Simon Vouet

Prantsusmaa maalikunstnik

Simon Vouet (9. jaanuar 159030. juuni 1649) oli prantsuse maalikunstnik, kes aitas tutvustada Itaaliast pärit barokkstiili Prantsusmaal. Barokse stiili võtted omandas ta Itaalias viibitud aja jooksul (1613–1627) ning tema varasem looming on caravaggiolike mõjutustega, nagu näiteks hämarad ruumid. 1627. aastal naasis Vouet Prantsusmaale, et jätkata karjääri kuningas Louis XIII õukonnamaalijana. Prantsusmaale rajas ta ka oma ateljee ning õpetas mitmeid tuntud maalijaid, sealhulgas ka Charles Le Bruni.[1]

Simon Vouet
Circle of Simon Vouet--Portrait of Simon Vouet--Koelliker Collection.jpg
Francois Tortebat, Circle of Simon Vouet
Sündinud 9. jaanuar 1590
Pariis, Prantsusmaa
Surnud 30. juuli 1649
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool barokk
Patroonid Louis XII, Cardinal Richelieu

KarjäärRedigeeri

Tema isa Laurent Vouet oli vähetuntud maalikunstnik. Tänu sellele oli Simon Vouet juba lapsest saati ümbritsetud kunstist. Kõigest 14-aastaselt saadeti ta Inglismaale ning 20-aastaselt suundus ta İstanbuli maalima suurvesiir Ahmeti.[2]

1613. aastal suundus Vouet Itaaliasse, kus ta viibis kuni 1627. aastani ja omandas värske kunstistiili baroki tehnikad. Tema suurimateks eeskujudeks olid Cassiano dal Pozzo (1588–1657), Francesco Barberini (1597–1679), Vinzento Giustiniani, Carraccid ja Michelangelo Caravaggio.[2]

Simon Vouet suutis 20 Roomas veedetud aasta jooksul saavutada nii suure kuulsuse, et ta valiti Püha Luuka akadeemia (Accademia di San Luca) presidendiks.[3] Tal oli Roomas oma ateljee, et täita rohkearvuliselt tellimusi. Vouet domineeris kujutava kunsti valdkonnas ligi 15 aastat. 1627. aastal pöördus ta Prantsuse kuninga Louis XIII palvel tagasi Prantsusmaale ning sai õukonna esimaalijaks. Ta tegi rohkearvuliselt õukonnaportreid (peamiselt pastell) ning kuninga soovil koomikseid ja gobelääne. Vouet' kuulsus rauges 1640. aastal, kui esile tõusis Poussin. Poussin sai uueks kuninga lemmikuks ning tema tõsiste klassitsistlike teoste kõrval peeti Vouet' loomingut madalaks ja distsiplineerimatuks.[2] Hoolimata kuulsuse raugemisest on Vouet' käe all koolitunud mitmed tähtsad prantsuse maalikunstnikud, näiteks Charles Le Brun (1619–1690), kellest sai hiljem kuninga esimaalija, ning Eustache Le Sueur (1616–1655), kes maalis suurel hulgal maalitsükleid, peamiselt kirikutele, ja ka portreesid.[3]

LoomingRedigeeri

Simon Vouet’ loomingu hulka kuuluvad peamiselt portreed, aga ka rohkelt altarimaale. Näiteks "Ümberlõikamine" (The circumcision) Püha Angelo kirikus Napolis ja "Neitsi sünd" (Birth of the virgin) Roomas San Francesco a Ripa kirikus. Tema teoste temaatika põhineb suurel hulgal religioossetel ja mütoloogilistel teemadel.[2] Vouet’ töid on kirjeldatud harmooniliste ja dünaamilistena. Vouet’l oli suurepärane dekoratiivne taiplikus see tähendab, et ta oskas täiustada pildi keskset figuuri, kõrvaliste, aga tähendusrikaste detailidega. Näiteks esineb ta tööde tagaplaanil suurepärase arhitektuuriga ehitisi.[4] Eriti hästi on äratuntavad tema naisfiguurid, mis paistavad silma oma külluslikkuse, maheduse ja õrnusega ning peente teravatipuliste ninadega. Üldiselt jätavad tema kujutatavad maalidel väga elava mulje.[2]

Vouet võttis kasutusele ka täiesti uudse värvipaleti – domineerisid julged toonid, näiteks sidrunikollane, kuldne ja soe oranž. Ta armastas ka drastilisi kontraste heleda ja tumeda vahel. Tema värvid jätsid mulje kreemjast tekstuurist ning ta pintslitöö oli kerge ja kiire.[2]

"Ennustaja"Redigeeri

 
"Ennustaja", 1617. Galleria Nazionale d'Arte Antica, Rooma

Simon Vouet’ "Ennustajat" (The Fortune Teller) peeti kaua ühe Firenzest pärit maali koopiaks, kuid maali restaureerimise käigus tuli ilmsiks maali tagaküljel olev ladinakeelne kiri „aegiptia. vulgo. zingara. fatvi. cerdonis. divinatrix. a. Simoe. Voet. ad. vivum. depicta. MCDXVII“, mis tõestab, et tegu on Vouet’ loominguga. Lisaks on teada, et maal kuulus Cassiano dal Pozzo kollektsiooni, kes ostis teose otse Vouet’lt 1617. aastal ning just tänu selle teose müügile dokumenteeriti Simon Vouet' Roomas esimest korda aktiivse kunstnikuna. 18. sajandi lõpus jõudis maal Torlonia kollektsiooni ja tänapäeval kuulub Ottova Rahvusgalerii kogusse.[5]

"Ennustaja" peegeldab noore Vouet' suurepärast pintslitööd ning toob esile suure maalri meisterlikud oskused. Ühtlasi on tunda teosel ka Caravaggio mõjutusi – lihtne kompositsioon, üsna tumedad toonid, vähe valgust, tegelased on kujutatud pigem räbalates riietes ning pildil on tunda pinget tegelaste vahel. Arvatakse, et Vouet võis kokku puutuda Caravaggio loominguga kardinal Francesco Maria del Monte kollektsiooniga tutvudes.[5]

 
"Jeesuse esitlemine templis", 1640-1641. Louvre, Pariis

"Jeesuse esitlemine templis"Redigeeri

"Jeesuse esitlemine templis" on kardinal Richelieu 1641. aastal tellitud maal jesuiitide Saint-Louis' kiriku retaabli tarbeks. Pildil kujutatud stseen pärineb Luuka evangeeliumist ning kujutab Maarjat, kes annab lapse üle altari ülempreester Siimeoni kätte. Maarja kõrval olev Joosep vaatab last armastaval pilgul. Kõik tegelased pildil paistavad sündmusest ääretult liigutatud olevat. Tegevus pildil jätab täiesti naturaalse mulje ning pole kunstniku poolt kujutatud üleloomuliku ega meeletult tundeküllasena.[6]

Kui "Ennustaja" puhul saab rääkida caravaggiolikust käsitlusest, siis "Jeesuse esitlemine templis" kuulub Vouet' hilisemasse perioodi ning on tunda klassitsismi mõjutusi. [6]

Maalide loend (teemapõhine)Redigeeri

Religioosse sisugaRedigeeri

  • Kuulutus. 1640s. Galleria degli Uffizi, Firenze.[7]
  • Jumalate kogunemine. 1630ndad. Erakogu.[7]
  • Neitsi sünd. 1620. San Francesco a Ripa, Rooma.[7]
  • Ristimine. 1622. Chiesa del Gesu, Genova.[7]
  • Ristimine. Musee des Beaux-Arts, Lyon.[7]
  • Magdaleena. 1614–1615. Palazzo del Quirinale, Rooma.[7]
  • Kristuse tutvustamine templis. 1640–1641. Louvre, Pariis.[7]
  • Püha Katariina. 1614–1615. Palazzo del Quirinale, Rooma.[7]
  • Püha Hieronymus ja ingel. 1622–1625. Riiklik kunstigalerii, Washington.[7]
  • Püha Maarja Magdaleena. 1623–1627. Galleria Nazionale d'Arte Antica, Rooma.[7]
  • Püha perekond. 1646. Erakogu.[7]
  • Püha õhtusöömaaeg. 1615–1620. Palazzo Apostolico, Loreto.[7]
  • Pattu kahetsev Magdaleena. 1630. Museum of Art, Cleveland.[7]
  • Neitsi ja laps. Erakogu.[7]
  • Neitsi ja laps. Musee des Beaux-Arts, Lyon.[7]

Mütoloogilise sisugaRedigeeri

  • Rahu allegooria. 1627. Galleria Nazionale d'arte Antica, Rooma.[7]
  • Vooruse allegooria. 1634. Louvre, Pariis.[7]
  • Rikkuse allegooria. 1630–1635. Louvre, Pariis.[7]
  • Diana. 1637. Kuninglik kollektsioon, Hampton.[7]
  • Kaheksa saatürit imetlemas elevandi anamorfoosi. 1625. Hessisches landesmuseum, Darmstadt.[7]
  • Euterpe, muusika ja lüürilise poeetika muusa. 1630ndad. Erakogu.[7]
  • Taevane armastus. 1640. Louvre, Pariis.[7]
  • Jupiter ja Kallisto. 1640ndad. Erakogu.[7]
  • Parnassus või Apollo muusadega. 1640. Szépmûvészeti Múzeum, Budapest.[7]
  • Rinaldo ja Armida. 1633. Erakogu.[7]
  • Rinaldo kantakse Armida nõiutud kaarikusse. 1633. Flinti Kunstiinstituut, Michigan.[7]
  • Saturn alistatud Amori, Veenuse ja Lootuse poolt. 1645–1646. Musée du Berry, Borgese.[7]
  • Magav Veenus. 1630–1640. Szépmûvészeti Múzeum, Budapest.[7]
  • Sophonisma võtmas vastu mürgitatud karikat. 1623. Staatliche Museen, Kassel.[7]
  • Uraania ja Kalliuse muusad. 1634. Riiklik kunstigalerii, Washington.[7]
  • Europe röövimine. 1640. Museo Thyssen-Bornemisza, Madrid.[7]
  • Veenuse tualett. 1628–1639. Kunstimuuseum, Cincinnati.[7]

PortreedRedigeeri

  • Allegooriline portree Austria Annast Minervana. 1640ndad. Ermitaaž, Peterburi.[7]
  • Gaucher de Châtillon, konstaabel. 1632–1635. Louvre, Pariis.[7]
  • Härrasmehe portree. 1622–1625. Erakogu.[7]
  • Mehe portree. 1628. Erakogu.[7]
  • Noore mehe portree. 1622. Erakogu.[7]
  • Prints Marcantoni Doria. 1621. Louvre, Pariis.[7]
  • Autoportree. 1615. Musée Réattu, Arles.[7]

ÜldineRedigeeri

  • Ennustaja. 1618. Kanada rahvusgalerii, Ottawa.[7]
  • Naine kitarri mängimas. 1621–1622. Erakogu[7]

GaleriiRedigeeri

TähtsusRedigeeri

Simon Vouet elas aastatel 1613–1627 Itaalias ning omandas sealse uue barokkstiili. Itaalias saatis teda väga suur edu ning ta valiti lausa Püha Luuka akadeemia presidendiks. Pärast seda suundus ta kuningas Louis XIII palvel tagasi sünnimaale ning tutvustas ka seal uhiuut kunstivoolu õukonna esimaalijana. Lisaks tööle õukonnas oli tal ka oma stuudio, kus ta õpetas paljusid tuntud prantsuse maalikunstnikke, kelle hulka kuulusid näiteks Charles Le Brun ja Eustache Le Sueur. Oma harmoonilisuse ja graatsiliste figuuridega aitas ta prantsuse kunsti arengule palju kaasa ning jättis sinna ka sügava jälje. Oma loomingut levitas ta graveeringute kaudu, mis annab meile tänapäeval suurepärase ülevaate sellest, kui palju tema loomingust tegelikult hävis.[2]

ViitedRedigeeri

  1. (2003). Kunstiteatmik. ERSEN. Lk 240; 241. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Simon Vouet, National Gallery of Art". Vaadatud 24.10.2020.
  3. 3,0 3,1 (2008). BAROKK. Koolibri. Lk 418. 
  4. "Simon Vouet". Vaadatud 24.20.2020.
  5. 5,0 5,1 "The Fortune Teller". Vaadatud 03.11.2020.
  6. 6,0 6,1 (2008). BAROKK. Koolibri. Lk 420. 
  7. 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 7,14 7,15 7,16 7,17 7,18 7,19 7,20 7,21 7,22 7,23 7,24 7,25 7,26 7,27 7,28 7,29 7,30 7,31 7,32 7,33 7,34 7,35 7,36 7,37 7,38 7,39 7,40 "Web Gallery of Art". Vaadatud 28.20.2020.