Sergei Žirnov (vene keeles Сергей Олегович Жирнов Sergei Olegovitš Žirnov; prantsuse keeles Sergueï Jirnov; sündinud 17. aprillil 1961 Moskvas) on endine Nõukogude Liidu luuretöötaja (KGB major), kes 2001. aastast elab Prantsusmaal, kus sai poliitilise emigrandi staatuse.[1]

Sergei Žirnov (2023). Pildil tagaplaanil kirjastuses Sinisukk ilmunud raamat "Sündmuste ahel"
Mäe- ja murdmaasuusatamist harrastav Sergei Žirnov on valinud elupaigaks suusakuurordi Lääne-Alpides Chamrousse'i

Žirnov on lõpetanud kolm kõrgkooli: NSV Liidu Välisministeeriumi Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (1983), NSV Liidu KGB Punalipulise Instituudi (1987) ja Pariisis École nationale d'administrationi (1992). Elab Lääne-Alpides Isère'is asuvas suusakuurordis Chamrousse'is. Žirnovi enda sõnul teenib ta elatist intellektuaalse tegevusega: annab erakonsultatsioone, nõustab riigiasutusi, peab loenguid, kirjutab raamatuid (märtsis 2022 ilmus "L'Engrenage", mis tõlgiti ka eesti keelde) ning esineb televisioonis ja raadios.

2018. aastal, pärast Skripali tapmiskatset, hakkas Žirnov sagedamini esinema meedias.

Haridustee muuda

Sergei Žirnov sündis elektroonikainseneride perekonnas. 1964. aastal kolis pere Moskva satelliitlinna Zelenogradi, kus Sergei 1978. aastal lõpetas keskkooli. Keskkoolipäevil esines ta edukalt inglise keele kooliolümpiaadidel, kus parimaks saavutuseks jäi kolmas koht Moskva linna kooliolümpiaadil.[2]

1978. aastal pääses Žirnov kodulinna komsomolikomitee soovitusega õppima NSV Liidu Välisministeeriumi Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituuti (MGIMO). Seal määrati talle põhivõõrkeeleks prantsuse keel, mille omandamist tuli tal alustada nullist. Siiski, keeleandeka inimesena läks tal uue keele õppimine sedavõrd hästi, et viimasel kursusel pääses ta keeleõppejõu soovitusega koguni Kesktelevisioonis näidatava prantsuse keele õppesaate tegijate sekka.[2]

Žirnovi sundvestlus Putiniga muuda

 
Tugevdamaks julgeolekumeetmeid Moskva olümpiamängude ajaks komandeeriti Leningradist KGB ohvitser Vladimir Putin kuueks kuuks Moskvasse. Foto 1980. aastast

Mais 2021 jagas Žirnov oma elulooseiku Mark Feigini YouTube'i-kanalil. Seal rääkis ta Feiginile loo, kuidas Vladimir Putin oli teda omal ajal üle kuulanud.

1980. aasta Moskva olümpiamängude ajal komandeeriti KGB Leningradi peavalitsuse kaastööline kapten Vladimir Putin Moskvasse, kus ta töötas Dzeržinski väljaku ääres asuvas KGB peahoones. MGIMO üliõpilane Žirnov suunati mängude ajaks tööle Moskva telefoniinfoteenistusse (infonumber 09), kus loodi ajutiselt võõrkeelne teenistus. Žirnovi ülesandeks jäi vastata prantsuskeelsetele kõnedele. Helistati väga harva, kuid ühe kõne ajal sattus Žirnov prantslasest vestluspartneriga sedavõrd hoogu, et ei tajunudki, et vestlus oli kestnud ühtejutti ligi kaks tundi. Kui Žirnov pani lõpuks telefonitoru hargile, kutsus teenistuse ülem ta oma kabinetti. Seal oli teda ootamas väikest kasvu hallis ülikonnas mees, kes tõusis püsti ja ütles lakooniliselt: "Пройдём" ('tulge kaasa'). Nad väljusid hoonest ja istusid musta värvi Volgasse. KGB hoones Lubjankal eraldusid nad ühte ruumi, kus mees pani ta laua taha istuma. Seejärel pani too lauale oma märkmiku ja alles nüüd esitles end: "Minu nimi on kapten Vladimir Vladimirovitš Putin. Ma olen KGB korrapidaja-juurdleja". Sellele järgnes kohe esimene küsimus: "Rääkige, kuidas toimus teie värbamine?". Vestluse edasises käigus julges Žirnov esitada vastuküsimuse: "Miks te kuulate mind üle nagu uurija "Arbati lastes"?" (Anatoli Rõbakovi samizdat'i väljaanne). Järgnes kohe Putini vastuküsimus: "Kuidas nii, te olete lugenud "Arbati lapsi"? Kus te saite seda lugeda?". Žirnov vastas, et semud andsid talle lugeda. Putin küsis kiiresti: "Millised semud?". Žirnov vastas, et tal on hea tuttav MGIMO-s, kelle nimi on Andrjuša Brežnev. Selle nime peale Putini silmad muutusid. Edasine vestlus jõudis kiiresti lõpuni.[2]

Hiljem tuli Žirnov järeldusele, et KGB-lastel on alati olemas plaan, kui palju välismaa luureteenistuste heaks töötavaid kaasmaalasi on vaja avastada, ning oletas, et Putin, alustades temaga vestlust, hellitas kindlasti juba lootust saada õlakule uus tärn, medal rinda ja ametialast üleviimist Moskvasse. Kuid NLKP Keskkomitee peasekretäri lapselapse nime mainimisega Putini lootused luhtusid.[2]

KGB agendiks värbamine ja MGIMO lõpetamine muuda

MGIMO kolmandal kursusel toimus instituudi prorektori kabinetis Žirnovi värbamine KGB agendiks. Žirnov kirjutas värbamisdokumendile alla. Värbamise viis läbi KGB Esimese Peavalitsuse polkovnik. Hiljem sai Žirnov teada, et see oli S Valitsuse illegaalide ettevalmistamisega tegeleva 3. osakonna ülem isiklikult. Žirnovi kohtumised oma kuraatoriga olid sagedased ka pärast instituudi lõpetamist.[2]

1983. aastal lõpetas Žirnov MGIMO rahvusvaheliste majandussuhete teaduskonna ja suunati tööle NSV Liidu Väliskaubanduse Ministeeriumi tehnilisse peavalitsusse.

Jaanuaris 1984 sai MGIMO-st muu kõrval sõjaväetõlgi väljaõppe saanud reservleitnant Žirnov sõjakomissariaadist kutse minna kaheks aastaks ohvitserina teenima Nõukogude armeesse. Teda plaaniti saata sõjaväetõlgina Alžeeriasse. See aga tähendas sõjaväeluure GRU teenistusse võtmist. See viis kahe eriteenistuse (KGB ja GRU) omavahelise võitluseni Žirnovi pärast. KGB jäi peale.[2]

KGB Punalipuline Instituut muuda

 
Skaneering KGB kaastöötaja Sergei Žirnovi ametitõendist
 
Sergei Žirnov (pildil vasakul) koos oma endise ülema Juri Drozdoviga 1998. aastal Moskvas

1984. aastal suunas KGB Žirnovi õppima NSV Liidu KGB Punalipulisse Instituuti. Pärast kolm aastat kestnud õpinguid (1984–1987), mille käigus muu hulgas omandas kolmanda võõrkeelena hispaania keele, määrati ta tööle NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimesse Peavalitsuse illegaalse luurega tegeleva S-Valitsusse (asus Jassenevo lähedal Sossenskoje külanõukogu territooriumil).[2]

Žirnovi uus juhuslik kohtumine Putiniga muuda

29. augustil 1984 kogunesid Punalipulise instituudi esmakursuslased (neli teaduskonda, kokku 320 üliõpilast) Moskva Lenini nimelise staadioni juures asuvale parkimisplatsile, et seal asuda neile määratud bussidesse, mis pidid viima neid teaduskondade asupaikadesse (nn "objektidele"). Sellel platsil kohtas Žirnov Putinit, kes suunati Punalipulisse instituuti üheaastasse teaduskonda.[2]

Perestroika muuda

Perestroika ajal, kui piirid tehti lahti ning Lääne firmad said pääsu Nõukogude Liidu turule ja Nõukogude ettevõtjad said õiguse välismaal äri ajada, ei teadnud ühed ega teised, kuidas käituda. Žirnov koos oma MGIMO-aegsete õpingukaaslastega asutas kooperatiivi, mis hakkas tegelema erialase nõustamisega selles valdkonnas. KGB juhtkond ei olnud sellele vastu ja KGB Esimese Peavalitsuse ülema asetäitja Juri Drozdovi esildisel arvati Žirnov tegevreservi. Žirnov naasis ka televisiooni, kus sai juba kolmandal päeval kutse vastuvõtule Moskva Prantsuse saatkonda.[2]

École nationale d'administration muuda

 
Kõrgkool École nationale d'administration Pariisis

Jaanuaris 1991 tehti Žirnovile Pariisis, kus ta viibis parasjagu ajakirjanikuna, ettepanek asuda riigi kulul õppima Prantsusmaa peaministri juures asunud administratsiooni koolis (École nationale d'administration). Žirnov nõustus ja naasis Moskvasse, kus esimese asjana läks ettekandega Drozdovi juurde ja sealt koos Drozdoviga KGB esimehe Vladimir Krjutškovi kabinetti. Kõik olid ootamatu pakkumisega väga rahul. Žirnovi väitel anti talle luuraja-illegaali staatus.[2]

Väljasõit Moskvast oli kavandatud 20. augustile 1991. Vaatamata 18. augustil alanud riigipöördekatsele (Krjutškovi osavõtul), andis Drozdov Žirnovile loa Moskvast välja lennata. Õpingud sujusid hästi. Pärast 16 kuud kestnud õpinguid lõpetas Žirnov École nationale d'administrationi detsembris 1992.[2]

Tegevus pärast lahkumist välisluureteenistusest muuda

Augustis 1992 sai Žirnov Pariisis lühiajalise õppepuhkuse ja lendas Moskvasse (Nõukogude Liit oli vahepeal lagunenud ja selle õigusjärglaseks sai Venemaa Föderatsioon), kus esitas oma vahetule ülemale lahkumisavalduse, mis rahuldati detsembris 1992. Žirnov arvati Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuses tegevreservist reservi. Elukohajärgses sõjakomissariaadis vormistati ta reservohvitseriks majori auastmes.[2]

Pärast Pariisist ENA lõpudiplomi kättesaamist jätkas Žirnov tegevust televisioonis ja konsultatsioonifirmas. Elas vaheldumisi Venemaal, Šveitsis ja Prantsusmaal. Alates 1995. aastast aitas Šveitsis Venemaa rikkuritel suhelda erakliinikute, pankade ja hotellidega.[2]

2001. aastal, aasta pärast endise KGB-lase Vladimir Putini presidendiks saamist, emigreerus Žirnov Prantsusmaale, kus 2004. aastal sai poliitilise emigrandi staatuse.[2] Prantsusmaa kodakondsust tal ei ole.

Telesaatejuht muuda

Üliõpilasena võeti Žirnov Kesktelevisiooni telesaate "Le français pour vous" ('prantsuse keel sinu jaoks') saatejuhiks ja hiljem tegutses ka saate produtsendina. Televisioonile tegi ta kaastööd kokku 14 aasta vältel (1982–1996 koos vaheaegadega). Oma saate jaoks intervjueeris ta peaaegu kõiki tollal riiki külastanud Prantsusmaa ministreid. See oli ka üks põhjusi, miks ta kutsuti 1991. aastal õppima Prantsusmaa peaministri juures asunud administratsiooni kooli (École nationale d'administration).[2]

Keelteoskus muuda

Žirnov valdab lisaks vene keelele inglise, prantsuse ja hispaania keelt.

Sõjaväeline auaste muuda

Juunis 1991 anti talle majori auaste.[3]

Tunnustus muuda

Teosed muuda

  • Жирнов С. О. (2014). "Ирония судьбы шпиона с юго-запада Москвы". 1-е изд. Москва: Литературный интернет-портал "Проза.ру" (200 lk). [1]
  • Жирнов С. О. (2016). "Как на меня охотился КГБ". 1-е изд. Москва: Литературный интернет-портал "Проза.ру" (450 lk). [2]
  • Jirnov Serguei (2019). "Pourchasse par le KGB : la naissance d'un espion". Canisy: Corpus Delicti Editions (336 lk), ISBN 978-2-9565375-4-0. [3]
  • Sergueï Jirnov et François Waroux (2021). "KGB-DGSE : deux espions face à face". Paris, Éditions Mareüil.[4]
  • Sergueï Jirnov (2022). "L'Engrenage". Paris, Éditions Nimrod, 528 lk. ISBN 978-2-37753-019-9
  • Sergueï Jirnov et Jean-Luc Riva (2022). "L'Eclaireur". Paris, éditions Albin Michel, 224 lk. ISBN 978-2-226-47677-7

Tõlked eesti keelde muuda

Viited muuda

Kirjandus muuda

  • Alexandra Davis (2020). Les oubliés : Portraits d’hommes et de femmes extraordinaires : seize histoires vraies hors du commun. Éditions Michel Lafon (Sergueï Jirnovi elukäiku tutvustav peatükk lk 119–127) [5]

Välislingid muuda