks ja vahistas Mesići. Kohtuprotsess kestis 3 päeva ja üle kuulati 55 tunnistajat, kellest ainult 5 olid tema vastu. Mesić mõisteti 20 aastaks vangi. Ta kaebas kohtuotsuse edasi ja protsess kordus, kuid 1975 mõisteti ta 1 aastaks vangi ja ta kandis selle karistuse ära.

Aastal 1990 naasis Mesić poliitikasse. Sel aastal korraldati esimesed mitmeparteilised valimised Jugoslaavias pärast Teist maailmasõda. Ta osales Horvaatia Demokraatliku Liidu kandidaadina, valiti selle peasekretäriks ja pärast Horvaatia peaministriks, kellena töötas 1990. aasta maist augustini. Ta astus sellelt kohalt tagasi, et võtta vastu Jugoslaavia liidupresidendi ametikoht. Pärast Horvaatia iseseisvumist astus ta sellelt kohalt tagasi.

1992 valiti ta uuesti Horvaatia parlamenti ja sai selle eesistujaks.

1994 lahkus ta Horvaatia Demokraatikust Liidust ja asutas uue erakonna Horvaatia Sõltumatud Demokraadid. 1997 ühines see erakond Horvaatia Rahvaparteiga ja Mesić sai asepresidendiks.

Mõned kuud pärast eelmise presidendi Franjo Tuđmani (14. mai 1922 – 10. detsember 1999) surma, 7. veebruaril 2000 peetud valimistel valiti Mesić Horvaatia presidendiks. 17. jaanuaril 2005 toimunud presidendivalimistel valiti ta suure häälteenamusega (ta kogus 66 % kõigist häältest) riigipeaks ka teiseks ametiajaks.

Jugoslaavia SFV Presiidiumi esimehena toetas Mesić 1991. aastal Horvaatia lahkumist Jugoslaavia koosseisust ning hiljem avaldas aktiivset toetust ka Horvaatia ühinemisele euroatlantiliste struktuuridega. Tema 2005. aasta valimisprogrammis oli peamine rõhk pandud Horvaatia astumisele Euroopa Liitu.

Isiklikku muuda

Aastal 1961 abiellus ta ukraina-serbia päritolu Milka Dudundićiga (sündinud septembris 1939). Sellest abielust sündisid tütred Dunja ja Saša.


Eelnev
Franjo Tuđman
Horvaatia president
20002010
Järgnev
Ivo Josipović