Söömine

Söömine on toidu (või selle aseaine) suhu panemine või suu abil suhu võtmine, selle peenendamine ja niisutamine suus (see võib ka mitte toimuda) ja allaneelamine seedimise võimaldamiseks (seedimine algab sageli söömise käigus; see võib ka jääda pooleli või ebatäielikuks) või täiskõhutunde tekitamiseks.

Söömine on paljudele organismidele energia saamiseks ja kasvamiseks hädavajalik (kui mitte arvestada toitainete otse verre manustamise võimalust). Inimesed hakkavad sööma pärast sündimist (enne seda nad toituvad seedeelundkonda kasutamata).

Inimesed söövad tavaliselt iga päev. Erandiks on näljahäda või üksikisiku toidunappus, mis ei võimalda piisavalt süüa, ja paastumine dieedi osana või religioossel ajendil (paast). Samadel põhjustel võidakse süüa tavapärasest või organismile tavaliselt vajalikust vähem.

Inimeste söömistavad

Tavalise inimese keskmine toiduvajadus on 1800–2000 kcal.

Tervislik toitumine on olnud oluline mure üksikisikutele ning kultuuridele. Teiste tavade hulgas, dieedid, paastumised ja taimetoitlus on kõik töötavad tehnikad pikaajalise elu ja tervise jaoks. Mõned religioonid reklaamivad taimetoitlust, arvesse võttes seda, et loomset päritolu toidu tarbimine on vale. Söömine võib olla ka viis raha teenimiseks.

Areng inimestel

Lapsed söömas

Vastsündinud ei söö täiskasvanute toitu. Nad vajavad ellujäämiseks rinnapiima. Väikeseid koguseid püreestatud toite toidetakse väikelastele, kes on kaks või kolm kuud vanad, kuid enamik lastele toidetakse täiskasvanute toitu alles kuue kuni kaheksa kuu vanustele. Imikud söövad püreestatud beebitoite, kuna neil on vähe hambaid ja ebaküps seedesüsteem. Kaheksa kuni kaheteist vanuste laste seedesüsteem kasvab ja paljud beebid hakkavad sööma sõrme toite. Nende toit on siiski piiratud, kuna enamikul puuduvad purihambad või silmahambad selles eas ja on piiratud arv lõikehambaid. 18 kuu vanustel lastel on tavaliselt piisavalt hambaid ja arenenud seedesüsteem, et nad võivad hakata sööma täiskasvanud toite.

Söömaõppimine on laste jaoks väga segane protsess ning kombekalt sööma õpivad nad alles viie- või kuueaastaselt.

Söömise traditsioonid

Kätega söömine

Eri maades on söömise viisid erinevad ja süüakse ka erinevaid toite. Söömise positsioonid erinevad vastavalt kultuurile, kultuur mõjutab ka seda, kuidas seda süüakse. Näiteks Lähis-Ida riikides süüakse maas istudes, kuna usutakse, et nii on tervislikum kui laua taga süües. Bangladeshis, Indias, Nepalis ja Pakistanis süüakse kätega. Näiteks Vietnamis, Koreas ja Tais süüakse pulkadega. Katoliku pered palvetavad tavaliselt enne söömist.

Kontrollimatu söömine

Kontrollimatu söömine või emotsionaalne söömine on "kalduvus süüa negatiivsete emotsioonide vastu". Tuntud ka nimetuse all toidusõltuvus, on söömishäire, mida iseloomustatakse kui kinnisideelise, kompulsiivse suhtumisena toitu. Spetsialistid on nimetatud toitumishäire teaduslikult kinnitanud ning jaotavad selle kahte alakategooriasse: käitumuslik-muudatuslik mudel (stiimulist ajendatud) ja toitumissõltuvusmudel. Kompulsiivset söömist iseloomustavad järgmised tunnused:

• süüakse palju kiiremini kui tavaliselt;
• süüakse, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud;
• süüakse suuri koguseid hoolimata sellest, et kõht ei ole tühi;
• süüakse üksinda, kuna on häbi söödud koguste pärast;
• tuntakse tülgastust, masendust või süütunnet pärast söömist.

Liigsöömist seostatakse ka sooviga olla täiuslik. Kuna liigsöömise puhul õgitakse suures koguses magusat, rasvast ja soolast toitu, võib sellega kaasneda vitamiinide ja mineraalainete defitsiit. Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tavaliselt endast väljas oma kompulsiivse söömise pärast ja võivad muutuda rusutuks. Nad tunnevad end tavaliselt halvasti ja puuduvad töölt või koolist ja ei võta osa sotsiaalsest tegevusest.

Nälg ja küllastustunne

Nälgimine on ainevahetuseks vajaliku kalorienergia, toitainete ja vitamiinide ulatuslik puudujääk elusorganismis. Pikk nälgimine võib põhjustada inimesel püsivaid elundikahjustusi ja lõpuks surma.

Nälgimise põhipõhjuseks on energiavajaduse ebapiisav täitmine: tarbitakse vähem kui kulutatakse. Toidust pärit energiat on tarvis kehaliseks (vähesel määral ka vaimseks) tööks ja soojusproduktsiooniks. Nälgimine võib olla mittetäielik (isu ei saada täis) või täielik.

Söömiseks on vaja võtta piisavalt aega – 10–15 minutit, põhitoidu söömiseks 20–25 minutit. See on oluline selleks, et toit mälutaks hoolikalt läbi, segatakse süljega ja edasine seedimine kulgeb edukalt. See tähendab, et aeglase söömise korral tekib juba söömise ajal paremini küllastustunne ning seetõttu ei sööda üle vajaduse. Kui söögivahe on liiga pikk, siis seejärel on nälg ja süüakse rikkalikult. Suure toidu koguse korral kõhunääre väsib ja ei suuda enam toota kvaliteetset insuliini.

Keha vajab teatud füüsilist aktiivsust, et küllastustunne saaks toimida. Liiga palju paigalistumist stimuleerib kummalisel kombel nälga. Keha püüdleb alati selle poole, et ta saaks süüa rohkem kui ta kulutab, et kindlustada ellujäämist. Näljasignaalid on oma olemuselt anaboolsed. Me talletame rasva, kui kogeme nälga. Soe toit vähendab isu. Seda on hea teada, kui tunned tihti nälga.

Algatamine

On mitmeid signaale, mis algatavad nälja. On keskkonna signaalid, seedetrakti signaalid ja metaboolseid signaalid, mis algavad nälga. Keskkonna signaalid tulevad keha meeltest. Signaalid maost on algatatud peptiidhormooni greliini vabanemine. Greliin on hormoon, mis suurendab söögiisu, andes märku ajule, et inimene on näljane. Keskkonna signaalid ja greliin pole ainsad signaalid mis nälga tekitavad, on ka ainevahetuse ehk metaboolsed signaalid. Aja möödudes toidukordade vahel hakkab keha võtma toitaineid pikaajalistest veehoidlatest. Kui glükoosi tase langeb hakkab keha tootma näljatunnet. Meie meeli ergutavad toidu lõhn, väljanägemine, maitse ja tekstuur võivad suurendada soovi seda toitu süüa. Regulaarne kokkupuude maitsva toiduga stimuleerib isu. Olukorras, kus kõht pole tühi, võib toiduga kokkupuutumine suurendada söömise võimalust.

Isu suurendab ka toiduvaliku varieeruvus. Ühe toidu söömisel tekib teatud selle toidu suhtes küllastumus. Samamoodi mõjutab rohkem sööma ka suurem mitmekesisus toidugrupi enda sees, eriti kui erinevad toiduosakesed on omavahel segatud (nt eri värvi šokolaadikommid või erineva kujuga pastad).

Lõpetamine

On lühiajalised signaalid täiskõhutundest mis tekivad peast, kõhust, soolestikust ja maksast. Pikaajalised signaalid küllastustundest tulevad rasvkoest. Maitse ja lõhn aitab kaasa lühiajalisele küllastustundele, võimaldades organismil õppida, kuna lõpetada söömist. Magu sisaldab vastuvõtjaid mis võimaldab meil aru saada, kuna on meil kõht täis. Sooled sisaldavad ka vastuvõtjaid mis saadavad ajule küllastustundest signaale. Hormooni koletsüstokiniini eritab kaksteistsõrmiksool, ning see juhib kiirus, millega maos tühjendatakse. See hormoon on arvatavasti küllastustunde signaal ajju. Ka insuliin toimib kui küllastustunde signaalina ajju. Aju tuvastab insuliini taseme tõusu veres, mis näitab, et toitained on rakkude poolt sisse imatud ja inimesel saab kõht täis. Pikaajaline küllastustunne tuleb rasvast, mis on talletatud rasvkoes.

Aju roll

Ajutüvi saab kontrollida toidu tarbimist, kuna see sisaldab neutraalseid ahelaid, mis tuvastavad nälga ja küllastustunnet ka teistest kehaosadest. Selleks, et isu väheneks ja lõpetaksime söömise, peab aju saama signaali, et kõht on täis ja võib söömise lõpetada. Just selliseid signaale saadavad ajule seedehormoonid. Suur leptiinisisaldus veres informeerib aju vähendama isu. Madal leptiini tase annab ajule signaali suurendada isu. Kui aju ignoreerib pidevalt suurt leptiinisisaldust, siis on tulemuseks ülesöömine ja rasvumine.

Söömishäired

Söömishäired on haigused, mille puhul arusaam oma kehakujust ja igapäevane söömine on tugevalt häiritud. Söömishäired on anoreksia (anorexia nervosa), buliimia (bulimia nervosa), aga ka liigsöömine (kontrollimatu söömine) ja segatüüpi söömishäired.

Arvatakse, et anoreksia esineb umbes 0,5–1% tüdrukutel ja noortel naistel ning umbes 5% tüdrukutel ja naistel on mitmed anoreksia sümptomid. Anoreksiat esineb tüdrukutel ja naistel umbes 10–20 korda sagedamini kui poistel ja meestel. On kindlaks tehtud, et buliimia all kannatab 1–3% tüdrukutest ja noortest naistest. Ka buliimia esineb tüdrukutel palju sagedamini kui poistel. Üksikuid buliimia sümptomeid esineb paljudel. Ühes uuringus leiti, et üksikuid buliimia sümptomeid, näiteks söödud toidu tahtlikku väljaoksendamist ja söömissööste, esines lausa 40% ülikoolis õppivatest noortest naistest. Nendega kaasnevad füüsilised ohud ja tüsistused, mis on alguse saanud ebanormaalsetest toitumisharjumusetest. Emotsionaalsed keerised nagu madal enesehinnang, püüd oma tundeid eirata ning valu ja viha blokeerida on kõikide söömishäirete ühiseks näitajaks. Peamiste söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane tähtsustamine, millega seoses püütakse äärmuslike meetoditega vältida kehakaalu tõusu. Söömishäired on tänapäeval laialdaselt levinud noorte seas, sest meedia loob ettekujutuse ideaalsest figuurist ja söömishäired saavadki alguse selle saavutamise soovist. Kui inimese jaoks on toiduga seotud teemad muutunud kinnisideeks, kaalule ja figuurile mõtlemine muutub pidevaks ning ka väiksesse kaalutõusu suhtutakse paanikaga, võib see viidata võimalikule söömishäirele. Söömishäire võib areneda raskeks haiguseks, mis võib lõppeda isegi surmaga. Tavaliselt on selle haiguse ravimine raske ja aeganõudev ning haigusest tulenevad kahjustused võivad olla eluaegsed. Inimesed, kellel on söömishäired, varjavad neid, kuid haigusega võitlemiseks on eelkõige vaja seda just endale ja teistele tunnistada. Söömishäired on väga komplekssed ning hoolimata rohketest uurimustest pole endiselt teada, millised tegurid täpselt neid haigusi põhjustavad. Tõenäoliselt on see kombinatsioon kultuurilistest, perekondlikest, geneetilistest ja bioloogilistest teguritest. Üks söömishäire võib muutuda ka teiseks.

Söömise vajalikkus

Kuna tänapäeval on toit tihti kättesaadav nii päeval kui ka öösel, võibki süüa näiteks harjumusest ja isegi siis, kui nälga pole. Toit pakub meile meelelist naudingut ja see võib ajendada sööma isegi siis, kui selleks puudub kehaline vajadus. Söömist mõjutavad ka paljud psühholoogilised tegurid.

Vaata ka

• Toitumine
• Söömishäired