Ikonoklasm Bütsantsis

Bütsantsi ikonoklasm (kreeka keeles Εικονομαχία Eikonomachía, sõna-sõnalt 'võitlus piltidega', 'ikoonisõda') ehk pilditüli hõlmab kaks perioodi Bütsantsi keisririigi ajaloos, mil riik ja kirik vaidlustasid ja keelasid religioonis pühaks tunnistatud isikute kujutiste – ikoonide – kasutamise nii kirikus kui ka keiserlikus riigiaparaadis. Esimene ikonoklasmi periood oli aastail 726–787, teine ikonoklasmi periood aastail 814–842. Neil ajaperioodidel hävitati religioosseid kujutisi, nagu ikoone, mosaiike ja freskosid ning kiusati taga ikoonide austamise pooldajaid.

Lihtne rist apsiidi laemosaiigil - näide ikonoklasmi aegsest kunstist Hagia Irene kirikus İstanbulis

Mõistest

Ikonoklasmi mingis kultuuris laiemas mõttes iseloomustab sellele kultuurile iseloomulike ja omaste kujutiste, sümbolite või mälestusmärkide hävitamine, tavaliselt religioossetel või poliitilistel ajenditel, sõna kasutatakse ka ülekantud tähenduses pühaks peetavate tõekspidamiste purustamise kohta^[1]. Inimesi, kes toetavad ikonoklasmi, nimetatakse ikonoklastideks (εἰκονοκλάσται 'pildilõhkujad'), ja vastupidi – neid, kes toetavad ikoonide vms religioossete kujutiste austamist, nimetatakse ikonoduulideks (εἰκονόδουλοι) või ikonofiilideks (εἰκονόφιλοι). Need terminid ei pärine Bütsantsi ajaloost ega Bütsantsi ikonoklasmi kaasajast, vaid neid kasutasid laiemas tähenduses 17. sajandi ajaloolased; Bütsantsi ajalooga seoses hakati neid rohkem kasutama alles 20. sajandi lõpul.

Bütsantsi ikonoklasmi teoloogiliseks lähtepunktiks oli Vana testamendi kümnest käsust pärinev keeld "teha kuju ega mingisugust pilti [...]" (Teine Moosese raamat 20:4-5^[2], Viies Moosese raamat 5:8^[3]). Bütsantsi impeeriumi kaks ikonoklasmiperioodi 8. ja 9. sajandil võtsid selle kirjakoha aluseks aruteludes pühade kujutiste, sealhulgas Kristuse, Jumalasünnitaja ja pühakute kujutiste kohasuse üle, muutuste tõttu õigeusu jumalateenistuses, mis kaasnesid sotsiaalsete ja poliitiliste murrangutega Bütsantsis 7. sajandil.

Bütsantsi pilditüli mõjutas hilisemat reformatsiooniliikumise pildirüüstet Euroopas^[4].

Viited

Välislingid

[1] -keelenõu. - Eesti Keele Instituut

[2] ttps://www.piibel.net/b2/?q=2Ms+20

[3] ttps://www.piibel.net/b2/?q=5Ms%205

[4] B. Schildgen. Destruction: Iconoclasm and the Reformation in Northern Europe. - Heritage or Heresy, 2008

[1]

[2]

[3]

[4]