Theophilos

Theophilos (kreeka keeles: Θεόφιλος; ladinapäraselt Theophilus või Theophilo; umbes 812  – 20. jaanuar 842) oli Bütsantsi keiser aastatel 829-842, valitsedes 12 aastat, 3 kuud ja 18 päeva. Ta oli Amoria dünastia teine keiser ja viimane ikonoklasmi pooldav keiser. Theophilus juhtis isiklikult vägesid oma pikkades sõdades araablaste vastu, mis agasid 831. aastal.

Theophilos
Theophilos
Keiser Theophilos Johannes Skylitzesi kroonikas
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
2. oktoober 829 – 20. jaanuar 842 (12 a)
Eelnev Michael II
Järgnev Michael III ja Theodora
Isikuandmed
Sündinud umbes 812
Surnud 20. jaanuar 842 (30 a)
Abikaasa Theodora
Vanemad Michael II ja Thekla
Lapsed Thekla, Anna, Anastasia, Konstantinos Pulcheria, Maria, Michael III

VõimuletõusRedigeeri

Michael II surma järel asus troonile tema poeg esimesest abielust Theklaga, umbes 17-aastane Theophilos, keda üldiselt peetakse Früügia dünastia kõige väljapaistvamaks esindajaks. Lapsepõlves oli tema õpetajaks Johannes Grammaticus, kes omal ajal sai käsu autoriteetidele tuginedes selgitada lõplik tõde pühapiltide kummardamise küsimuses. Johannese teeneks oli ilmselt väga suures osas ka see, et Theophilosest kujunes üks oma aja haritumaid mehi. Nii sai Bütsants üle pika aja enesele õpetatud ja andeka valitseja. Kaasaegsed on ülistanud keisrit silmapaistva luuletajana ja kirikuhümnide kirjutajana. Lisaks oli ta vaieldamatuks asjatundjaks teoloogia ja juura vallas. Kuid ajalugu on sageli tahtnud sedamoodi, et need valitsejad, kes eelistaksid pigem vaimset tegevust, on keerulisest välispoliitilisest olukorrast tingituna sunnitud rohkem sõdima kui luuletama. Selles mõttes oli Theophilose saatus üsna sarnane Rooma hiilgeaegade keiser-filosoofi Marcus Aureliusega, kes oli samuti sunnitud veetma suurema osa oma valitsemisajast mitte kirjutuslaua taga, vaid lahingutandritel.[1]

ValitsemineRedigeeri

IseloomRedigeeri

Kui Bütsantsi autorid nimetavad Theophilost haritud valitsejaks, siis loomulikult peavad nad silmas haritust "keiserlikus variandis". Theophilos võis küll kirjutada vagadust ülistavaid kiriklikke laule, kuid sealsamas võis ta ka tühisel põhjusel sattuda marru. Täpselt samuti võis ta isepäiselt vormistada seaduseks esimese pähe tuleva mõtte. Näiteks keelati, lähtudes keisri maitsest, Konstantinoopolis pikkade juuste kandmine. Vahel meeldis keisrile riietada ennast tavaliseks inimeseks, jalutada tänavatel või minna turule ja kuulata, mida inimesed räägivad. Turul aga võis ta huvituda lettidel olevast kaubast ja esitada müüjatele põhjalikke küsimusi. Seejuures oli Theophilose kinnisideeks soov minna ajalukku õiglase valitsejana. "Õiglustunne" pani teda sekkuma kõikvõimalike küsimuste ja tülide lahendamisse. "Õiglustundest" lähtuvalt andis ta ka käsu hukata Leoni tapjad, kuigi kaudselt oli ju ise troonil tänu neile.[1]

 
Michael II ja Theophilose solidus

Kord olevat Theophilos saanud teada, et tema naisevend haaras omavoliliselt enesele maja ehitamiseks ühe vaese lese maatüki. Kui see fakt leidis uurimise käigus kinnitust, andis keiser käsu maja lammutada ja karistada sugulast piitsahoopidega. Ühel teisel korral aga olevat keiser jalutanud äärelinnas ja märganud suurt randuvat laeva, mille lastiks olid toiduained. Oma üllatuseks kuulis ta meremeestelt, et laev kuulub keisrinnale. Selle peale andis ta käsu pöörata laev linna sadamasse. Seal tõusis ta laeva tekile ja küsis kaaskondlastelt, kas kellelgi on toidust puudus. Lipitsevate õukondlaste vastus olevat olnud tüüpiline: "Sellise valitseja all pole meil millestki puudus!" Selle peale hüüatas keiser: "Kas te siis ei tea, et minu naine on teinud minust, Jumala tahtel valitsejast, kaupmehe! Kes aga on näinud, et roomlaste valitseja või tema abikaasa oleksid kaupmeesteks!" Ning pidades kõlvatuseks, et keisrinna, kellel pole millestki puudus, tegeleb kaubandusega, andis keiser käsu põletada laev koos kaubaga. Keisrinna aga sai lisaks veel ka tõsiselt noomida.[1]

Üleüldise õigluse kehtestamise kõrval pidas keiser väga olulisteks ja erilist tähelepanu vajavateks valdkondadeks kunsti ning teadust. Tema valitsemise ajal muutus tunduvalt pealinna ilme - see oli paljuski seotud Suure palee valmimisega. Selle keisripalee näol oli tegemist imelise ehitisega, millest räägiti legende. Seal olid ruumid, kus tänu akustilistele efektidele kõlas isegi sosin. Palee saale kaunistasid Leo Matematicuse poolt loodud ennenägematud automaadid, mis kujutasid möirgavat lõvi, tiibu liigutavat paabulindu jne. Troonisaalis aga olid kullast puud, mille okstel istusid laulvad mehaanilised linnud. Kogu selle toreduse keskel asus keisri troon, mis võis vajadusel aegamisi hõljudes lae alla tõusta. Muude imeasjade hulgas oli Leo Matematicuse leiutiseks ka "valguse telegraaf" ehk tuletornide süsteem, mille abil jõudis teade ohust riigi piiril paari tunniga pealinna.[1]

IkonoklasmRedigeeri

Theophilosel tuli valitsemise ajal keskenduda palju pingestunud välispoliitilisele olukorrale, kuid palju tema energiast kulus ka võitlusele pühapiltidega. Keiser oli veendunud ikoonide vastaseks ja kohtles pildikummardajaid äärmise julmusega. Eriti suurt pahameelt tekitasid keisrile mungad. Ta andis isegi käsu viia osa kloostreid linnast välja. Kuid samas oli keisri ikoonidevastases võitluses tajutav mingi lootusetus, mida tinglikult võiks isegi nimetada eelaimduseks sellest, et ta jääbki pühapiltide viimseks kroonitud vastaseks.[1]

Võitlus araablastegaRedigeeri

Bütsantsi välispoliitiline olukord oli äärmiselt pingestatud. Samal ajal, kui Theophilos troonile asus, ründas Bütsantsi suur araablaste vägi. Keiser otsustas minna neile isiklikult vastu, kuid sai hävitavalt lüüa ja oleks äärepealt langenud araablaste kätte vangi. Asi oli nimelt selles, et suurema osa Bütsantsi sõjaväest moodustasid pärslased, kes olid põgenenud araablaste ülemvõimu alt ja asusid keisri teenistusse. Theophilos usaldas täielikult nende juhti ja pärast kaotust alanud vaherahuläbirääkimiste käigus valis oma asupaigaks just nimelt pärslaste sõjasalga. Läbirääkimiste ajal hakkasid araablased keelitama pärslasi, et need annaksid keisri välja. Theophilos ei osanud pärsia keelt ja ei saanud aru, millest parajasti räägiti. Kuid üks tema kaaskondlastest aimas ohtu ja püüdis Theophilost veenda, et ta peab otse kohe põgenema pärslaste juurest oma kaardiväe kaitse alla. Keiser aga ei saanud ikka veel toimuvast aru ja käskis sõjamehel lahkuda. Selle asemel aga, et täita keisri käsku, olevat vapper kaaskondlane hoopis paljastanud mõõga ja sellega ähvardades sundinud Theophilost ohtlikust paigast lahkuma. Kui keiser siis hiljem kogu tõe teada sai, andis ta oma päästjale väärilise kingituse.[1]

831. aastal sooritas Theophilos araablaste aladele eduka vastupealetungi, võttes vangi ligikaudu 25 tuhat moslemit. Selle võidu auks korraldati Konstantinoopolis suur triumf. Kuid järgmisel suvel jõudis õnne kellapendel teise äärmusesse ja kaliif al-Mamun purustas omakorda bütsantslaste väed. Pärast seda kaotust ei jäänud Theophilosel muud midagi üle, kui saata kaliifile kiri ettepanekuga sõlmida rahu. Vastuseks teatas al-Mamun Bütsantsi saadikutele, et on nõus, kuid vaid ühel tingimusel: võtku keiser ja tema alluvad vastu islami usk. Sellele nõudmisele lisas kaliif ähvarduse: "Kui selle ettepanekuga ei nõustuta, siis saab minu ja tema vahel olla vaid mõõk." Seesuguse nõudmisega aga polnud Theophilosel midagi peale hakata ja araablaste rünnakud jätkusid. Järgnevalt tabas bütsantslasi veel mitu rasket kaotust ning on isegi raske öelda, millega oleks sõjategevus lõppenud, kui kaliif poleks 833. aastal surnud, andes nii Bütsantsile aja hingetõmbeks. Kuid äärmiselt ohtlik sündmuste areng Idas polnud keisrile kaugeltki ainsaks mureks. Olukord Läänes oli võib-olla isegi kriitilisem. Samal ajal kui kaliifi väed rüüstasid riigi idaprovintse, olid araablased edukad ka Sitsiilias, kus bütsantslased said ühe sõjalise hoobi teise järel. Nii näiteks hävitati 829. aastal Itaalia ranniku lähistel Bütsantsi laevastik. Kaks aastat hiljem langes Messina ja pärast ligi aastast piiramist Palermo. Vaid Suurte raskustega suutsid bütsantslased hoida enese käes tükikest Sitsiilia rannikust. Olukord saarel paranes veidike alles pärast seda, kui sõjatandrile saabus tubli väepealikuna tuntud keisri väimees.[1]

 
Bütsants 842. aastal

837. aastal otsustas keiser, kes oli kokku kogunud sajatuhandelise väe, anda araablastele hävitava löögi. Ning sõjakäigu algus osutuski väga edukaks. Bütsantslaste kätte langesid suured alad ja arvukalt vange. Erilise julmusega laastati kaliifi kodupiirkond, kus korraldati praktiliselt kogu elanikkonnale verised tapatalgud. Kuid mõne aja möödudes suutsid araablased ennast koguda ja asuda vastupealetungile ning 22. juulil toimunud lahingus sai Theophilos omakorda hävitavalt lüüa. Bütsantslaste häving oli niivõrd täielik, et keisril õnnestus suurivaevu lahinguväljalt pääseda. Kõik järgnenud Theophilose rahuettepanekud lükkas kaliif tagasi, suunates vastukäiguna oma väed rüüstama piirkonda, kust oli pärit keisri suguvõsa. Nüüd langesid bütsantslased samasuguste metsikuste ohvriks, nagu neid pidid äsja üle elama araablased. Seekordsel araablaste laostustööl oli ka üks kaudne tagajärg. Piirkond, kus nad põletasid, tapsid ja röövisid, oli asustatud peamiselt pühapiltidesse vaenulikult suhtuvate inimestega. Seega kaotas ikonoklasm olulise osa oma toetajatest.[1]

SurmRedigeeri

841. aasta lõpus Theophilos haigestus ja järgmise aasta 20. jaanuaril ta suri. Kirikliku traditsiooni järgi olevat keiser vahetult enne surma kahetsenud pattu ja tunnistanud pühapiltide kummardamist. Kas see ka tegelikult nii oli, pole teada, kuid ilma "kahetsuseta" poleks Theophilosest hiljem saanud õigluse sümbolit.[1]

Eelnev
Michael II
Bütsantsi keiser
2. oktoober 829 - 20. jaanuar 842
Järgnev
Michael III; Theodora

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 216-220.