Stabat Mater
|
See artikkel räägib keskaegsest luuletekstist; Arvo Pärdi teose kohta vaata Stabat Mater (Pärt); Luigi Boccherini teose kohta vaata Stabat Mater (Boccherini); Gioachino Rossini teose kohta vaata Stabat Mater (Rossini). |
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2010) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
"Stabat Mater" on keskaegne ladinakeelne luuletekst, milles kirjeldatakse Jumalaema Neitsi Maarja kannatusi oma poja Jeesus Kristuse ristilöömise ajal. Teksti autor ei ole täpselt teada, kuid autorsust on muuhulgas omistatud paavst Innocentius III-le (1216), Johannes Bonaventurale (1274) ning frantsiskaani mungale Jacopone da Todile (1306).
Stabat Materi teksti kasutatakse Maarja kannatuste mälestuspäeval 15. septembril ning suurel reedel nii loetud kui ka lauldud sekventsina.
Stabat Materi tekst liideti aastal 1521 Missale Romanumiga, ning seoti Trento kirikukogu otsuse alusel jumalateenistuse tekstidega. Aastal 1727 võeti see Brevieris katoliku liturgiasse ning kuulub sinna tänini.
Kuulsaim saksakeelne tõlge pärineb Heinrich Bonelt aastast 1847. Eesti keelde on Stabat Materi tõlkinud näiteks Toomas Siitan.
Originaaltekst, liturgiline tekst ja sõnasõnaline tõlge eesti keelde muuda
Stabat Materi tekstil on mitu versiooni. Siinsed on toodud uurijate Guido Maria Drevesi ja Clemens Blume põhjal. Vähem oluline ei ole ka katoliku kirikus tänapäeval kasutusel olev versioon, mis leidub Graduale Romanumi 1973/1979. aasta väljaandes. Võrreldes paljude varasemate liturgiliste versioonidega erineb see originaaltekstist suhteliselt vähe. Erinevused on toodud paksus kirjas. Kolmandas veerus leidub sõnasõnaline tõlge eesti keelde.
| Ladinakeelne originaaltekst aastatest 1200–1300 |
Tänapäeva liturgiline tekst Graduale Romanum 1973/79 |
Eestikeelne sõnasõnaline tõlge |
|---|---|---|
|
Stabat mater dolorosa |
Stabat mater dolorosa |
Stabat (seisab) Mater (ema) dolorosa (mures) |
Teksti analüüs muuda
Stabat Mater koosneb kümnest stroofist, millest igaüks on omakorda jaotatud kaheks kolmevärsiliseks osastroofiks. Seetõttu on Stabat Materit võimalik laulda kahe koori poolt, kusjuures teine koor kordab esimese koori meloodiat. Kõigi stroofide aluseks on riimiskeem AABCCB (Schweifreim).
Stabat Materi tekstile loodud heliteosed muuda
Stabat Materi teksti on kasutanud paljud heliloojad. Tihti ei ole käigus kogu tekst, vaid vastavalt heliteose rõhuasetustele on aktsendid erinevatel teemadel: troost, kannatus, kaebus. Vanim Stabat Materi tekstile loodud gregooriuse laulu meloodia pärineb Josquin Desprez'lt. 16. sajandil hakati kirjutama polüfoonilisi Stabat Matereid, kuulsaim neist Giovanni Pierluigi da Palestrina Stabat Mater kahele koorile.
Kuulsamaid Stabat Matereid läbi aegade (kronoloogiliselt):
- 1480 – Josquin Desprez, motett
- 1585 – Orlando di Lasso, meeskoorile
- u 1590 – Giovanni Pierluigi da Palestrina, kahele segakoorile
- 1680 – Marc-Antoine Charpentier
- 1707 – Emanuele d’Astorga, solistidele, koorile, orkestrile ja orelile
- 1715 – Domenico Scarlatti, 10-häälsele vokaalansamblile või koorile ja continuole
- 1723 – Alessandro Scarlatti, sopranile, aldile ja continuole
- u 1725 – Antonio Caldara, solistidele, koorile, keelpillidele ja kahele tromboonile
- u 1727 – Antonio Vivaldi, aldile, keelpillidele ja continuole
- 1727 – Agostino Steffani, solistidele, koorile, keelpillidele ja orelile
- 1736 – Giovanni Battista Pergolesi, sopranile, aldile, keelpillidele ja tšembalole
- 1750 – Tommaso Traetta Stabat mater
- 18. sajand – Giovanni Benedetto Platti
- 1767 – Joseph Haydn, solistidele, koorile ja orkestrile
- 1782 – Franz Ignaz Beck, sopranile, aldile, baritonile, koorile ja orkestrile
- 1781/1800 – Luigi Boccherini, Stabat Mater sopranile ja keelpillidele / aldile, tenorile ja keelpillidele
- 1799 – Carl Joseph Rodewald, kahele sopranile ja orkestrile
- 1815 – Franz Schubert solistidele, koorile ja orkestrile
- 1829 – Friedrich Theodor Fröhlich, saksakeelne Stabat mater
- 1832/1842 – Gioacchino Rossini, soolokvartetile, koorile ja orkestrile
- 1849 – Peter Cornelius, solistidele, koorile ja orkestrile
- 1862–1866 – Franz Liszt, solistidele, koorile ja orkestrile (osana oratooriumist Christus)
- 1875 – Louis Théodore Gouvy, solistidele, koorile ja orkestrile op. 65
- 1877 – Antonín Dvořák, soolokvartetile, koorile, orelile ja orkestrile op. 58
- Franz Wüllner, 8-häälsele segakoorile op. 45
- 1890 – Josef Rheinberger, koorile ja orelile
- 1898 – Giuseppe Verdi, osana teosest Quattro pezzi sacri) koorile ja orkestrile
- 1925/1926 – Karol Szymanowski, kolmele soolohäälele, koorile ja orkestrile op. 53
- 1927 – Johann Nepomuk David, 6-häälsele segakoorile (SSATBB) a cappella
- 1950/1951 – Francis Poulenc, sopranile, koorile ja orkestrile
- 1898/1962 – Zoltán Kodály, segakoorile
- 1962 – Krzysztof Penderecki, kolmele segakoorile (3 * SATB) a cappella
- 1963 – Vincent Persichetti, koorile ja orkestrile op. 92
- 1967 – Frank Martin, sopranile, viiulile ja orkestrile
- 1971 – Henryk Mikołaj Górecki, orkestrile soprani ja kooriga
- 1985 – Arvo Pärt, "Stabat Mater" sopranile, aldile ja keelpillitriole
- 1986 – Knut Nystedt, segakoorile ja soolotšellole
- 1990 – Vytautas Barkauskas, segakoorile
- 1992/2009 – Klaus Michael Miehling, sopranile ja keelpillisekstetile op. 39 (versioon sopranile ja orelile op. 39a, 2009)
- 1993 – Walter Steffens, 9-häälsele naiskoorile
- 1994 – Manfred Niehaus, kolmele sega- või samale häälele a cappella, solistidele või koorile
- (1997/1998 – Lutz-Werner Hesse, soprani- ja aldisolistile, segakoorile, altsaksofonile, löökpillidele ja orelile op. 28
- 1998 – Javier Busto, segakoorile
- 1998 – Jaakko Mäntyjärvi, segakoorile ja keelpillidele
- 2000 – Wolfgang Rihm, metsosopranile, aldile keelpillidele ja harfile
- 2000 – Salvador Brotons, solistidele, koorile ja orkestrile
- 2004 – Christophe Looten, neljale häälele a cappella op. 64
- 2005 – Bruno Coulais, kahele nais- ja kahele meeshäälele, koorile, viiulile, klaverile, kitarrile, keelpillikvartetile ja löökpillidele
- 2007 – Hristo Tsanoff
- 2008 – Karl Jenkins
Vaata ka muuda
Kirjandus muuda
- Guido Maria Dreves, Clemens Blume: Ein Jahrtausend lateinischer Hymnendichtung. Eine Blütenlese aus den Analektika Hymnika mit literarhistorischen Erläuterungen. O.R. Reisland; Leipzig, 1909; Teil I, S. 36–37, 355–377.
- Gottesdienst. Gebets- und Gesangbuch für das Erzbistum München und Freising. München, Verlag J. Pfeiffer, 1958.
- Graduale Triplex seu Graduale Romanum Pauli Pp.VI cura recognitum & rhythmicis signis a Solesmensibus Monachis ornatum neumis Laudunensibus (Cod. 239) et Sangallensibus (Codicum San Gallensis 359 et Einsidlensis 121) nunc auctum. Abbaye Saint Pierre de Solesmes (Frankreich) & Desclée, Paris-Tournai, 1979.
- Paul-Gerhard Nohl 1996: Lateinische Kirchenmusiktexte, Bärenreiter Kassel, ISBN 3-7618-1249-3
Välislingid muuda
 |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Stabat Mater |