Michael II (kreeka keeles: Μιχαὴλ ὁ ἐξ Ἀμορίου (Michaēl ho ex Amoríou); 7702. oktoober 829), hüüdnimega Kindakeelne (ὁ Τραυλός, ho Travlós or ὁ Ψελλός, ho Psellós), oli Bütsantsi keiser 25. detsembrist 820 kuni 2. oktoobrini 829, valitsedes seega 8 aastat, 9 kuud ja 7 päeva. Michaeliga algas uus Früügia või Amori dünastia. Ta sündis Früügias Amoriomi linnas, mistõttu teda hüütakse ka Amorialaseks.

Michael II
Michael II
Michael II Johannes Skylitzise raamatust "Madrid Skylitzes"
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
25. detsember 820 – 2. oktoober 829
Eelnev Leo V
Järgnev Theophilos
Isikuandmed
Sündinud 770
Amoriom, Früügia, Bütsants
Surnud 2. oktoober 829
Abikaasa Thekla, Euphrosyne
Lapsed Theophilos

Võimuletõus muuda

Keiser Leo V oli südames pühapiltide vastu ning keisriks saades algataski ta ikoonide austajate vastast võitlust ja seda üsna julmade vahenditega. Kuigi Leo reform ei toonud kaasa üldist rahva pahameelt, oli tal sellegipoolest tal vaenlasi. Leo V üheks suuremaks oponendiks kujunes keisri kunagine võitluskaaslane Michael, kes oli kogemata 820. aasta talvel öelnud keisri kohta paar ettevaatamatut laused. Sellest kanti kohe keisrile ette. Leo oli juba varem endist sõpra kahtlustanud ning nüüd leidis ta nendes mõtteavaldustes piisavalt põhjust, et anda käsk Michael vangistada ja mõista tulesurma. Hukkamine oli määratud detsembri lõpupäevadele, kuid keisrinnal õnnestus veenda oma meest, et surmanuhtluse elluviimine vahetult jõulude eel on patt ning ta peab selle toimingu edasi lükkama. Leo jäi sellega nõusse, ent viivitus saigi talle saatuslikuks. Erinevalt keisrinnast ja keisrist polnud Kristuse sünnipäev keisri vastastele kaugeltki nii püha ning jumalateenistuse ajal tungisid lauljateks maskeerunud mõrvarid keisrile kallale. Väidetavalt suutis Leo küll mõnda aega ründajaile vastu hakata, kuid vastaste jõud olid ülekaalukad ning keiser tapeti.[1]

Pärast Leo tapmist kuulutati Michael keisriks veel enne, kui ta jõuti vabastada ahelatest. Nii et kui mõnegi keisri tee on lõppenud vangiahelates, siis Michael on oma teed neis hoopis alustanud.[2]

Valitsemine muuda

 
Antoolia

Michaeli sai hüüdnime Kidakeelne oma harimatuse ja peaaegu täieliku kirjaoskamatuse tõttu. Sellele vaatamata on teda peetud vähemalt tavaküsimustes suhteliselt nutikaks inimeseks ja üsna heaks väepealikuks. Üks keisrisse ilmselt mitte eriti hästi suhtuv tundmatu Bütsantsi autor on kirjutanud: "talupoeglikku päritolu keisrit huvitas üksnes ennustamine, millisest vastsündinud põrsast kasvab priske siga või milline muul sobib paremini veoste ja milline inimeste alla. Ka võis ta ühe pilguga kindlaks teha, missugune hobune on kiire ja missugune vastupidav lahingus". Ning seesuguste teadmiste üle olnud keiser väga uhke. Seega on arusaadav, et keerulised usuvaidlused käisid Michaelile üle jõu, pealegi oli ta ise usuküsimuste vastu küllaltki ükskõikne. Keisri kohta on teatud liialdusega isegi öeldud, et vaevalt ta oleks suutnud eristada ristiusku ketserlusest.[2]

Tavaliselt pole rumalus kunagi takistanud võimukandjaid hea ja halva üle otsustamast, kuid Michael osutus suureks erandiks, keelates pühapiltidega seotud küsimuste arutamise üleüldse ära. Keiser väitis, et "sellises seisus, nagu me kiriku leidsime, sellisesse ta ka jäägu", ja igasugused arutelud ikoonide poolt ja vastu keelati. Nii jäigi Michaeli valitsemise ajal ametlikult kehtima ikoonivaenulik suund ning näiteks paavsti saadikule, kes kutsus üles taastama ikoonide austamist, määras keiser karistuseks piitsahoobid. Kuid samal ajal ei kiusatud taga ka teise seisukoha pooldajaid. Keisri ebamäärast suhtumist on hilisemad Bütsantsi autorid iseloomustanud selliste väljenditega nagu "tuli kustus, kuid suits püsis veel õhus" või "talv sai läbi, kuid kevad polnud veel saabunud" (Leo V aega võrreldi "külma talve" või "tiheda uduga").[2]

Mäss muuda

 
Thomas Slaavlane araablastega läbi rääkimas

Michaeli valitsemisaja üheks olulisemaks sündmuseks sai Thomas Slaavlase poolt juhitud ülestõus. Slaavi päritolu Thomas alustas teenistust Bütsantsi sõjaväes juba Irene ajal. Kui aga sai teatavaks tema armusuhe ülemuse naisega, siis põgenes ta kättemaksu kartes araablaste juurde. Kõik see juhtus veel Leo valitsemise ajal. Thomas sai tuge araablastelt ning 821. aastaks olid juba pea kõik riigi idapoolsed alad tema kontrolli all. Ta kuulutas ennast pühapiltide pooldajaks ja sundis Antiookia patriarhi ennast keisriks kroonima. Sama aasta detsembris piirasid Thomase väed juba pealinna ümber. Kuid Michael II ei kavatsenud alistuda.[2]

Konstantinoopoli piiramine kestis umbes aasta ning selle ajaga jõudsid paljud Thomases pettuda. Lisaks jäi isehakanud keiser ikkagi paljudele barbariks. Piiramise venides õnnestus Michaelil sõlmida liit bulgaarlaste khaaniga, kes andis tugeva hoobi Thomase tagalale Ning kui keisri väed asusid pealinnast vastupealetungile, oli Thomas sunnitud taganema Arkadiopolisesse. Nii olidki rollid vahetunud ja nüüd piirasid juba keisri väed usurpaatorit. Lõpptulemusena kujunes see piiramine tunduvalt edukamaks ning 823. aasta lõpus, viie kuu möödudes, linn langes. Thomas Slaavlane koos poegadega aga anti keisrile välja ning pärast piinamist nad hukati.[2]

 
Sitsiilia

Araablased muuda

Kuigi Michael sai oma ohtlikumast vastasest jagu ja võis ennast turvaliselt tunda, oli aastatepikkune verine võitlus riiki märkimisväärselt nõrgestanud. Sellist olukorda ei jätnud Bütsantsi vanad vaenlased araablased kasutamata. 829. aastal õnnestus araablastel haarata enese kätte Kreeta saar, millest sai nende merejõudude ja piraatide peamine baas Vahemerel.[2]

Teiseks saareks, mille valdamise üle puhkes terav võitlus, oli Sitsiilia. Konflikt olevat saanud alguse ühest tühisest vahejuhtumist. 827. aastal sundis saarel baseeruva Bütsantsi laevastiku ülem enesega vägisi abielluma üht nunna. Sellisest häbitusest nördinuna pöördusid nunna sugulased kaebusega keisri poole, kes andiski korralduse asja uurimiseks. Saanud keisri käsust teada ja kartes karistust, põgenes vägivallatseja Põhja-Aafrikasse, araablaste-moslemite juurde. Seal keelitas ta neid ründama saart ja lubas igakülgset toetust, kui araablased tunnistavad teda keisrina. Lõpuks kandsidki tema palved vilja ja araablased alustasid Sitsiilia pärast sõjategevust.[2]

Surm muuda

Sitsiilia sündmusi ei jõudnud Michael enam mõjutada, sest ta suri 2. oktoobril 829.[2]

Eelnev
Leo V
Bütsantsi keiser
25. detsember 8202. oktoober 829
Järgnev
Theophilos

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 209-212.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad pupruris. Tallinn: Kunst. Lk 213-215.