Ava peamenüü
Cрпска кнежевина
Srpska kneževina
Serbia vürstkond
768–969
Serbia 950.png
Serbia Časlavi (927–960) valitsemisajal.
Valitsusvorm monarhia
Pealinn Ras
Religioon slaavi polüteism (768–869)
õigeusk
Riigikeeled serbia (vanaserbia)

Serbia vürstkond (serbia: Cрпска кнежевина/Srpska kneževina) oli varakeskaegne serblaste riik, mida valitsesid Vlastimirovićid. Riik eksisteeris Kagu-Euroopas u 780–969. Selle esimene teadaolev valitseja oli Višeslav. Aastal 822 valitsesid serblased öeldavasti "suurt osa Dalmaatsiast" ja samal ajal võtsid bulgaarid maid idas, valmistudes Serbiat vallutama. Vlastimir võitis Bulgaari armeed kolmeaastases sõjas (839–842) ja kaks riiki elasid mõnikümmend aastat rahus. Vlastimiri kolm poega järgnesid üheskoos Serbiat valitsema, kuigi mitte kauaks; Serbia muutus võimuvõitluses bütsantslaste ja bulgaaridega (valdavalt Bütsantsi liitlased) oluliseks, mille tulemuseks olid ka suured dünastilised kodusõjad kolme aastakümne jooksul. Serbia annekteeriti bulgaaride poolt kolmeks aastaks (924–927), kuni poliitilise pantvangi vürst Časlavi tagasitulekuni, kes ühendas mitmed provintsid, saades kõige võimsamaks Vlastimirovićiks. Tähtis sündmus oli kristluse kinnistumine riigiusundina aastal 869 ja esimese Serbia eparhia, Rasi eparhia asutamine. Informatsioon Vlastimirovićite kohta lõpeb De Administrando Imperioga (fl. 950–960). Serbia annekteeriti bütsantslaste poolt aastal 969 ja seda valitseti kui Rasi katepanikioni.

TaustRedigeeri

Slaavlased (sklaviinid) asusid Balkani poolsaarele 6. sajandil. Varakeskaegse Serbia vürstkonna ja Vlastimirovićite ajalugu on kirja pandud töös De Administrando Imperio (keisririigi juhtimisel, lühend "DAI"), mille koostas Bütsantsi keiser Konstantinos VII Porphyrogennetos (valitses 913–959). Töö mainib esimest Serbia valitsejat, ilma nimeta (tuntud tavapäraselt kui "Tundmatu arhont"), kes juhtis serblased Balkani poolsaarele ja sai keiser Herakleios I (valitses 610–641) kaitse alla, ja öeldavasti suri kaua enne bulgaaride sissetungi (680). Serbia valitseja sai tiitli "serblaste vürst (arhont)" (αρχων Σερβλίας). DAI mainib, et Serbia trooni päris poeg, s.o esmasündinu. Tema järglased järgnesid talle, kuid nende nimed pole Višeslavi tulekuni teada.

Višeslav, Radoslav ja Prosigoj (u 780–830)Redigeeri

Dünastia esimene nime järgi tuntud valitseja oli Višeslav, kes hakkas valitsema 780. aasta paiku, olles Karl Suure (fl. 768–814) kaasaegne. Serblaste esimene pealinn oli Ras Raškas. Serblased olid sel ajal organiseeritud župadeks, külakogukondade konföderatsiooniks (laias laastus maakond), mida juhtis kohalik župan (magistraat või kuberner); kuberneriamet oli pärilik ja župan andis aru Serbia vürstile, kellele ta pidi sõja korral abi andma. DAI järgi sisaldas "ristitud Serbia" (historiograafias ekslikult tuntud kui Raška) asustatud linnu (καστρα/kastra) Destinikon (Δεστινίκον), Tzernabouskeï (Τζερναβουσκέη), Megyretous (Μεγυρέτους), Dresneïk (Δρεσνεήκ), Lesnik (Λεσνήκ), Salines (Σαληνές), samas Bosna (Βοσωνα) maal (χοριον/chorion) olid linnad Katera (Κατερα) ja Desnik (Δέσνηκ). Muud serblastega asustatud maad (või vürstkonnad), mida DAI-s on mainitud, on mereäärsed Paganija, Zahumlje ja Travunija, samas mereäärne Duklja (Διοκλεία, Diokleia) oli bütsantslaste valduses (see oli arvatavasti samuti serblastega asustatud). Kõik mereäärsed maad piirnesid Serbiaga põhjas.

Kuigi Višeslavi oli mainitud vaid nimega, mainib DAI, et serblased teenisid Bütsantsi keisrit ja et nad olid sel ajal rahus bulgaaridega, kelle naabrid nad olid ja kellega nad ühist piiri jagasid. Telerigi juhitud bulgaarid kavatsesid Bulgaaria koloniseerida naabruses elavate berziti-slaavlastega, kuna varasem bulgaaride ekspansioon põhjustas massilise slaavlaste rände ja Bulgaaria tühjenemise – aastal 762 põgenes rohkem kui 200 000 inimest Bütsantsi territooriumile ja asus Väike-Aasiasse. Bulgaarid võideti aastal 774 pärast seda, kui Konstantinos V sai teada nende kavandatud reidist. Aastal 783 leidis Bütsantsis aset suur slaavlaste ülestõus, ulatudes Makedooniast Peloponnesoseni, mis Bütsantsi patrikiose Staurakiose poolt järgnevalt maha suruti. Pannoonias, Serbiast põhjas, alustas Karl Suur oma pealetungi avaaride vastu.

Višeslavi järglased olid tema poeg Radoslav, siis pojapoeg Prosigoj, ja üks neist kahest valitses tõenäoliselt Ljudevit Posavski mässu ajal frankide vastu (819–822); aastal 822 Einhardi kirjutatud "Annales regni Francorumi" järgi läks Ljudevit oma residentsist Sisakis serblaste juurde (usutavasti kusagil Lääne-Bosnias), Einhard mainib "serblasi, kes kontrollivad suuremat osa Dalmatiast" (ad Sorabos, quae natio magnam Dalmatiae partem obtinere dicitur). Višeslavi pojapojapoeg Vlastimir alustas oma valitsemist u. 830. aastal ja ta on vanim Serbia valitseja, kelle kohta on olulisi andmeid.

Bulgaaride ekspansioon (805–29)Redigeeri

Idas kasvas jõudsasti Bulgaaria riik. Aastal 805 vallutas khaan Krum Serbiast idas braničevcid, timočanid ja obotriidid ning pagendas nende hõimupealikud ja asendas need keskvalitsuse poolt nimetatud halduritega. Aastal 815 sõlmisid bulgaarid ja bütsantslased 30-aastase rahulepingu. Aastal 818, Omurtagi (814–836) valitsusajal, mässasid braničevcid ja timočanid koos teiste piiriäärsete hõimudega ning eraldusid Bulgaariast haldusreformi tõttu, mis jättis nad ilma enamusest kohalikust võimust. Timočanid lahkusid societas (liidust) Bulgaaria riigiga ja otsisid üheskoos Doonau obotriitide ja guduščanidega kaitset Saksa-Rooma keiser Ludwig Vagalt (valitses 813–840) ning kohtusid temaga tema õukonnas Herstalis. Timočanid kolisid frankide territooriumile, kuhugi Alam-Pannooniasse ja neid on viimati mainitud aastal 819, kui Ljudevit veenis neid ühinema võitlusega frankide vastu. Doonau obotriidid jäid Banaati ja panid bulgaaridele vastu aastani 824, pärast mida pole neist enam midagi kuulda olnud. Khaan saatis frankide juurde saadikud ja palus, et nende vahel märgitaks maha täpne piir, ja läbirääkimised kestsid aastani 826, kuni frangid jätsid nad tähelepanuta. Bulgaarid vastasid slaavlaste ründamisega, kes elasid Pannoonias, ja alistasid nad. Siis saatsid nad laevad Drava jõge pidi üles ja laastasid aastal 828 Ülem-Pannooniat Dravast põhjas. Aastal 829 oli veel võitlusi ja selleks ajaks olid bulgaarid vallutanud kõik oma endised slaavi liitlased.

Bulgaaria khaaniriik (hiljem tsaaririik) ajas üldist ekspansioonipoliitikat, kus ta esialgu kehtestas naaberrahvastele andamimaksu ja kohustuse anda sõjalist abi liidu (societas) kujul, jättes neile sisemise omavalitsuse ja kohalikud valitsejad, ja kui sellise suhte vajadus lõppes, peatati selle rahva omavalitsus ja kehtestati oma otsene ja absoluutne võim, integreerides nad täielikult Bulgaaria poliitilisse ja kultuurilisse süsteemi.

Vlastimir, Mutimir ja Pribislav (830–892)Redigeeri

 
Bulgaaria tsaaririik Boris I (852–889) valitsusajal

Vlastimir sai oma isa, Prosigoj troonijärglaseks u 830. aastal. Ta ühendas naabruses olevad Serbia hõimud. Serblased olid ärevil ja koondusid tõenäoliselt Bulgaaria khaaniriigi laienemise tõttu nende piiride suunas (naaberslaavlaste kiire vallutamine) enesekaitseks ja võib-olla püüdsid katkestada bulgaari laienemist lõunasse (Makedooniasse). Keiser Theophilost (valitses 829–842) tunnistati serblaste nominaalse süseräänina (ülemisandana) ja tõenäoliselt julgustas ta neid bulgaare õõnestama. 815. aastal sõlmitud kolmekümneaastane rahuleping bütsantslaste ja bulgaaride vahel oli veel jõus. Konstantinos VII järgi elasid serblased ja bulgaarid naabritena rahumeelselt kuni bulgaaride sissetungini aastal 839 (Theophilose viimastel aastatel). Pole teada, mis nimelt sõja kuulutas, kuna Porphyrogennetos ei anna selget vastust; kas see oli Serbia-Bulgaaria suhete tulemus, s.o. bulgaaride vallutus kagusse, või Bütsantsi-Bulgaaria rivaliteedi tulemus, milles Serbia oli bütsantslaste kui keiserliku liitlase poolel. Porphyrogennetose järgi tahtsid bulgaarid jätkata oma slaavi maade vallutust – sundida serblased alluma. Presijan (valitses 836–852) käivitas aastal 839 sissetungi Serbia territooriumile, mis viis sõjani, mis kestis kolm aastat, milles serblased olid võidukad; Presijan sai raskelt lüüa ja kaotas arvukalt mehi, ta ei kasvatanud territooriumi ja aeti Vlastimiri armee poolt välja. Serblastel oli eelis metsades ja kurudes. Bulgaaride, kellest oli saanud üks 9. sajandi suurvõime, kaotus näitab, et Serbia oli organiseeritud riik, täiesti võimeline oma piire kaitsma; väga kõrge sõjaline ja halduslik organisatsioon raamistas sellise tõhusa vastupanu esitluse. Pole teada, kas Serbial oli Vlastimiri ajal kaitsesüsteeme ja arenenud sõjalisi struktuure župani selgelt väljendatud rolliga. Pärast võitu bulgaaride üle Vlastimiri staatus kerkis ja ta tahtis laieneda läände, võttes Bosnia ja Hertsegoviina (tuntud kui Hum). Vahepeal okupeeriti bulgaaride poolt Braničevo, Morava, Timok, Vardar ja Podrimlje. Vlastimir naitis u. 847./848. aastal oma tütre Krajinaga, Trebinje župani Beloje pojaga. Selle abieluga ülendas Vlastimir Krajina arhondiks. Belojevićid said seega õiguse Travunijat valitseda.

 
Basileios I serblaste ja horvaatide delegatsiooniga

Pärast Vlastimiri surma jagunes võim tema kolme poja vahel: Mutimir, Strojimir ja Gojnik. Vennad võitsid aastal 834–835 taas kord bulgaare, vangistades ka bulgaaride khaani poja. Serblased ja bulgaarid sõlmisid rahu ja algas slaavlaste ristiusustamine; 870. aastateks olid serblased ristitud ja rajanud keiser Basileios I käsul Rasi eparhia (mainitud Neljandal Konstantinoopoli kirikukogul, 878–880). Mutimir säilitas ühtekuuluvuse idakirikuga (Konstantinoopol), kui paavst Johannes VIII kutsus teda tunnistama Sirmiumi piiskopkonna jurisdiktsiooni. Serblased ja bulgaarlased võtsid kreeka asemel omaks vanakirikuslaavi liturgia. Millalgi pärast bulgaarlaste võitmist tagandas Mutimir oma vennad, kes põgenesid Bulgaariasse. Ta hoidis Gojniki poega Petar Gojnikovićit oma õukonnas, kuid sel õnnestus pageda Horvaatiasse. Mutimir valitses aastani 890, tema järglaseks sai tema poeg Pribislav. Kuid Pribislavi tõukas troonilt Petar, kes tuli oma maapaost Horvaatiasse tagasi u 892. aastal.

Petar, Pavle ja Zaharije (892–927)Redigeeri

Nimi Petar näitab, et kristlus hakkas Serbias levima, kahtlemata Serbia kontaktide kaudu bulgaarlaste ja bütsantslastega. Petar tagas endale trooni (pärast Strojimiri poja Klonimiri väljakutse tõrjumist) ja teda tunnistas Bulgaaria tsaar Simeon I. Kahe riigi vahel sõlmiti liit. Omades juba Travunija ustavust, hakkas Petar oma riiki põhja ja läände laiendama. Ta annekteeris Bosna jõeoru ja liikus siis läände, tagades Pagania ustavuse – kes oli raevukalt sõltumatu, piraatlusega tegelev Serbia hõim. Kuid Petari laienemine Dalmaatsiasse viis ta konflikti Zahumlje vürsti Mihajlo Viševićiga. Mihajlo oli samuti võimsaks kasvanud, valitsedes mitte ainult Zahumljet, vaid rakendades oma mõjuvõimu ka Travunija ja Diokleia üle. Porphyrogennetos selgitas, et Mihajlo juured erinesid Vlastimirovićitest, ja ei soovinud Petari võimu tunnistada.

Kuigi olles Bulgaaria Simeon I liitlane, hakkas Petar üha rohkem pettuma asjaolu tõttu, et ta oli sisuliselt tema alam. Petari laienemine ranniku suunas hõlbustas kontakte bütsantslastega, Dyrrhachiumi strategose kaudu. Otsides liitlasi Bulgaaria vastu, kuldasid bütsantslased Petari üle ja lubasid suuremat sõltumatust, kui see nendega liitu asub – veenev strateegia. Petar võis kavandada Bulgaaria ründamist koos madjaritega, mis näitab, et tema riik ulatus põhjas Sava jõeni. Kuid Mihajlo Višević hoiatas Simeoni selle plaani eest, kuna Mihajlo oli Petari vaenlane ja Simeoni ustav vasall. Järgnes mitu Bulgaaria sekkumist ja Serbia valitsejate vahetamist. Simeon ründas Serbiat (aastal 917) ja kukutas Petari, pannes Serbia vürstiks Pavle Branovići (Mutimiri pojapoja), Simeoni alama (kuigi mõned õpetlased vihjavad, et Simeon võttis sel korral Serbia üle otsekontrolli). Rahulolematuna sellega saatsid bütsantslased aastal 920 Zaharije Pribislavljevići Pavlet minema kihutama, kuid too ebaõnnestus ja saadeti vangina Bulgaariasse. Siis õnnestus bütsantslastel vürst Pavle oma poolele võita. Bulgaarlased omakorda alustasid Zaharije värbamist. Zaharije tungis Bulgaaria väega Serbiasse ja ajas oma nõo Pavle aastal 922 minema. Kuid ka tema asus Bütsantsi poolele. Bulgaarlaste poolt saadetud karistusväge võideti. Seega me näeme dünastiliste tülide pidevat tsüklit Vlastimiri järglaste seas, keda liigutasid bütsantslased ja bulgaarlased, kes kasutasid serblasi tõhusalt etturitena. Kuigi Bulgaaria abi oli efektiivsem, eelistati Bütsantsi abi. Simeon tegi bütsantslastega rahu, et lahendada Serbia asjad lõplikult. Pettununa väikese naabri reetlikusest sõjaliselt, otsustasid bulgaarlased lõpetada asjad lõplikult. Aastal 924 saatis ta suure armee koos Klonimiri poja Časlaviga. Armee sundis Zaharije Horvaatiasse põgenema. Serbia županeid kutsuti seejärel Časlavit uue vürstina tunnistama. Kui nad saabusid, vangistati nad kõik ja viidi Bulgaariasse, nagu ka Časlav. Suur osa Serbiast laastati ning palju inimesi põgenes Horvaatiasse, Bulgaariasse ja Konstantinoopolisse. Simeon tegi Serbiast Bulgaaria provintsi, nii et Bulgaaria piirnes nüüd Horvaatia ja Zahumljega. Siis otsustas ta rünnata Horvaatiat, kuna see oli Bütsantsi liitlane ja oli varjanud Serbia vürsti.

Lahingus Bosnia küngastel võitis Horvaatia kuningas Tomislav bulgaarlasi, samas vürst Mihajlo Višević säilitas neutraliteedi. Kesk-Serbia langemise ajal oli Mihajlo silmapaistev Serbia vürst, kes oli Bütsantsi keisrilt saanud tiitli patrikios ja võis valitseda Zahumlje, Travunija ja Diokleia üle.

Časlav (927–960)Redigeeri

 
Poliitiline kaart u 950. aastal

Bulgaaria võim Serbia üle kestis vaid kolm aastat. Pärast Simeoni surma viis Časlav Klonimirović (927 – u 960. aastad) Serbia põgenikud tagasi Serbiasse. Ta tagas Dalmaatsia hertsogkondade truuduse ja heitis Bulgaaria võimu Kesk-Serbia pealt. Pärast Tomislavi surma oli Horvaatia lähedal anarhiale, kui tema pojad võistlesid ainuvõimu eest, nii võis Časlav laiendada oma võimu põhja poole Vrbasi jõeni (saades truudusvande erinevatelt Bosnia župade pealikelt).

Selle Serbia võimu haripunkti ajal tungisid Serbiasse kristlus ja kultuur, kui Serbia vürst elas bütsantslastega rahumeelsetes ja sõbralikes suhetes. Kuid kui tugevaks see ka kasvanud oli, oli Serbia võim (nagu teisteski varaslaavi riikides) vaid nii tugev kui selle valitseja. Keskvõimu ei olnud, selle asemel oli slaavi vürstkondade konföderatsioon. Ühtse suurvürstkonna olemasolu sõltus väiksemate vürstide truudusest Časlavile. Kui ta suri, kaitstes Bosniat madjarite rünnakute eest (millalgi 950. ja 960. aasta vahel), koalitsioon lagunes.

Pärast seda on Serbia sisemaa, Raška, ajaloos vahe, kui see annekteeriti Bütsantsi ja Bulgaaria riigi poolt. Dünastia jätkas mereäärsete piirkondade valitsemist ja 990. aastatel tõusis Jovan Vladimir (Vlastimirović) kõige võimsamaks Serbia vürstiks, valdustega tänapäeva Montenegros, Ida-Hertsegoviinas ja Koplikis Albaanias; see riik sai tuntuks kui Duklja, Antiik-Rooma linna Doclea järgi. Kuid aastaks 997 vallutati see tsaar Samuili poolt taas ja tehti Bulgaaria alamaks.

Kui bütsantslased lõpuks bulgaarlasi võitsid, taassaavutasid nad esimest korda nelja sajandi jooksul kontrolli enamuse Balkani poolsaare üle. Serbia maid valitses Sirmiumi teema strategos. Kuid kohalikud Serbia vürstid jätkasid valitsemist kui bütsantslaste süseräänid, säilitades täieliku autonoomia oma maade üle, nagu Raškas, olles vaid nominaalselt Bütsantsi vasallid. Linnused säilitati Belgradis, Sirmiumis, Nišis ja Braničevos. Need olid suuremalt jaolt kohaliku aadli käes, kes sageli Bütsantsi võimu vastu mässasid.

Langus ja tagajärjedRedigeeri

Pärast Časlavi surma 960. aasta paiku annekteeriti "Raška" (Serbia sisemaa) bütsantslaste (Serbia katepanikion 971–976) ja bulgaaride poolt. Serbia kaotas oma keskvõimu ja provintsid läksid taas kord keisri alluvusse.

Jovan Vladimir kerkis kui Bütsantsi vasall väikese Duklja maa valitsejaks, mis paiknes Baris Aadria mere rannikul. Tema riiki kutsuti Serbia, Dalmaatsia, Sklavoonia' jne., ja lõpuks oli see enamus mereäärsetest provintsidest, sealhulgas Travunija ja Zahumlje. Tema riik ulatus arvatavasti sisemaale, hõlmates ka mõned Zagorje osad (Serbia ja Bosnia sisemaa). Vladimiri väljapaistev positsioon teiste slaavi aadlike suhtes piirkonnas selgitab, miks keiser Basileios lähenes talle Bulgaaria-vastase liidu pärast. Seotuse tõttu sõjaga Anatoolias vajas keiser Basileios liitlasi sõjas tsaar Samuili vastu, kes valitses Bulgaaria riiki, mis ulatus üle Makedoonia. Kättemaksuks sisenes Samuil aastal 997 Dukljasse ja tungis läbi Dalmaatsia Zadari linnani, liidendades oma riigiga Bosnia ja Serbia. Pärast Vladimiri võitmist ennistas Samuil ta vasallvürstiks. Me ei tea, milline oli Vladimiri side eelmiste Serbia vürstidega, või Horvaatia valitsejatega – enamus sellest, mis Duklja preestri kroonikas Doclea valitsejate sugupuu kohta kirja pandud, on müüt. Vladimiri mõrvas u 1016. aastal Vladislav, Samuili vend ja järglane. Viimane silmapaistev perekonna liige, tema onu Dragimir, tapeti mõne Kotori kodaniku poolt aastal 1018.

Sel samal aastal võitsid bütsantslased bulgaarlasi ja võtsid ühe meisterliku löögiga tagasi peaaegu kogu Balkani poolsaare.

LinnadRedigeeri

DAI järgi sisaldas ristitud Serbia (historiograafias ekslikult tuntud kui Raška) järgmisi linnu (καστρα/kastra):

Asustatud linn Märkused
Destinikon (Δεστινίκον) slaavipäraselt Destinik ja Dostinik. Kõige tõenäolisemalt Rasist kagus.
Tzernabouskeï (Τζερναβουσκέη) slaavipäraselt Crnobuški ja Černavusk.
Megyretous (Μεγυρέτους) slaavipäraselt Međurečje (tähendab "[maad] jõgede vahel").
Dresneïk (Δρεσνεήκ/Dresneik) slaavipäraselt Drežnik ja Drsnik.
Lesnik (Λεσνήκ) slaavipäraselt Lešnik ja Lesnica
Salines (Σαληνές) slaavipäraselt Soli.

Bosnia (Βοσωνα/Bosona) maa (χοριον/chorion) kui Serbia osa oli tõenäoliselt Raškast eraldatud Drina jõega, sisaldas Katera (Κατερα) ja Desniki (Δέσνηκ) linnu.

Muud serblastega asustatud maad (või vürstkonnad), mida mainib DAI, on mereäärsed Paganija, Zahumlje ja Travunija, samas mereäärne Duklja kuulus bütsantslastele, seal elas oletatavasti ka serblasi. Kõik mereäärsed maad piirnesid põhjas Serbiaga.

ReligioonRedigeeri

 
Strojimiri pitsat

Kristluse rajamine riigireligioonina dateerub vürst Mutimiri ja Bütsantsi keisri Basileios I (valitses 867–886) aega, kes pärast serblaste oma nominaalse võimu alla saamist saatis preestreid koos admiral Niketas Ooryphasega, enne operatsioone saratseenide vastu aastal 869, kui Dalmaatsia laevastikud saadeti kaitsma Ragusa linna).

Ristiusustamine oli osaliselt tingitud Bütsantsi ja seejärel Bulgaaria mõjust. On oluline märkida, et vähemalt Koceľi (861–874) valitsusajal pidid olema võimalikud sidemed Serbia ja Suur-Määri riigi vahel. Sellest faktist oli paavst arvatavasti teadlik, kui kavandas Methodiose piiskopkonda, samuti Dalmaatsia rannikut, mis oli Bütsantsi käes nii kaugel põhjas, kui Split. On võimalik, et mõned Kyrillose ja Methodiose õpilased jõudsid Serbiasse 870. aastatel, võib-olla isegi Methodiose enda saadetuna. Serbia arvatakse olevat ristitud 870. aasta paiku.

Esimene Serbia piiskopkond asutati poliitilises keskuse Rasis tänapäeva Novi Pazari lähedal Ibari jõel. Esimene liitumine pole kindel, see võis olla kas Spliti või Durazzo alluvuses, mis mõlemad kuulusid siis Bütsantsile. Varaseima Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse kiriku Rasis saab dateerida 9.–10. sajandisse, rotunda plaaniga, mis oli esimestele õukonnakabelitele iseloomulik. Piiskopkond rajati varsti pärast 871. aastat Mutimiri valitsusajal ja oli osa üldisest plaanist rajada piiskopkondi keisririigi slaavi maadel, mis kinnitati Konstantinoopoli kirikukogul aastal 879–880. Braničevo eparhia asutati aastal 878. Mutimiri venna Strojimiri (suri ajavahemikus 880–896) pitser osteti Serbia riigi poolt oksjonilt Saksamaal. Pitseril oli Patriarhi rist keskel ja kreekakeelsed pealiskirjed, mis ütlevad: "Jumal, aita Strojimiri (CTPOHMIP)".

Petar Gojniković (valitses 892–917) oli ilmselt kristlik vürst. Kristlus levis oletatavasti tema ajal, ka kuna Serbia piirnes Bulgaariaga, tulid kristlikud mõjutused ja ehk ka misjonärid sealt. See võis kasvada kahekümneaastase rahu ajal. Varasemal põlvkonnal (Mutimir, Strojimir ja Gojnik) olid slaavi nimed, järgnevatel (Petar, Stefan, Pavle, Zaharije) kristlikud nimed, märk tugevast Bütsantsi misjonist Serbiasse, samuti slaavlaste juurde Aadria mere rannikul 870. aastatel.

Serbia annekteerimine Bulgaaria poolt aastal 924 oli oluline Serbia kiriku tulevasele suunale. Hiljemalt selleks ajaks pidi Serbia olema saanud kirillitsa ja slaavi usuteksti, mis oli juba tuttav, kuid võib-olla mitte veel eelistatud Kreekas.

Vaata kaRedigeeri